Taras Bulba. Nikolai Gogol
Читать онлайн книгу.
ta tuju ja sundis pea mõtlikult langetama.
Tema nooremal vennal Andril olid pisut elavamad ja kuidagi rohkem arenenud tunded. Ta õppis meelsamini ja ilma selle pingutuseta, mis on harilikult omane raskele ja tugevale iseloomule. Ta oli oma vennast leidlikum, oli sagedamini üsna ohtlike ürituste eestvedaja ning oskas mõnikord oma leidliku mõistuse abil karistusest kõrvale põigelda, kuna aga tema vend Ostap, jätnud igasuguse hoolitsemise enda eest, viskas seljast kuue ja heitis põrandale pikali, sugugi mõtlemata armu paluda. Ka tema janunes samuti kangelastegude järele, kuid ühtlasi oli tema hing avatud ka teistele tundmustele. Vajadus armastuse järele ärkas temas elavalt, kui ta oli saanud kaheksateistkümmend aastat vanaks; naine hakkas sagedamini esinema tema palavates unistustes; kuulates filosoofilisi vaidlusi, nägi ta alatihti teda rõõsana, mustasilmalisena ja õrnana; tema silme ees vilksatasid lakkamatult naise valendavad, kumerad rinnad, õrn, kaunis ja üleni paljas käsivars; isegi riie, mis liibus tema neitsilike ja ühtlasi võimsate liikmete ümber, õhkas endast tema unistustes mingit väljendamatut iharust. Ta varjas hoolega oma seltsimeeste eest neid noormehe kirgliku hinge liigutusi, sest tol ajal oli kasakal häbiväärne ja autu mõelda naisele ja armastusele, kui ta ei olnud veel lahingut proovida saanud. Üldse oli ta viimaseil aastail harvemini mõne jõugu eestvedajaks, kuid sagedamini hulkus ta ringi kusagil Kiievi kõrvalises sopis, mis uppus kirsiaedadesse, ahvatlevalt tänavale vaatavate madalate majakeste vahel. Vahel tungis ta ka aristokraatide tänavasse praeguses Vana-Kiievis, kus elasid väikevene ja poola aadlikud ning kus majad olid ehitatud mõningase maitsekusega. Kord, kui ta ammuli sui vahtima jäi, sõitis talle peaaegu otsa kellegi poola pan’i raske kohmakas tõld ja pukis istuv väga koledate vurrudega kutsar äigas talle üsna tublisti piitsaga. Noor bursak raevus: meeletu julgusega haaras ta oma vägeva käega kinni tagumisest rattast ja peatas tõlla. Kuid kutsar, kartes kättemaksu, andis hobustele piitsa, need tõmbasid järsku – ja Andri, kes õnneks oli jõudnud käe lahti lasta, prantsatas maha, näoga otse porri. Kõige heledam ja harmoonilisem naer kõlas tema kohal. Ta tõstis silmad ja nägi aknal seisvat kaunitari, millist ta ei olnud veel eluilmaski näinud: mustasilmalist ja valget kui lumi, valgustatuna hommikupäikese punast. Ta naeris kõigest hingest ja naer lisas säravat jõudu tema pimestavale ilule. Andri jahmus. Ta vaatas teda, hoopis kaotanud pea ja segaselt pühkides oma näolt pori, millega ta end veelgi rohkem kokku määris. Kes võis olla see kaunitar? Ta kavatses seda teada saada teenijaskonnalt, kes salgana uhkes riietuses seisis värava ees, ümbritsedes noort mängivat banduristi. Kuid teenijaskond pahvatas naerma, kui ta nägi tema määrdunud lõusta, ega pidanud teda vastuse vääriliseks. Viimaks sai ta teada, et see oli ajutiseks siia sõitnud Kovno vojevooda tütar. Kohe järgmisel ööl ronis ta ainult bursakutele omase jultumusega üle püstaia aeda ja ronis puu otsa, mis oma okstega kahardus otse maja katusele; puu otsast ronis ta katusele ja tungis läbi kaminalõõri otse kaunitari magamistuppa, kes parajasti istus küünla ees ja võttis oma kõrvadest kalleid kõrvarõngaid. Nähes äkki enda ees tundmatut meest, kohkus kaunis poolatar nii ära, et ta ei saanud sõnagi suust; kui ta aga märkas, et bursak seisis, silmad maas ja julgemata argusest liigutada kättki, kui ta tundis temas ära sama noormehe, kes oli tema silma all tänaval pikali lennanud, valdas teda jällegi naer. Pealegi ei olnud Andri näojoontes midagi hirmutavat: ta oli õige ilus. Kaunitar naeris südamest ja lõbustas end kaua tema kulul. Ta oli tuisupeane nagu poolatar kunagi, kuid tema silmad, need kummalised, läbitungivalt selged silmad heitsid pilgu, mis oli pikk kui igavik. Bursak ei suutnud kättki liigutada ja oli seotud nagu kotis, kui vojevooda tütar astus julgesti tema juurde, pani talle pähe oma särava diadeemi, riputas talle huultele kõrvarõngad ja heitis talle kaela musliinriidest läbipaistva, kullaga väljaõmmeldud festoonidega šemiseti. Ta ehtis teda ja toimetas tema kallal tuhat mitmesugust rumalust lapse tagasihoidmatusega, mis on omane kergemeelsetele poolataridele ja mis viis vaese bursaku veelgi suuremasse segadusse. Suu lahti ja liikumatult vaadates neiu pimestavaisse silmadesse, oli tema kuju naeruväärne. Kolin, mis äkki kostis ukse juurest, ehmatas neiut. Ta käskis noormehel end voodi alla peita, ja niipea kui ärevus oli möödas, kutsus ta oma toatüdruku, vangivõetud tatarlanna, ning andis sellele käsu viia noormees ettevaatlikult aeda ja saata ta sealt üle plangu. Kuid seekord ei jõudnud meie bursak mitte nii õnnelikult üle aia: ärganud öövaht virutas talle tublisti mööda jalgu ning kokkujooksnud teenijaskond kolkis teda kaua veel tänavalgi, kuni tema väledad jalad ta päästsid. Pärast seda oli väga kardetav sellest majast mööda minna, sest vojevoodal oli väga rohkearvuline teenijaskond. Ta kohtas neiut veel kord kirikus: neiu pani teda tähele ja naeratas väga armsasti nagu ammusele tuttavale; ta nägi teda vilksamisi veel kord, ja pärast seda sõitis Kovno vojevooda varsti ära ning kauni mustasilmalise poolatari asemel vaatas akendest välja mingi paks nägu. Sellest mõtleski nüüd Andri, pea longus ja pilk langetatud oma hobuse lakka.
Vahepeal aga oli stepp juba ammugi võtnud nad oma rohelisse embusse ning kõrge rohi ümbritses ja varjas neid, ning ainult mustad kasakamütsid vilkusid veel selle kohal.
„Ee, ee, ee! Mis te, poisid, siis nii vakka olete jäänud?” hüüdis viimaks Bulba, ärgates oma mõtisklusest. „Justkui mõned mungad! Noh, ühe raksuga kõik mõtted kus pärgel! Pistke piibud hambu ja teeme suitsu, ja anname hobustele kannuseid, ja lendame nii, et lindki ei jõua meile järele!”
Ning kasakad, kummardudes vastu hobuseid, kadusid rohtu. Enam ei olnud näha musti mütsegi; ainult rudjutava rohu joom osutas nende kiire kihutamise jälgi.
Päike oli ammugi hakanud paistma selginud taevast ja valas üle stepi oma elustavat, soojendavat valgust. Kõik, mis kasakate hinges oli nukrat ja unist, kadus silmapilkselt, ning nende südamed võpatasid kui linnud.
Mida kaugemale, seda kaunimaks muutus stepp. Kogu lõuna, kogu see avar maa-ala, mis moodustab praeguse Uus-Venemaa, kuni Musta mereni välja, oli tol ajal neitsilik rohtlaas. Kunagi ei olnud ader puudutanud metsikute taimede mõõtmatuid laineid. Ainuüksi hobused, kadudes rohtu nagu metsa, sõtkusid neid. Midagi paremat ei võinud looduses ollagi; kogu maapind kujutas endast rohekaskuldset ookeani, kus õilmitsesid miljonid mitmesugused lilled. Peenikeste kõrgete rohukõrte vahelt pistsid oma pea välja taevakarva sinised ja lillad rukkililled; kollane leetpõõsas sihtis ülespoole oma püramiidikujulist latva; valge ristikhein kirendas päevavarjutaoliste mütsidena pinnal; jumal teab kust siia sattunud nisupea küpses tihnikus. All, nende peenikeste juurte vahel luusisid põldpüüd, kaelad õieli. Õhk oli täis tuhandete mitmesuguste lindude sädistamist. Taevas seisid liikumatult kullid, laotanud laiali oma tiivad ja suunates oma pilgu liikumatult alla rohtu. Eemal lendava metshanede parve kisa kajas vastu jumal teab missugusest kaugest järvest. Rohust tõusis rütmiliste tiivalöökidega kajakas ja suples toredasti õhu sinistes lainetes; näe, ta kadus kõrgusse ja on vaid vaevalt nähtav musta täpina! nüüd pööras ta tiibu ja helkis päikese ees… Kurat võtku teid, stepid, kui ilusad te olete!..
Meie rändajad peatusid ainult mõne minuti lõunastamiseks, kusjuures nendega ühes ratsutav kümnest kasakast koosnev salk ronis hobustelt maha ning päästis lahti viinalähkrid ja kõrvitsad, mida tarvitati anumate asemel. Söödi ainult leiba pekiga või rasvas küpsetatud pannkooke, igaüks jõi ainult ühe klaasi, üksnes karastuseks, sest Taras Bulba ei lubanud kunagi end teel purju juua, ja jätkati teekonda õhtuni. Õhtul muutus kogu stepp teiseks. Kogu tema kirev pind oli päikese viimase ereda kuma embuses ja tumenes aegamisi, nii et oli näha, kuidas vari jooksis üle stepi, ja stepp muutus tumeroheliseks; aureid tõusis tihedamini, iga lill, iga rohuke levitas ambrat ja kogu stepp lõhnas aromaatiliselt. Sinakas-tumedale taevale oli otsekui hiigelpintsliga tõmmatud roosast kullast laiu viirge; harva valendas tuustidena kergeid ja läbipaistvaid pilvi, ning kõige värskem tuuleõhk, ahvatlev kui merelaine, õõtsus kergelt üle rohulatvade ja vaevalt puudutas põski. Kogu muusika, mis oli kõlanud päeval, vaikis ja asendus teisega. Kirjud suslikud ronisid välja oma urgudest, tõusid tagumistele käppadele ja panid stepi rõkkama oma vilest. Rohutirtsude siristamine muutus kuuldavamaks. Vahete-vahel kostis mõnelt üksildaselt järvelt luige hüüd ja kajas õhus vastu nagu hõbe.
Peatunud keset välju, valisid rändajad ööbimiskoha, tegid tule maha ja panid sellele katla, milles nad keetsid endale körti; aur tõusis ja keerles viltu õhus. Pärast õhtusööki heitsid kasakad magama, lasknud oma kammitsaisse pandud hobused rohule laiali. Nad heitsid pikali oina kuubedele. Nende peale vaatasid otse ülalt öised tähed.