Tuli. Henri Barbusse
Читать онлайн книгу.
valged sääred; ta on köitnud haavasidemed oma nahksääriste ümber, et neid hoida. See tema valge allosa on kooskõlas lottmütsiga, mis ulatub välja kiivri alt, kust paistab tuust ruskeid klounijuukseid. Poterloo käib juba kuu aega saksa jalaväelase ilusates, peaaegu uutes säärikutes, rauad kontsa all. Caron usaldas need tema kätte, kui ta oma käe pärast evakueeriti. Caron aga oli need võtnud ühelt baieri kuulipildurilt, kes tapeti Pylônes’i tee juures. Kuulen Caroni veel praegugi seda lugu jutustavat:
„Noh, vana! Nii ta seal siis oli, tagumik augus, ise kägaras, silmad taevas ja jalad õhus. Ta sirutas oma lõõtsad mulle niisuguse näoga vastu, nagu oleks ütelnud, et küllap nad sulle kõlbavad. „Klapib,” mõtlesin minagi. Aga ära sa mõtle, et see business nende torudega libedalt läks! Higistasin üle poole tunni, kiskusin, väänasin, raputasin – ei midagi! Ma ei puhu niisama. Oma kangete koibadega ei aidanud too kaubapakkuja mulle põrmugi kaasa. Lõpuks igavese vedimise peale tulid koolja koivad põlvede küljest lahti, püksid rebenesid, ja kogu kupatus oli ühe ropsuga peos! Ja seal ma siis seisin, kummaski käes ääreni täidetud saabas. Tuli välja rookida sääred ja pöiad.”
„Sa liialdad!..”
„Küsi jalgrattur Euterpe’i käest, kui ei usu. Tegime seda koos. Toppisime käpa saapasse ja kiskusime välja luid, sokiräbalaid ja jalatükke. Noh, aga vahi! Kas nad ei tasunud vaeva?”
Caroni tagasitulekut oodates kannab Poterloo tema asemel säärikuid, mis jäid kandmata baieri kuulipilduril.
Nii õpib igaüks oma aru, oma ettevõtlikkuse, oma võimaluste ja julguse kohaselt võitlema kohutava puuduse vastu. Igaüks nagu tunnistaks enesele näidates: „See on kõik, mis ma oskasin, suutsin ja julgesin ette võtta selles suures viletsuses, kuhu olen langenud.”
Mesnil Joseph tukastab, Blaire haigutab, Marthereau suitsetab tardunud pilgul. Lamuse sügab end nagu gorilla ja Eudore nagu siidiahv. Volpatte köhib ja ütleb: „Hakkan kärvama.” Mesnil André on võtnud välja peegli ja kammi ning harib oma ilusat pruunikat habet nagu mõnda haruldast taime. Ühetoonilist rahu häirib aeg-ajalt raevukas rähklemine, mida põhjustab söödikute endeemiline, krooniline ja nakkav naabrus.
Barque, kes jälgib sündmusi ja inimesi, laseb pilgul ringi käia, võtab piibu suust, sülitab, pilgutab silma ja ütleb:
„Tõepoolest, üksteisega ei sarnane me põrmugi!”
„Milleks sarnaneda?” küsib Lamuse. „See oleks ime.”
Meie vanus? Meid on igas vanuses. Meie rügement on tagavararügement, kuhu hiljem on pidevalt saadetud täiendusi nii kaadriväeosadest kui ka maakaitseväest. Meie rühmas on maakaitseväe reservlasi, noorsõdureid ja poolnahkasid. Fouillade on neljakümne aastane, Blaire võiks olla isaks Biquet’le, kes on kollanokk 13. aasta kutsest. Kapral hüüab Marthereau’d „vanaisaks” või „vanaks rusuks” selle järgi, kas ta naljatab või kõneleb tõsiselt. Mesnil Joseph oleks kasarmus, kui poleks sõda. Jätame veidra mulje, kui marsime oma seersandi Vigile’i juhtimisel, kes on meeldiv väike poja õrnade karvaudemetega huultel ja kes mõni päev tagasi puhkepeatusel kargas koos jõmpsikatega üle hüppenööri. Meie kokkusobimatus rühmas, selles perekonnas, mis pole perekond, ja selles ühendavas kodus, mis pole kodu, on külg külje kõrval kolm põlve, kes on siin selleks, et elada, oodata ja kangestuda liikumatuks nagu vormitud kivikujud, nagu piiritulbad.
Mis tõugu me oleme? Meid on iga tõugu. Oleme tulnud kõikjalt. Vaatlen kahte meest, kes on mulle kõige lähemal: Poterloo, kaevur Calonne’i kaevandusest, on roosa jumega, ta kulmud on õlgkollased, silmad linaõie-sinised; ta tohutu kuldkollase pea jaoks tuli ladudest kaua otsida suurt terassinist pada, mis on talle nüüd peakatteks. Fouillade, kippar Cette’ist, pööritab oma saatanlikke silmi piklikus ja kõhnas musketärinäos, mille põsed on lohus ja jume viiulpruun. Mu mõlemad naabrid erinevad teineteisest tõepoolest nagu päev ja öö.
Mitte vähem terava kontrasti moodustavad Cocon, peenike kuiv mees prillidega, kelle näovärv on luitunud suurlinnade mürgiste aurude sööbest, ja Biquet, jändrik bretoonlane, halli nahaga ja lõuaga, mis meenutab sillutuskivi. Samuti pole normandia alamprefektuuri mugaval apteekril André Mesnilil, kel on ilus peen habe ja kes kõneleb nii palju ja nii hästi, palju ühist Poitou lihava talupoja Lamuse’iga, kel on pungis põsed ja härja turi. Barque, kelle pikad koivad on risti ja põiki tallanud Pariisi tänavaid, kõneleb agulikeelt, mille rõhk erineb 8-ndast maakaitserügemendist tulnud „põhjakate” peaaegu belgialikust laulvast kõneviisist või kõlavast hääldamisest, mida meie vestlustesse tõid 144-nda mehed, kes panevad silbid kõmama nagu tänavakivid, või lõpuks murdest, mida kuuleb 124-ndast tulnud overnlaste seas, kes kangekaelselt moodustavad eri rühmitusi nagu sipelgad, kes tõmbavad üksteist ligi…
Mäletan esimest lauset, millega end esitles naljahammas Tirette: „Mina, mu lapsed, olen Clichy-la-Garenne’ist! Kes pakub rohkem?” Ja Paradis’ esimest kaeblust, mis meid lähendas: „Nad irvitavad mu üle, sest olen Morvandiau’st…”
Meie ametid? Kui kokku võtta, siis pisut kõike. Kes me olime neil hääbunud aegadel, kui meil oli veel oma koht elus, kui me polnud veel matnud oma saatust nende mutimullahunnikute alla, mida vihm ja pommitamine lammutavad ning mida ikka uuesti tuleb üles ehitada? Enamikus põlluharijad ja töölised. Lamuse oli talusulane, Paradis veovoorimees. Cadilhac, kelle lapsekiiver istub kõikudes terava kolba otsas (Tirette’i ütluse järgi nagu kuppel kellatornil), on maaomanik. Isa Blaire pidas renditalu Brie’s. Kaupluse käskjalg Barque tegi oma jalgrattal kaelamurdvaid trikke Pariisi trammide ja taksode vahel, sõimates meisterlikult, nagu ta ise ütleb, jalakäijate hirmunud kanakarja tänavail ja platsidel. Vaikiv ja korralik avameelse vaatega kapral Bertrand, kes alati hoidub pisut eraldi ja kel on ilus mehine kuju, oli meistriks ühes kartonaažitöökojas. Tirloir võõpas sõidukeid ilma urisemata, nagu kinnitatakse. Tulacque oli kõrtsmik Trône’i väravate juures ning maheda ja kahvatu näoga Eudore pidas kohvipoodi kusagil maantee ääres, mitte väga kaugel praegusest rindest; loomulikult on see ettevõte pommitamise all rängasti kannatanud, sest Eudore’il ei vea, seda teavad kõik. Mesnil André, kes on säilitanud veel midagi väärikusetaolist ja harjab hoolikalt juukseid, müüs ühel suurel väljakul soodat ja muid tõhusaid spetsiaalravimeid; ta vend Joseph müüs ühes raudteejaamas ajalehti ja illustreeritud romaane. Samal ajal aga sealt hoopis eemal, Lyonis, õiendas Cocon, too prillikandja arvutusmasin, agaralt mustas tööpluusis ja tinatolmust hiilgavate kätega ühe rauakaupluse leti taga, Bécuwe Adolphe ja Poterloo aga tuhnisid puhtest peale Põhja-Prantsusmaa kivisöekaevandustes, vedades kaasas oma kaevurilambi vaevalist helki.
On neid, kelle amet ei tule kunagi meelde, keda ikka vahetad kellegi teisega, ja on maanteehulkureid, kes oma sandikotis kandsid korraga kümne ameti kogemusi, arvestamata Pépin’i, kel polnud ühtki ametit (teatakse vaid seda, et ta kolme kuu eest, pärast paranemist, abiellus väeosa jaotuspunktis… et saada mobiliseeritute naiste jaoks määratud toetusraha…).
Ei ainustki haritlast nende seas, kes mind ümbritsevad. Kooliõpetajad on kompaniis allohvitserideks või sanitarideks. Üks maristide sekti palvevend on seersant rügemendi sanitaarteenistuses; üks tenor on jalgratturiks rügemendi arsti juures; üks advokaat on koloneli kirjutajaks; üks rantjee kraamivoori varustusteenistuses kapraliks. Meie juures pole ühtki säärast. Meie oleme rindevõitlejad. Ei ole peaaegu ühtki vaimutegelast, kunstnikku või rikast, kes selle sõja ajal oleks usaldanud tulla laskeavade juurde, ehk olgu siis möödaminnes või kuldpaeltega mütsis. Jah, on tõsi, et me erineme põhjalikult üksteisest. Ent sellest hoolimata sarnaneme üksteisega.
Vaatamata ea, päritolu, hariduse ja ühiskondliku seisundi erinevustele ning kõigele sellele, mis omal ajal oli, vaatamata kuristikele, mis meid kunagi lahutasid, oleme suurtes joontes ühesugused. Sama toores koor katab või paljastab samu kombeid, samu harjumusi, tagasi ürgsesse olukorda heidetud inimeste ühesugust lihtsustunud iseloomu.
Üks ning sama kõneviis, milles töötubade ja kasarmute argoo on segunenud murrakutega ja mis on vürtsitatud mõningate uudissõnadega, sulatab meid kuidagi veidralt nagu mingi soust sellesse tihedasse inimhulka, mis juba palju kuid voolab kokku tervelt Prantsusmaalt, et kuhjuda kirdesse.
Ja et vältimatu saatus on