Säärane mulk. Lydia Koidula
Читать онлайн книгу.
(häbelikult). Aga, Märt – mis mina siis tean – ema ju ütles -
Märt (nagu ülemal). No, mis siis? Eks ema sõnal ole ju täna veel tööd küllalt? Ja sina? Mis sina ise siis ütled?
Maie (maha vaadates). Mina? Eks sa tea ju isegi, Märt, vaene ma küll olen, ei ole isal seda jõudu, mis sinul -
Märt. Minu Maiekene! Sina minu silmatera ja südame rõõm! Sinu raha pärast ma poleks mitte üht sammu tulnud teie poole, sest ma tean küll, et mul ei tule kerge töö isa juures. Sest silmapilgust saadik, kui ma sind kirikus nägin ema kõrval, ei olnud mul rahu ööd ega päeva enam, ja – noh, tead ju isegi, kuidas siis lugu tuli. Ja alles kui me paaris oleme, Maiekene, küll sa näed siis selge silmaga, et võib olla veel murdjamaid maailmas kui mulk! Jah, aga nii kaugele on tööd veel küllalt! Kõigepealt pean ma nüüd Kure vanamehe üles otsima, see tuleb mulle kuulatajaks ja isameheks. Kui see asju isa juures toime ei aja, siis ma teist paremat ka ei tea. On ka nagu valla ametimeest, ehk see aitab kõrvalt. Siis tulen õhtupoole ise viinadega -
Maie (häbelikult). Oh sa taevakene! – Kuhu ma jooksen siis?
Märt (naerdes). Õige lähedale, laps, et ma sind leian! Kas kuuled? Mitte kaugele! (Murelikult) Tuikene, kui ma sind siiski ei saa?
Hääl (rehe alt). Maie! Maie, ae!
Maie (kohkudes). Kuule! Ema kutsub! Nüüd ma pean minema, Märt! Oh Märt! kui ometi kõik hästi läheks, Jumalukene!
Märt. Ära karda, kullerkupu-õis: küll saame õigeks! Aadul on tubli keel ja emal teine: kas need ei peaks isa peast jagu saama? Sina, mu lahke lillekene: sind ma ometi ei jäta, tulgu mis tuleb! Head päeva nüüd seniks! (Õue-uksest välja.)
4. etendus
Maie. Enn (parsil).
Maie (saadab Märdi ukseni; seni tahab Enn maha tulla, pöördub aga ruttu üles tagasi, niipea kui Maie ümber pöördub). Oh küll ta on tubli poiss, minu Märt, nii tugev ja lahke, nii kange pea ja jälle nii hella südamega: teist temasarnast ma küll ei tunne kõiges kihelkonnas! Mis see isa ometi sest mulgist ikka peaks sõimama! Mul on ometi – (maha vaadates) – ka kosilasi käinud – Altoja Hans – ja Viiraku Viidu – ja Lahearu Laos; ei sünni neist ükski Märdi kõrvale! See Aluste talu ei kao isal peast! Aga ega Märt selles süüdlane ole! Ja nüüd ma peaksin Ennule minema! See on see kõige väetim kõigist: rõugetanud ja punased karvad peas, ja pealegi see pöial – mitte iialgi! Va ülejäänud loom! Ennem ma hüppan ojasse! (Lapselikult südamest) Oh Jumaluke taevas, aita meid ometi! Sa tead ju ise: oma Märdi sarnast ma kusagilt ei saa enam, ja tema on küll selle väärt, et ta – et ma – ei, kuidas see on? Ükspuhas, kui me aga teineteise saame! (Rõõmsalt) Ja kui pikk ja sirge ta on – nagu tamm metsas, (põlgusega) ja see Enn jälle – puhas kadakapõõsas! Ja -
Hääl (rehe alt). Maie, ae!
Maie. Oh sa Jumaluke – eit! Selle ma olin hoopis unustanud! Aga teist Märti maailmas ei ole! (Rehealusele.)
5. etendus
Enn (ülevalt maha ronides).
(Ähib.) Sooh! Sooh! Salakoi sina! Ja tema ka! Lõhki ma enese lõhuksin! Teie esimesed petised! Aga seda ma ei jäta! Vanamees peab teada saama, mis sipelgad tema pesas siblivad! Teie ussinäod! Nagu sula kärjemesi teine-teisega, üks „lillekene” ja „õiekene” ja „tuikene” ja „pääsukene” üksteise järele suus – ja (sülitab) mina põigiti hammaste vahel? Soo? Või tema sinu tamm, ja mina – ? Oota, ma tahan sulle näidata, mis magu kadakapõõsad maitsevad! Kus vanamees on? – Võtku pagan! Jälle juba mõni tuleb! (Ronib parsile tagasi.)
6. etendus
Jüts (talutabKure Aaduõuest tuppa.) Enn (parsil).
Jüts. Tule aga siiapoole, Kure onu. Eit on leemepaja juures, taati ma küll ei tea praegu.
Aadu. Soo, soo! (Kuklatagust sügades) Kanade päralt, see on kibe käik mulle, ehk ma küll (iseeneses uhkeldades) külakubjas olen ja vallavanema parem käsi! See Peeter neid mulke ei salli silma otsas ja nüüd tahab üks veel tema tütart! Aga Märdil on veel neid vanu (kõrvalt tasku vaadates) Kadrina-rublatükke ja on muidu tubli poiss; häda ka taganeda.
Jüts. Kas ma kutsun isa, Kure onu, kui sa tahad ehk siia jääda? (Kõrvale) Ehk siis saan ka jälle uued pastlad jalga?
Aadu (ruttu) Ei, ei, pai laps, lase olla peale, küll ma saan nõndagi õigeks! (Iseenesele) Annel on keelt: see võib mind aidata! Läheme esmalt rehe alla! (Reheuksest välja.)
7. etendus
Jüts (ukse juurest ümber pöördes). Enn (ronib poolelt teelt parsile tagasi).
Jüts. Ihihih! Ah ta arvab, et ma ei tea, mis (sõrm nina ääres) Kure onu meilt otsib? Valla asju meil arutada ei ole, seda ta ise õues ütles! Küllap tean! (publiku poole) Maiel jälle kosilane! – Aga – kes ta võib olla? (Rehealuse poole) Kas kuulatan? Ei, Maie ütles, see olevat inetu! (Murelikult) Kui ta aga see pealuu Enn ei ole! Seda ma ei taha! See libitseb isa ees ikka nagu karja-Pits kannika ees, ja seljataga sõimab mind „rumalaks poisiks” ja „tahmapeaks”. Kas ma ei ole ometi koolis kolmandal kohal – ? (Põlgusega) Va pöidlapurustaja! Kas Kure onu ise mulle ei ütelnud, et see pöidla-lugu õige ei ole ja et ma aga ei tohi sest nimetada, enne kui asi selge. Seda ma olen ka lubanud, ja mees peab sõna! Aga Maiet ma temale ei anna! (Mõttes ja poolkavalalt) Miks siis Männiku Märt teda ei võta? Ta ometi viimati ütles mulle, et ta küll tuleks mulle õemeheks, kui ma võtan. Tema ma võtaksin varsti! (Järele mõteldes) Kui ma suureks olen saanud, siis ma läkitan ka kosilasi mõnda teise peresse kuulatama – kuhu ma läkitan siis? Aluste Annele? See on liiaks pikk, siis ma pean ikka ülespoole vahtima, nagu harakapesa otsa – nõnda – kael jääb haigeks! Saare Tiiule? Ei, see on inetu! Mina tahan ilusa naise saada! Nii ilusat ei olegi kui meie Maie on – (südamest) ei, nii ilusat ei ole … teda ma ometi võtta ei või: mis ma nüüd teen? -
8. etendus
Endised. Maie (õue-uksest leiva, või ja õllekannuga).
Maie (ukse vahel poolsalaja). Jüts, ae!
Jüts (niisama). Mis sa otsid, Maie?
Maie. Kas Kure vana juba tagasi tuli?
Jüts. Ei tulnud! Mis siis?
Maie (iseeneses). Ei veel? (Jütsi poole) Ega sa Männiku Märti ole näinud?
Jüts. Pole ühti! (Nagu ühe mõtte torkamisel, suure häälega) Maie, nüüd ma tean, kellele ta kosib: Märt on! Jaha Märt?
Maie (vaigistades). Sõge laps, vait, mis sa kisendad! Mis kosib? Kellele? Mis sa segad!
Jüts. Märt jah, ära sa salga ühti!
Maie. Vait, säh, pane parem saiad-õlled lauale, ema ise toob leeme, mul pole aega.
Jüts (võtab vastu). Juba! Nüüd sul pole aega. Nüüd sul tuhin taga! Nagu ma ei tea! (kindlalt) Maie, mina aitan teid ka, küll sa näed!
Maie (vaigistades). Mis sa siis aitad! Mina ei mõista, mis sul täna peas on! (Salaja sõbralikult) Ole – ole nüüd hea laps, Jüts, ole vait, ja kui Kure onu ära on läinud, tule siis, räägi mulle ka – mis -
Jüts (kindlalt). Kohe ma tulen! Maie! küll sa näed, mina aitan teid!
Maie (naeratades). No muidugi!
(Maie õue, Jüts rehe alla.)
9. etendus
Enn (parsilt maha tulles).
Kas sa oled niisuguseid näinud maa peal! Oh teie viimased mutid! Ja see noor nõges ka nende liigis! Mis asi see oli, mis ta (vaatab ettevaatlikult ümber)