Meie rebane. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kõike nähes Atsil hakkas vaesest varesest hirmus kahju. Ja ometi ta oli alles eile nii väga tahtnud rebase võitu ning oli valmis kas või kepiga talle appi minema, kui seda oleks vaja olnud. Miks ta siis nüüd seda võitu kahetses? Ta isegi ei teadnud miks. Aga vares, nagu ta seal kastis lamas, äratas temas kaastundmuse. Tal oli peaaegu nutt varaks, kui ta jooksis ema juurde ja hüüdis:
„Varesel on pea otsast ära!”
„Eks seda ole va rebane teind,” vastas ema. „Öösi muidugi, kui vares jäi pimedas magama, siis.”
„Ah pimedas!” imestus poiss, nagu peituks selles mõni lohutus.
„Muidugi pimedas, sest rebane armastab pimedat, aga vares heidab pimedaga magama,” seletas ema.
„Nii et vares poleks pidand magama heitma,” arutas Ats.
„Muidugi poleks pidand, kui rebane oli ülal,” ütles ema.
„Ja sellepärast on tal nüüd pea otsast ära,” järeldas Ats.
„Just sellepärast,” kinnitas ema.
„Oma süü, miks jäi magama,” arutas Ats ja läks peaaegu rahuldunult kasti juurde tagasi. Ometi muutus ta meel siin uuesti haledaks ja ta nuttis hea peatäie vaese varese pärast.
Nüüd polnud enam kuigi huvitav läbi prao piiluda. Sellepärast Ats jättis rebase ühes surnud varesega varsti sinna paika ja läks uuesti ema juurde. Aga enne seda pidi ta tingimata kepiga varest puutuma, teda pisut liigutama, nagu tahaks ta veenduda, kas ta ikka tõesti on surnud või mitte.
Ema juurde ajas Atsi see, et tal tuli äkki meelde, mis ta tükiks ajaks unustanud: isa pidi ju täna poodi minema, et tuua rebasele kaelarihm ja ilus kullakarva vaskpannal. Elav vares oli olnud huvitavam kui need asjad, aga kuna vares lamas nüüd surnuna kastis, siis pääsesid rihm ja pannal jällegi mõjule, nagu oleksid nemad elavamad kui vares, kel pole pead otsas.
„Kas isa läheb täna poodi?” küsis Ats emalt.
„Mis sinna?” küsis ema vastu, sest temal oli rihm ja pannal elumuredes veel hullemini meelest läinud kui Atsil endal elava varese tõttu.
„Aga kust ta siis rebasele kaelarihma saab,” ütles Ats etteheitvalt, et ema nii tähtsa asja unustanud.
„Ei noh,” oli ema nüüd poisiga nõus, „rebasele kaelarihma läheb ta muidugi tooma, sest seda on ju hädasti vaja.”
„Aga miks ta siis veel magab?” küsis Ats. „Nõnda jääb ta hiljaks. Mine aja ta üles!”
„Las ta magab pealegi veel, ta on ju väsind. Küllap ta pärast astub pikemad sammud, nii et jõuab ikkagi õigeks ajaks.”
„Astub kohe niisukesed sammud,” ütles Ats ja näitas emale tegelikult, kui pikad sammud võtab isa, kui ta hakkab kord poe poole minema, et tuua rebasele kaelarihm ja rihma otsa kullakarva vaskpannal.
Ats näitas emale tükk aega isa sammude pikkust, sirutades kord-korralt ikka enam oma lühikesi jalgu ja hakates lõpuks käimise asemel hüppama, sest ikka näis talle, et näidatud isa sammud pole veel küllalt pikad. Kui ta oli lõpuks kõigest jõust hüpanud, nii et pikemat sammu ta enam kuidagi ei saanud, küsis ta emalt:
„Kas isa tõesti kolpsib nõnda, kui ta hakkab poe poole minema?”
„Nõnda ta küll ei jäksa,” arvas ema, „sest isa on ju vanainimene, sina aga just paras hüppaja.”
„Aga kuidas siis isa läheb?” küsis Ats.
„Tema läheb nagu vanainimene muistegi, ikka kööts, kööts, kööts, kööts. Aga sina astud kops, kops, kops, kops, ja kui pistad jooksu, siis tipp, tapp, tipp. tapp, nii et maa aina müdiseb.”
Nüüd hakkas Ats emale näitama, kuidas käib vanainimene ja kuidas astub laps, lastes kord oma peened sääred lõdvaks ja põlved kõverasse ning vedades jalgu järele või tippides sestsamast kärmesti, kärmesti murul ja kaevuteel ning pistes jooksu ja pekstes jalgadega vastu maad, nii et oleks kuulda müdinat.
„Kas kostab, kui ma jooksen?” küsis Ats emalt.
„Sa ju jooksed, nii et maa põrub, ehmatad viimaks mutid ja vihmaliimukad oma pesas ära, põgenevad teised sügavale, sügavale. Ja kui isa tahab kalale minna ning hakkab liimukaid otsima, siis pole ühtegi kusagilt saada, mis me siis teeme. Muttidega on teine asi. See on hea, et sa need eemale hirmutad, muidu ajavad nad kapsa ja kaalitaimed üles. Ja toatagune heinamaa on ka alati mutimullahunnikuid täis, mis nürivad kohe vikati ära.”
Nõnda seletas ema Atsile tema jooksu mõju ja see jooksis kord-korralt ikka suurema hooga. See oleks võinud ehk veel tükk aega nõnda kesta, aga Atsil juhtus jooksul see halb õnnetus, et lõi oma palja varba vastu teravat kivi, mis peitus rohus. Valu oli suur ja ta tundus veel suuremana, kui varvas hakkas verd jooksma. Valuvaigistuse ainukeseks abinõuks oli nutt. See siis pääseski suure ning haleda kisaga valla ning ei vaikinud enne, kui ema tõi lapi ja sidus verise varba kinni. Pärast seda otsis ta rohust kurja kivi üles, võttis ta pihku, näitas teda Atsile ja rääkis:
„Vaata, see on seesama, mille sa ise paar päeva tagasi sinna viskasid. Mäletad, et ma sind siis keelasin, öeldes: ära pillu kive rohu sisse, lööd oma jala nende vastu ära. Näe, nüüd ongi sul käes. Kivid peab aia äärde viskama, kus keegi ei käi.”
Ema tahtis kivi visata nõgesepõõsasse, aga Ats ei lasknud, vaid küsis kivi endale. Ema andiski selle tema kätte, aga selle asemel, et küütida ta aia äärde nõgestesse, viskas ta tema üle aia põllule.
„Seal lööd veel kord oma varba tema vastu veriseks,” ütles ema.
Aga poiss ei vastanud. Ta tegi, nagu ei kuulekski ta ema sõnu ja läks luugates kuuri poole, et vaadata, mis teevad rebane ja surnud vares. Seal piilus ta hulk aega ja udis vahetevahel kepiga, kuni kuulis viimaks isa häält, kes oli magamast üles tõusnud. Nüüd polnud poisil enam aega rebase kasti juures istuda, vaid tõttas vaatama, kas isa mõtleb täna poodi minna või on ehk ka tema kõik unustanud nagu emagi.
Aga ei, isal oli rebase rihm ja pannal meeles, kuid tema rääkis neist sellise hääle ja näoilmega, nagu võiks ta neid minna tooma kas täna, homme, tuleval nädalal või ka tuleval aastal. Ats ei saanud kuidagi aru, miks on küll vanainimesed nii ükskõiksed selliste tähtsate asjade vastu, nagu on seda rebaserihm ja vaskpannal. Kui tema, Ats, saab kord suureks, siis ei muutu ta kunagi nii tuimaks ja külmaks, ei kunagi. Mis on tähtis, seda tahab ta alati tähtsaks pidada, ehk olgu ta ei tea kui vana.
Nõnda mõeldes käis Ats kui vari isa kannul ja rääkis vahetpidamata nii või teisiti ainult rebasest, surnud varesest, rihmast ja tema kullakarva pandlast. Isa pani saapaid jalga, poiss oli kõrval; isa pesi silmi, poiss oli sealsamas, nii et veetilgad lendasid talle näkku; isa sidus rätikut kaela, poiss kiskus teda püksisäärest; isa sõi, poiss luges tema suutäisi, ilma et omal oleks tahtnud ainustki raasu kurgust alla minna; isa tõusis lauast, poiss tellerdas tema jalge ees, vahtis talle üksisilmi otsa ja küsis:
„Isa, kas nüüd hakkad minema?”
„Sa oled täna nagu tüütu kärbes,” vastas isa pojale. „Anna ometi natukenegi rahu.”
Aga poiss ei võinud isale rahu anda, sest temal endal polnud rahu. Ta keerles vahetpidamata isa ümber ja tegi temaga ikka ja jälle samast asjast juttu. Ta ei pannud isegi seda tähele, millal ta lapi oma katkise varba otsast kaotas, tundis ainult äkki, et haige koht puutub rohuga kokku ning teeb valu. Nüüd läks ta ema juurde, et see seoks varba uuesti kinni, sest muidu võib veri jällegi jooksma hakata. Verejooksu Ats kartis kõige rohkem, sest millalgi oli isa öelnud, et kui veri jookseb, siis hakkavad soolikad paistma. Need aga paista ei tohi, sest siis tuleb varsti surm, nagu suri see kirju mullikaski, kellel vana Kriimik kaevas oma teravate sarvedega soolikad välja. Elas teine, see mullikas, paar päeva, ei söönud ega joonud, ainult kuurustas ja oligi teine ühel hommikul surnud. Ja kuigi Ats nüüd teab, et ei varba ega sõrmeotsast hakka soolikaid paistma, ometi kipub talle õudus südamesse, kui ta näeb oma verd.
„Kui sa oma varbalapid nii ruttu ära kaotad,”