Tuli. Henri Barbusse
Читать онлайн книгу.
sisikonna. Barthélemy ja Baubez said tabamuse pähe ja kaela. Öö otsa kihutasime mööda kaevikut edasi-tagasi, et hoiduda kuulirahe eest. Kas sa väikest Godefroy’d tundsid? Kogu keskkeha läinud; ühe ainukese silmapilguga jooksis ta sealsamas verest tühjaks otsekui kummulikäänatud toober. Nii väike kui ta ka oli, aga verd oli tal koledal kombel; temast voolas kaevikusse vähemalt viiekümne meetri pikkune oja. Gougnard’il kiskusid killud jalad ära. Kui ta minema viidi, ei olnud ta veel päris surnud. See juhtus vaatluspunktis. Olin seal koos nendega valves. Aga kui mürsk langes, siis olin kaevikus, – käisin kellaaega küsimas. Püssi jätsin vaatluspunkti, pärast leidsin üles – oli nagu käte vahel kahekorra käänatud, püssiraud kui punnivinn ja kaba poolest saadik saepuru. Haises värske vere järele, nii et ajas südame läikima.
„Ja Mondain – tema ka, eks?”
„Tema sai pihta järgmisel hommikul, tähendab eile, kaevikuvarjendis, mille mürsk segi paiskas. Ta oli pikali ja ta rind lömastati. On sulle räägitud Francost, kes oli Mondaini kõrval? Allavarisenud muld murdis tal selgroo; kui me ta välja kaevasime ja maha istuma panime, rääkis ta veel; pea vajus tal küljele, ise ütles: „Ma suren,” ja suri. Nendega koos oli ka Vigile; kehal ei olnud tal viga midagi, aga tema pea oli lausa laiaks litsutud, laiaks nagu pannkook. Näe, nii lai! Vaatasid teda, kui ta maas lamas, must ning hoopis iselaadi, ja näis, et see on tema vari, tead, niisugune vari, mis mõnikord maha langeb, kui öösi käid suure laternaga.”
„Vigile oli 13-nda aasta mees, päris laps! Ja Mondain ja Franco! Toredad poisid oma paeltest hoolimata!.. Häid sõpru oleme kaotanud, Marchal.”
„Jah,” ütleb Marchal.
Siis hüüab ja raputab teda terve kari seltsimehi ning kisub ta kaasa. Ta rabeleb vastu, vastab nende kibedatele pilgetele, ja kõik tõuklevad ning naeravad.
Mu pilk libiseb näolt näole. Need on lõbusad ja väsimuskortsudest ning porikorrast hoolimata võidurõõmsad.
Kui nad eesliinil viina oleksid võinud juua, siis ütleksin: „Nad on kõik purjus.”
Märkan üht pääsenut, kes marsisammul käies laulab muretult nagu husar rahvalauludes; see on trummilööja Vanderborn.
„Ei noh, Vanderborn, on aga sinul õnnelik nägu!”
Tavaliselt vaikne Vanderborn hüüab mulle:
„Seekord läks veel hästi, pääsesin eluga!”
Ja otsekui hullumeelne annab ta mulle tugeva matsu õlale. Ma mõistan…
Kui need mehed põrgust tulles kõigest hoolimata on õnnelikud, siis nimelt sellepärast, et nad sealt tulevad. Nad tulevad tagasi, nad on pääsenud. Veel kord säästis neid surm, mis oli nii lähedal. Vastavalt teenistuskorrale on iga kompanii kuue nädala tagant eesliinil. Kuus nädalat! Sõjameestel on nii suurtes kui ka väikestes asjades laste mõtteviis: nad ei vaata iialgi kaugele – ei enda ümber ega enda ette. Nad mõtlevad peaaegu ainuüksi tänasele ja homsele päevale. Täna on nad kõik veendunud, et elavad veel kaua.
Seepärast peavad nad oma ellujäämispidu ja naudivad õnne jalul püsida, hoolimata rõhuvast väsimusest ja äsjasest tapatalgust, mille verepritsmed neid veelgi katavad ja mis igaühe kõrvalt vendi ära kiskus.
IV
VOLPATTE JA FOUILLADE
Peatuskohta jõudes karjuti:
„Aga kus on Volpatte?”
„Ja Fouillade, kus tema on?”
Viies pataljon võttis nad kaasa ja viis eesliinile. Peatuskohas pidime nad tagasi saama. Neid aga ei ole. Kaks meest rühmast on kadunud.
„Kuradi kurat! Laena sus veel oma mehi välja!” möirgab seersant.
Kapten, kellele lugu ette kanti, vandus, needis ja ütles:
„Mul on neid mehi tarvis. Leitagu nad otsekohe. Marss!”
Kapral Bertrand hüüdis Farfadet’ ja minu küünist välja, kus me juba poolunes pikutasime.
„Tuleb minna Volpatte’i ja Fouillade’i otsima.”
Ajasime end ruttu üles ja lahkusime rahutusvärinaga südames. Meie mõlemad seltsimehed, kes 5-ndaga kaasa läksid, viidi tollesse põrgulikku vahetusse. Kes teab, kus nad praegu on ja mis neist on saanud!
… Läheme uuesti nõlvakust üles. Hakkame vastupidises suunas minema mööda pikka teed, kust olime tulnud koidu ajal. Kuigi ilma kandamiteta ja kaasas ainult püssid ning hädavajalik varustus, tunneme väsimust ja oleme unised ning poolhalvatud keset kurba maastikku uduse taeva all. Varsti hakkab Farfadet hingeldama. Algul räägib ta natuke, siis sunnib väsimus teda vaikima. Ta on vapper, kuid nõrga kehaehitusega, kogu eelnenud elu kestes on ta vaevalt õppinud oma jalgu tarvitama, teenides linnavalitsuse kantseleis, kus ta leeris käimisest saadik kritseldas ahju ja halliksminevate arhivaaride vahel.
Hetkel, mil me metsast väljume, et libisedes ja poris sumades ühenduskraavide piirkonda minna, hakkab eestpoolt paistma kaks varjukogu, kaks lähenevat sõdurit; näeme nende väliranitsa ja varustuse kohmakat mütsakut ja püssi joont. Vähehaaval muutub taaruv kaksikkogu selgemaks.
„Need on nemad!”
Teisel varjudest on jäme, sissemässitud valge pea. Üks neist on haavatud! See on Volpatte!
Jookseme tontide suunas. Meie tallad lirtsuvad nagu käsnad ja padrunid rappuvad ning klõbisevad padrunitaskuis.
Nad peatuvad ja ootavad meid; kui kuuldekaugusele oleme jõudnud, karjub Volpatte:
„Oligi paras aeg!”
„Oled haavatud, vana?”
„Mis?”
Paks sidemetekord pea ümber teeb ta kurdiks. Tuleb karjuda, et end kuuldavaks teha. Läheneme talle, hüüame. Siis vastab ta:
„Pole midagi… Tuleme august, kuhu 5. pataljon meid neljapäeval pani.”
„Terve aeg olite seal?” kriiskab talle Farfadet, kelle terav, peaaegu naiselik hääl tungib hõlpsalt läbi Volpatte’i kõrvu kaitsva polsterdise…
„Nojah, kurat neid võtku, muidugi olime seal, kirevase päralt!” ütleb Fouillade. „Ega sa ometi arva, et me linnutiivul ära lendasime, või veel puhtam – ilma käsuta omadel käppadel ära ronisime?”
Mõlemad vajuvad istuli maha. Volpatte’i sidemetesse mässitud pea suure sõlmega keset pealage sarnaneb musta pesu puntrale, millest paistab kollakasmust näolaik.
„Teid unustati sinna?”
„Peaaegu, et unustati!” hüüab Fouillade. „Neli päeva ja neli ööd kuulirahe all mürsuaugus, mis pealegi oli sitahaisu täis.”
„Või veel!” ütleb Volpatte. „Ega see olnud harilik vaatluspunkt, kuhu minnakse ja kust tullakse vahetuse korras. See oli pommiauk, ei parem ega pahem. Neljapäeval öeldi meile: „Jääge sinna ja tulistage vahetpidamata-” Nii nad ütlesid. Järgmisel päeval pistis sinna korraks oma nina ka üks 5. pataljoni sidemees, oli mingi tüüp, tead, küsib: „Mis te siin vahite?” „Laseme, noh. Meid kästi lasta – ja lasemegi, nagu kästud. Kui lasta kästi, küllap siis on vaja. Laseme niikaua, kuni meid kästakse midagi muud teha kui lasta.” Noh, see tüüp tegi jalamaid sääred. Näost oli näha, et ta end seal kuigi mõnusalt ei tundnud; oli teisel niisuke kõhe olemine. „Hea, kui terve nahaga minema saad!” hüüdis ta.”
„Kahe peale kokku,” ütleb Fouillade, „oli meil üks saiapäts ja ämber veini, mille saime 18-ndalt, kui end sisse seadsime, ja terve kast padruneid. Andsime säru padruneile ja rüüpasime märjukest. Ettevaatuse pärast hoidsime alles mõned padrunid ja viilu turvast ka; aga viina ei hoidnud.”
„Ja tegime halvasti,” ütleb Volpatte, „sest nüüd ajab janutama. Kuulge, poisid, on teil üks lonks kõriloputuseks?”
„Mul on pudelis veidikese,” vastab Farfadet.
„Anna temale,” ütleb Fouillade,