Laevapoisi päevilt. Jüri Parijõgi
Читать онлайн книгу.
kauemaks peatuma. Toetus käsipuu najale ja vaatas mõttes valgusvihu suunas kaugele merele. Mis ta seal üleval mõtles, ei ta sellest mulle rääkinud.
Aga kui majakatuli rõõmsalt loitis, pistis Ankruvits tubakarulli põske ja muutus jutukaks. Siis kõneles ta mulle oma seiklustest kaugetel meredel ja oma lapsepõlvest. Sel ajal kui tema olnud poisike, pole mõisasaksad teda lasknud merele, tema läinud salaja. Peitnud enese ühe inglise laeva ruumi kolude vahele ja tulnud alles siis välja, kui nälg ajanud. Laev olnud juba kaugel merel. Pootsman andnud küll esiti tuuviotsaga mööda pükse, aga pärast võetud ta ikkagi laevapoisiks. Sõitnud läbi mitmed võõrad mered, elanud läbi mitu avariid ning hukkumist ja õppinud selgeks palju võõraid keeli. Saanud pärast pootsmaniks, oleks ehk saanud kiprikski, aga… Siin lõpetas ta alati jutu, pani uue rulli tubakat suhu ja lausus teist juttu tehes:
„Ja-jaa, ei ole enam nii kangeid merimehi kui enne. Ulata see õlipudel siia, valame lisaks, tuli hakkab tuhmuma.”
See oli minu sõber Ankruvits, vana Ankruvits. Pidas Kulbu majakas kaua aega tuld üleval. Sealt, tule juurest majakast ta ühel hommikul surnuna leitudki. Aga siis olin mina juba kodust ära, noor madrus, aasta merekoolis käinud.
Mäletan veel oma lapsepõlve kodust, et igal kevadel ja sügisel sõitsid soomlased oma ühemastiliste jaaladega Kulbule silku tooma ja sealt vilja ja kartuleid viima. Need oli rõõmsad päevad. Silgutünnid toodi maale, „Kajaka” taha lagedale. Pärast haises „Kajaka” ümbrus veel kaua silkudest. Sinna lõid üles oma putkad ja lauad kõiksugused kaupmehed, nii et kogu aja võis saada magusat kalja, kringleid, taskunuge, ja sitsrätikuid. „Kajaka” ette kogunes palju maamehi, kõik lasilad olid hobuseid täis ja oli paar nädalat elu ja liikumist nagu laadal. Maamehed olid hoopis teistsugused kui meie mehed, rääkisid pehmet keelemurret ega teadnud, et merevesi ei kõlba juua. Mäletan, et üks katsus merest juua paarist-kolmest kohast, siis tull ära ja lausus: „Ära rüvetanud vee.” Kaubeldi siis hoopis teisiti kui nüüd. Enne sobitati sõprusi, anti kingitusi, toovukseid, nagu soomlased nimetasid. Soomlaste toovuksed olid: hülgerasv, nahkkindad ja kuivatatud kalad. Maamehed tõid võid, mune ja villu. Kui sõprus sobitatud, hakati alles müüma ja ostma. Maamehed viisid kevadel silguveerandikud ja – poolikud koju, sügisel toodi riistad tagasi, aga siis olid nad vilja täis – mõõt mõõdu vastu. Raha eest osteti vähe, enamasti oli vahetuskaup.
Minul oli soomlaste hulgas häid tuttavaid ja sõpru, vanaisa tuttavad olid nad kõik. Kui tuldi maale, oli esimene asi minna sillaputkasse vanaisa jutule. Sain kord toovukseks soome pussi.
Siis oli mul päevad otsa käimist ja vaatamist, nii et ema sai mind harva näha. Tuli mõnikord õhtul otsima, leidis istumas jaalapardal või rannal, võttis käe kõrvale ja viis koju magama.
„Kus sa mul oled pikad päevad otsa? Jääd sel viisil mulle hoopis võõraks. Näe, juuksed on kasvanud pikaks ja kuresaapad jalas.”
Silitas mu salkus pead, määris rasvaga jalgu ja pani magama.
Aga sügiseti, kui töö sadamas lõppes, loots, venemehed ja teised väljast tulnud töömehed lahkuma hakkasid, peeti „Kajakas” suur pidu. Siis läksid ka naised ja tüdrukud kõrtsi. Ema ja vanaisa olid ka seal. Ainult Ankruvits puudus, tema oli üleval oma tule juures. Saadeti talle siis lootsi poolt sinna üles kortel viina ja toop õlut. Ankruvits võttis toovukse vastu, aga ei puudutanud enne, kui kustutas hommikul tule.
Oldi siis kõrtsis hilise ööni. Joodi vähe, rohkem aeti juttu. Vanaisa mängis viiulit, loots laulis vanu merimehelaule. Räägiti suvisest teenistusest ja leiti, et endised ajad olid paremad. Lahkudes jäeti üksteisega kättpidi jumalaga.
Mul on üks sügispidu iseäranis selgesti meeles, sest siis oli kõrtsis üks nägija-naine, kes kuulutas kõikidele tulevikku. Kellest saab merimees, kes jääb maale, kes hukkub meres. Rääkis natuke kangelt, kes teab, kust maalt ta võis pärit olla. Ema hoidis kõvasti minu käest kinni, tahtis ikka minuga nägija juurde minna. Sealsamas aga kartis ja tõmbus tagasi. Viimaks tuli nägija ise meie juurde, vaatas mulle teravalt silma ja lausus:
Suureks meheks sina kasvad… merimees sinust saab… kaugel sa käid, palju näed… aga meri sind ei päri…”
Emal läksid silmad niiskeks, tõmbas minu kättpidi enda järel kõrtsist välja ja hakkas koju minema. Teel hakkas nuuksatama, surus tugevasti mu kätt ja ütles:
„Joonas, ära minegi merele, ära mine!”
Talvel oli meie kodus vaikne. Merele tõmbus kaas peale, silm ei ulatunud nägema vett. Ankruvits ei süüdanud majakas tuld. „Kajaka” kõrtsi ees ei peatunud nädalate jooksul ühtki hobust. Vanaisa ei käinud sillaputkas istumas ja ema käis ainult paariks tunniks sadamakontoris. Kõik teed ja käigud tuiskas täis, sadamasilla otsas oli kõrge hang. Meri puhkas, ei olnud kuulda ta hingamist ega kutset.
Istusime pikad õhtud toas küdeva ahju ees. Vanaisa luges piiblit või mängis viiulit. Ema hakkas mulle aabitsat õpetama. Soe ja armas oli meie talvine kodu. Vana Ankruvits käis igal õhtul meil küdeva ahju ees istumas ja juttu ajamas.
Mäletan veel, et ühel kevadel seisime emaga rannal. Tuul paisutas merd ja lõhkus jääd. Kaugelt kuuldus vee kohinat. Siis ütlesin emale:
„Ema, kas kuuled, kuidas meri kutsub? Suvel kutsus sagedasti, kui istusin rannas kivil.”
Siis vaatas ema mulle kohkunult otsa, pisarad purskusid silmist, ta haaras kõvemini mu käest kinni ja ütles:
„Seda ma kartsin… Ära kuulata, Joonas, seda kutset, ära kuulata!”
Kuidas minust sai merimees
Nii möödus mõnigi aasta. Vanaisa pea muutus üleni valgeks, ema paletele ilmus kortse, mina aga tugevnesin ja kasvasin. Olin juba nii tugev, et võisin käia sadamas tööl, laevu lastimas ja tühjendamas. Laudade lastimisel olin mehe eest väljas, telliskivide laadimine oli minu jaoks veel raske. Ujuda võisin sadamasillalt ühe hingega reidile ja sealt jälle tagasi. Sukeldumises ei saanud ükski sadamapoiss minu vastu: võisin tuua kahe sülla sügavuselt kivi põhjast välja, kartulijaala alt läbi ujuda usaldasin mina üksi.
Näis nii, nagu oleksin kasvanud emale märkamata. Ühel õhtul vaatles ta mind kaua ja tegi siis äkki leiduse:
„Kui suureks ja tugevaks sa juba oled kasvanud. Paksud ruuged juuksed ja laiad õlad, nagu kadunud isalgi…” Ja siis veidi aja pärast murelikult: „Mis sinust küll saab?”
„Eks ikka merimees,” oli minu kindel vastus.
Ka vana Ankruvits leidis, et olen laiaõlgne nagu isagi, minu elukutse kohta oli tal aga otsus valmis – tubli merimees saab.
Mina ei teadnud, kas ruuge pea ja laiad õlad on isalt päritud, seda tundsin aga küll, et olen isalt pärinud seikluskire ja tungi merele. Sest Ankruvits jutustas sagedasti mulle isast. Ei ma enam istunud rannas kivil ega saatnud merele männikorbast laevu, vaid aerutasin ja seilasin päevad otsa vanaisa paadiga lahes ringi. Mõnikord tulid minuga kaasa kõrtsimehe ja kirjutaja pojad. Siis olin mina kapten, nemad – madrused. Nad usaldasid hea meelega tüüri ja soodi minu kätte, sest mina mõistsin neid paremini käsitseda kui nemad. Tegime siis kord omapead pikema reisi, seilasime Viiralaiule, versta 10–12 rannast. See oli ühtlasi mu esimene merereis. Lahes oli paras priske tuul, aga kui jõudsime lahest välja, neeme otsast mööda, hakkas paat tantsima – tundus tormi. Lasksin rehvida purjed ja juhtisin siiski laeva kindlal käel Viiralaiule. Tundsin siis esimest korda suurt tegevustungi ja meeldivat rahutust hinges, mida pärast tormide aegu tundsin alati. Hirmu pole ma kunagi tundnud. Viiralaiul vedasime paadi suure vaevaga maale ja pidime seal paigal olema kaks päeva, endid toitma kajakamunadega ja kannatama janu, sest torm ei lubanud tagasisõitu ette võtta. Siis kahetsesid ja nutsid teised poisid ja süüdistasid mind, sest reis oli ette võetud minu algatusel. Maksis õige palju vaeva neid rahustada ja lohutada. Kõige halvem oli öösiti, sest oli vilu ja piserdas vihma tuulehoogude sekka. Võtsime siis paadilt purjed maha, mässisime endid nende sisse ja magasime nagu põhjamaa-reisijad kotis. Alles kolmanda päeva hommikul usaldasime alustada tagasisõitu, sest tuul oli vaiksem ja puhus poordist. Võtsin kursi otse majaka peale. Poolel teel tuli meile vastu puksiir, oli saadetud