Muhulaste imelikud elamused Tartu juubelilaulupeo puhul. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
enam aega minna.
Kai ehmatas, aga uskus. Kai nurises ja nuttis, aga viimaks andis järele, kui Siim talle oma armastust ja truudust vandega oli kinnitanud. Siim oskas aga ka seda kuldset abielu, mida nad kahekesi onu päranduse varal saaksid elama, liiga säravatel värvidel kujutleda! Ja nõnda tõotas Kai, et Pärnu onu õepoja kosjanõust tema kaudu midagi kuulda ei saa ja et ta tahab oma mõrsjaõnne ilmale salajas hoida. Siim rõõmustles ja õngitses ikka julgemalt Lõhe talus.
Kas oli tal seal õnne? Oli. Naised on ju arvutlematud. Lõhe lesel ei oleks korralikest kosilastest tõesti mitte puudust olnud, ta teadis pealegi väga hästi, et Siimust külas mitte just kõige suurema aupakkumisega ei kõneldud – siiski laskis ta Siimu enesele läheneda. Siimul oli midagi, mida teistel külapoistel ei olnud: ta oli väledam, julgem, jutukam ja välimuselt omal viisil „peenem” kui Mats ja Aadu ja Mihkel. Seda oli ta oma „kunstireisidel” seal kaugel „suurel maal” omandanud. Siis mõjus ka veel see, et Siim oli „ametimees” – ta seisis Liisukese silmas kõrgemal kui lihtne maamees. Lõpuks oli Siim noor, suur, tugev poisipõmm, kuna leskede järele tavaliselt tulevad vanemad mehed, kes on ise kas samuti lesed või vanapoisid. Siim hõõrus käsi ja keerutas vurrud ikka toredamini kikki, mida ilmsemalt ta hakkas märkama, et ta seeme Lõhe talus idusid ajas.
Liisukese põu sai küll rahutuks, kui ta vahel Keeteliku Kaarli peale mõtles. Seda meest oli ta tüdrukupõlves väga armastanud, ja see teda. Vanemate vali käsk aga, mis sundis Liisut Lõhe peremehele naiseks, oli neid karedal käel lahutanud, sest Kaarel oli tol ajal olnud Liisu isatalus puupaljas sulane. Varalt polnud ta küll täninigi kosunud, pidades väikest vaest rendikohakest. Kuid nüüd, kus Liisu mehe surma järel isegi rikas küllalt oli, ei oleks Kaarlil olnud vana armastuse soendamiseks nähtavaid takistusi ees: ta oli praegugi veel poissmees, kelle kodune majapidamine õe hoolel seisis. Aga seal tuli Siim Sikusarv vahele. Kaarel, va tasase ja pehme loomuga mees, ei mõistnud Lõhe peremehe surma järel varasemalt Liisule läheneda; see omalt poolt, kes tihti Kaarli peale mõtles ja ta tulekut salaja ootaski, hakkas viimaks arvama, et Kaarel teda enam ei taha, teda ta endise sõnamurdmise pärast ikka veel põlgab. Pealegi oli Kaarel vaheajal neljakümneaastaseks vanapoisiks saanud ja Liisu meel käis, nagu öeldud, noore mehe poole, sest vanaga oli ta viisteistkümmend aastat küllalt risti näinud, kusjuures ta omagi noorus kaotsi läks. Nõnda siis vöis sündida, et Siim Sikusarv endale Lõhel takistamata sooja pesa hakkas ehitama, kuna Kaarel, kes Liisut iialgi ei olnud unustanud, nukral südamel eemale jäi.
Nüüd tunneme neid nelja muhulast, kes oma osa võtuga suurt juubelilaulupidu tahtsid austama minna. Siim Sikusarv oli mõtte elule õhutanud, aga esiotsa ainult Lõhe perenaise peas. Et Kai Sitikas ja Keeteliku Kaarel niisuguse teekonna ka ette võtaksid, seda ei olnud ta sugugi eeldanud, veel vähem soovinud. Kai, ehk küll saare-elanik, kartis merd kui igavest surmasängi – ta ei olnud Muhumaalt veel eluilmas kaugemale saanud. Siim ei oleks seepärast uneski võinud arvata, et Kaiele niisugune pöörane mõte võiks tulla. Aga ta tuli. Kui Siim, kes just Kaie vastu oma lustisõidu-kavatsusest sõnagi ei olnud lausunud, ühel päeval pruudi poole läks, et sellelt reisiraha laenata – ta enese kopikad olid alati kõrtsipapa pungas siis kuulis ta esimest korda suurel üllatusel, et Kaie nõu oli kindel peiuga koos laulupeole minna „saksa mängima”. Siimul oli nägu, kui oleks kümme kätt ta karvu kiskunud. Kui kena oleks olnud Lõhe perenaisega üksinda sõita, temale teel oma osavust, viisakust ja armastust näidata, temaga kosja küpseks teha! Ja nüüd tahtis see pirisev ja nurisev vanapiiga, kellega häbi oli end laulupeol näidata, kaasa tulla ja kõik lootused luhta ajada!
„Aga Kai, mõtle ometi kõigi nende laeva- ja raudteeõnnetuste peale, mis nii pika teekonnaga harilikult ühenduses on! Ja kokkupuutumisi teeröövlitegagi võib juhtuda.” Nõnda kollitas Sikusarv ja hakkas suure suuga kõiki neid hädaohtusid lähemalt kulutama.
Kai aga näitas talle keelt, naeris tigedalt ja kostis:
„Kas mul siis neid hädasid rohkem on karta kui sul ja teistel? Naine peab truult mehe kõrval püsima, mingu tee kas või põrgusse, ja mina olen ju sinu tulevane naine.”
Õigus, tee, mis tahad! Ja jutule tuli lõpp seega, et Kaieke kivisel kindlusel seletas:
„Kui sa mind kaasa ei võta, siis ma sulle raha ei laena.”
Jah, nüüd polnud midagi enam parata.
Oli seegi Siimule võõras kuulda ja suurendas ta halba tuju, et ka Keeteliku peremees kavatses Tartu-teekonnale asuda. Siim teadis, mis sidemed Lõhe Liisu ja selle mehe vahel kord olid olnud. Liisu ise oli Kaarlist vahel õrnal sõnal rääkinud ja eneste endist armastustki puudutanud. Kuid Siim ei võinud Kaarlit keelata tulemast; mis ta südame aga eriti sapiseks tegi, oli see, et kõik neli ühel laeval pidid Haapsallu sõitma. Laev, kaunis avar ja kerge luup, oli nimelt Lõhe perenaise oma, ja ta lahke inimene kutsus kõiki, kes naabrusest laulupeole läksid, ühisele ülesõidule oma sõiduriista, teiste seas siis ka Kaarlit ja Kaie. Siim ei suutnud teda sellest mõttest lahutada.
Ja nõnda algas siis muhulaste teekond suurele Taaralinna laulupeole. –
Ilm oli selge, kuigi kaunis tuulne. Laev kiikus kui pähklikoor voogudel, mille harju kroonis lumivalge vaht. Luubis oli peale sõitjate kogu naabervalla segakoor, kes laskis kajada lõbusaid laulusid üle vee. Pidulik meeleolu valitses sõitjate seas; iseäranis rõõmus oli Liisu, kellele säärane sõit sootuks uudis oli. Ei olnud teda ta põdur mees enam tüütamas – vaba, vaba siin kaunis maailmas täis sinist taevast ja rohelist vett!
Siimu meel ei olnud mitte nii rõõmus. Ta tundis ennast kui näpitsate vahel. Nihkus ta Liisu poole, siis käis talle Kaie poolt salatõuge ta küljekontide vahele; püüdis ta enam Kaiega teha tegemist, siis nõelas teda Liisu pilk. Kas nuta või naera! Ja siis järgnes veel kõige hullem lops. Kaieke hakkas juba pooletunnilise sõidu järel merehaiguse märke ilmutama. Ta vahtis tüki aega laial silmal õhku, nagu näeks seal hirmust kolli, siis katsus käega pead ja rinda, pööritas silmi, et hale näha, ja kiljatas viimaks nii, et see luust ja lihast läbi käis: „Siim!”
„Mis sul on?” päris Siim.
„Ra-ban-dus!” ägas õnnetu.
Laevatäis pidulisi pani pahinal naerma. Vanapiiga ahastus, ta lõustaks heitunud nägu ja kogu hale olek – seda kõike oli üliveider näha.
,,Siim!” kiljatas Kai veel kord.
„Mis sa’s ikka minust tahad – hüüa ka teisi vahel,” pomises Sikusarv pahaselt.
Nüüd litsus Kaieke mõlemad käed oma laia suu vastu, nagu tahaks millelegi, mis sealt välja tükkis, vastu hoida.
„Siim – appi!” tuli niuksatamisi käte vahelt siiski veel kuuldavale, ja üpris tungivalt.
„Jäta mind rahule oma rabandusega,” urises sepp ja vahtis pelglikult ringi, „mis abi võin mina nii raske tõve vastu anda!”
„Sa – truu – truu-duseta pei – ”
Kaugemale Kai ei saanud. Ta pea langes nagu murtud võilill pardale ja siis sündis, mis pidi sündima, sündis, mis ilus ega nägus ega lõbus ei olnud, mille vastu aga paraku abi ei tunta. Merehaigus on teatava määrani külgehakkav: ühe haige nägemine paneb nõrgemate südamed ka pööritama. Paar neidu tegid Kaiele järgi. Siimule ei olnud tõbiste rohkenenud arv vastumeelt, sest ta püüdis nüüd kõigile kolmele abi ja head nõu anda, mis riputas tolmu ta suhtumisele Kaiesse. Ta kohendas neid paremini istuma, pakkus neile oma pudelist viina ja sosistas seejuures Kaiele mõnegi trööstiva sõna salaja kõrva. Piilus mees teadagi sageli Lõhe perenaise poole, ent õnneks ei pannud see teda tähelegi, olles täiesti terve ja ajades teiste sõitjatega ladusasti juttu. Kai aga ägas terve tee: „Ma suren, aidake, ma suren!” Raske kivi langes Siimu südamelt, kui sõit viimaks lõppes ja laev Haapsalu sadamasse jõudis.
Siimu peas keerles alatasa küsimus, kuidas vanapiigast edaspidiseks reisiks lahku saada ja Liisuga üksinda jääda. Seal tuli talle Kai ise pooldis appi. Ta kutsus Siimu teistest kõrvale ja küsis närtsinud häälel, kas on veel niisuguseid koledaid veesõitusid tulemas. Ja Siim kostis mureliku häälega, millest sügav kaastundmus kostis:
„Ei, veesõitusid enam