„Kui eestlased saaks viisavabalt Venemaale, on ju hea, aga kes tahab neid tiblasid viisavabalt Eestisse?”, teab mu välismaal sündinud ning seal elav eestlasest veebisõber. „Minu vanemad põgenesid venelase eest ja ma kardan neid nagu tuld. Kümneid tuhandeid süütuid eestlasi viidi kunagi loomavagunites Venemaale. Siis sa tahad, et ma sinna sõidaksin. Varsti on seal jälle sovjeti seadused kehtimas.“

      Hirmu külvab tänane meediagi. Kui 12-miljonilises Moskvas tuleb tänavale sama palju, nagu meil Toompeale streikivaid õpetajaid, siis on see Eesti televisioonis suur Venemaa sündmus. Kui Venemaa telekanalilt näeme sadu Putini – vastalisi, siis Eesti meedia räägib tuhandetest, kui Vene telepilt näitab tuhandeid Gruusia presidendi vihamehi, siis Eesti reporter edastab sadade inimeste kohaloleku. Tõde vääname nagu Brežnevi aegu – ikka sõprade kaitseks ja vaenlase paljastamiseks. Propaganda instrmendid ei muutu ühelgi tasandil. Sa ei lähe otsesõnu armukese poole, vaid kodurahu huvides ütlevad su huuled: “Kohtun koolikaaslasega!!” Kellele on tõde vaja!! Mitte ka Siberisse saadetute järglaste mõttemaailmale. Keegi ei taju, kuidas me tegelikult kannatame… Kindlasti on sulgi keegi, kellel on keegi, kellega saad riiklikel tähtpäevadel meenutada rasket lapsepõlve või vabusvõtluse karmi olu. Meie peame edasi kannatama, sest see on kombekas… Sama kultuurne on vabadusvõitluse õhetamine. Tuleb meelde, et lasin koolis klaveri sisse pliiatsivärvidega “maalitud” pisikese lehekese sinimustvalgega. Kuigi pinginaaber oli pundis, ta seda enam ei mäleta – ja nii on jäänud minu vastupanu nõukogude korrale – kooli ajaloost välja. Et kedagi üle ei kuulatud, kaotas protest nagu põnevuse. “Kas vabadusvõitlus on rahuldamatuse või ideede piiratuse vili”?

      Olgu voodis või elus eneses: mida suurem vastusurve, seda kirglikum tegevus. Sedasi piitsutab inimene armastust ning säilitab mälupilte. Ei ole tähtsamat kui oma hingepiinad ja rõõmud. Kuigi argielus tegeleme ennekõike iseendaga – tunnetame ka mitmeid mõjuväljasid. Keda puudutab rahvuse püsimajäämine, keda aga vääramatu usk – poliitika ongi määrdunud. Ebapuhaste mõttekildude olus küsime: “Milline on siis ajalugu?”

      Pole imestada, kui idanaabriga aadeldes, või sinna reisi kavandades, ei tule meeldegi, et Stalini repressiooni all ägas kõige enam vene rahvas ja praegusel Venemaal pole sellega seost. Venemaa on laitnud stalinismi kuritegusid. Aga, kui paljud Eestimaal on seda kuulnud? Ennemini teame, millist kleiti Inglise kuninganna kandis aiapeol kui meie turvatunnet puudutavaid sündmuseid Moskas. NSV Liidu Ülemnõukogu mõistis 1989. aasta novembris hukka Stalini režiimi barbaarse tegevuse: vangistused, surmalaagrid, rahvaste sunniviisilise ümberpaigutamise. Samas kohustus tingimusteta taastama represseeritute õigused. Sama aasta detsembris mõisteti Moskvas hukka Molotov Ribbentropi Pakt. Kongress rõhutas, et lepe Saksamaaga oli sõlmitud salaja ja sellel ei olnud nõukogude rahva ja partei heakskiitvat otsust ning rahvas ei saa vastutada selle vandenõu tagajärgede eest. Rahvastel oli, kuni salaprotokolli avalikustamiseni arusaam Eesti vabatahtlikust astumisest