Rättsepp Õhk. August Kitzberg
Читать онлайн книгу.
sulle, – Manni, truu kui kuld.
Mulle?
Miks mitte ka? Teid armastawad ju nii paljud! Teate, Manni, kui mul ka oma tubli talukoht ja mõni tuhat taskus oleks, küllap siis ka mõnigi küla neiu waataks minu kõwerast jalast mööda, ainult terwe jala pääle, ja ei paneks teotuseks sugugi, kui mina üle tema toa läwe sisse lompaksin, – nõnda aga…
Ärge rääkige patujuttu, meister, nõndagi, nagu te olete, waatab teile mõnigi armsasti risti otsa. Teie ei ole ju sugugi oma ameti järele, ma ei oska nõnda ütelda, nagu ma mõtlen, aga…
Teie ei taha ütelda! Aga mulle ei ole see sugugi walus. Tean juba, et rättseppa kerglaseks inimeseks loetakse. Noh, enamasti annawad nad ka seks ise asja. Aga, wõi mina siis selle juures süüdlane olen!
Muidugi mitte, meister, muidugi mitte, aga mis ma tahtsin ütelda…
Mis siis. Manni, mis siis?
Teie wõtke rikas naene, meister, niisugune, kes paartuhat rubla kaasa toob. Niisugune laitmata inimene kui teie! Mina tean kindlasti, et teil on, mis kellegil teisel rättsepal ei ole, oma tuhat rubla, wõi enam, enese kogutud raha taskus. Siis ehitage kahekesi kusagile maja ja hakkage kauplema, wõi wõtke muud sehwti ette.
Hahaha, Manni, kui kena nõuu teie annate.
Ei ole sugugi hull nõuu!
Hahaha! Kust niisugune rahaline küll leida peaks olema ja – rättsepale! Ei saa waestgi tüdrukut kätte! Näete, kui palju teid, Manni tahtmas käiwad. Miks teie mõnele ära ei lähe? Ootate ikka weel seda kõige rikkamat, kõige suurema koha omanikku, seda kõige kuulsamat.
Ei ole õige. Rikkal tüdrukul on raske meest leida. Kes need minu tahtmas käijad siis on? Soomest ja saarest käib neid kokku. Kas nad mind tahawad? Isa raha nad tahawad. Mina olen kõrwaline asi. Wõlad on neil kaelas, wõib olla, mõnel oksjoni haamer upakile. Minu kaaswara peab need kinni maksma. – Õige mees, kellele maksaks minna, ei tulegi mulle kosja, ta häbeneb niisuguste pardiajajatega ühe ree pääl istuda.
Õigus teil on.
Teie ütlete kohaomanikule? Kas talu perenaese põli siis kõige kergem on? Igawene pere riidepalgategija ja sigadesöötja. Tõmba hõlpad õlale ja wii perele sööki põllule järele…
Ai, ai, ai!
Neljas etendus
Poiss, sina ilmarigu, kuidas sa tohid luurata ja kuulatada?
Meister, tõuse üles, tapa ja söö!
Poiss, niisugused sõnad jäta puutumata!
Teised ütlewad alati nõnda.,
Teised! Teistele ei ole midagi püha. Aga sinust peab õige ristiinimene saama! (Tõstab winklit ja astub Hansu poole).
Aih! (Sügab selga, nagu oleks ta laksu pihta saanud. Läwest wälja.)
Niisugune ilmarigu! Nüüd on pressraud ka külm. Külm nagu rikka tüdrilku süda. Kehw pistku kümme kord näpuga külge, ei susise. – Ja-jah! Aga see Manni, see näitab küll teisest puust ja teisest luust olema. Kui õiged mõtted tal on. Üsna tuliuus külg! Mina ikka mõtlesin ja mõtlesin, miks need rikkad tüdrukud neid kosilasi nii palju waliwad ja läbilasewad. Kõige selle kosilaste pahna sees pole ju ka õiget iwatera leida. Näljawaressed kõik, kes siia kokku käiwad. Mida uhkem saan wõi troska, seda suurem wõlg.
Aga, mis see mulle aitab! Rikkamaks ei saa mina selle ega muu läbi mitte maikugi. Kui saaks ühe suure lahmaku korraga kuskilt lüüa, wõi kui loosiga wõidaks! – Suurt loosi ei täidi osta, raha jääb ilma protsendita, ja neid wäikseid, mis nüüd on, neid ei ole kusagilt enam saada. Tont ka, kui sääl sisemaal neid näljahädalisi nii palju oli, oleks wõinud ka neid loosisid nii palju teha, et igamees ühe oleks saanud. (Pahaselt.) Nüüd, tee wõi tõrwa, loosi saada ei ole. (Hakkab tööle) Muud kui lase aga masinaga ja waata, kuidas kopika kaupa rahwa käest saad. – Kus see Hans siis jäi? (hüüab) Hans! Hans!
Wiies etendus
Tere, rättsepmeister! (Istub ja wõtab rahapuuga põuest.) Kas jääb siis nõnda: 10 kaalu takuprakki 26 rubla ja 10 kaalu dreibanti 30 rubla kaal? Ma kirjutan tähe walmis?
Takuprakki, 26 rubla kaal! Tõistre talu põllud ei ole weel eluilmas takuprakki kandnud. Miti kuntru sell pakkus läbisegi 32 rubla kaalust.
Schmidti kontori sell? See oli kahe nädali eest. Miks te’ ära ei andnud? Nüüd on hinnad langenud.
Hinnad langenud! Kes kaupmeeste wigurisi ei tunneks! Preilandi sell pakkus alles üleeila 30 rubla läbisegi.
Ma wõin teile kontori kirja näidata. Iga päew langewad hinnad! Meri on kinni, laewasõit otsas, hinnad maas.
Pange 30 rubla täis, kakskümmend kaalu läbisegi ja wõtke pääle.
Hahaha! 28? Olgu 29!
Ei.
29 ja pool!
Mitte üks ting alt selle.
Siin on käsiraha! Olgu! Tõistre-Toomaga ma ei tingi. Kõige rikkam mees üle mitme walla ja kihelkonna.
Kõige rikkam! Kui linakaal 30 rubla maksab, ole siis rikas.
Eks teie ole enne selle kõrtsiga raha kokku ajanud küllalt. Teie tallekene ammu kuiwal.
Mis nüüd tüll kõrtsiga wõi… mina ei ole kedagi oma kõrtsi kutsunud. Kes tuli, hää mees, kes ei tulnud, ka hää mees. Mina ei ole kellegile pääle ajanud. Ostis keegi, hää küll, ei ostnud… eks ta ise teadnud, mis ta tegi.
No-noh, Tõistre! Kurjad keeled teadwad ütelda, et teie üleliia hää ja õiglane mees olla olnud, nii et keegi teie läwe eest mööda ei ole saanud. Naabrid ümberringi olla igapäew ainult teie juures istunud ja – kiratsema jäänud, paaril tükil olla koguni pankrott tulnud ja talud äramüüdud. Teatakse ütelda: talud olla teie taskus.
Kiusujutt kõik. Õigemat kõrtsimeest ei wõi olla, kui mina olin. Kas ma olen karmantsikutega sehwti pidanud, wõi mis? Kas wõib keegi seda ütelda?
Ei seda wõi ütelda. Tooma kõrts seisis rahwarikkas kohas, mõne wersta ringi sees oli teisi kõrtsisi weel kuus ja seitse. Kes teab missugusesse kõrtsi pankroti mehed omad talud ära jõiwad. Aga wedelaks tegiwad nad kohad tüll.
Rättseppmeister ikka kõige targem. Temal ka raha. Mis temal wiga, kõik paremad suutäied, lamba küljeluud ja kanakintsud, ikka kõik rättsepa päralt. Säält see tarkus tuleb.
Mis teie, saks, waest rättseppa pilkate. Hää, kui ennast ka ära toita jõuab. Rättsepal