Tristan. Heli Künnapas
Читать онлайн книгу.
vähem näha… aga no ega ma ise ka eriti tihti koju ei jõua, seega vahet polegi. Rahaga meil peres vähemalt probleeme ei ole.
Nagu vanemad isegi meile õega pidevalt kordavad, siis nad töötavad ju ikka meie nimel, pingutavad selleks, et meil oleks elus kõik olemas ja lihtsam elada.
Ega vist on ka.
Ja samas pole.
Hea on elada, kui ei pea iga päev raha peale mõtlema. Kunagi pole trenniraha maksmisega probleeme, nagu mõnel sõbrannal. Vajalikud riided ja varustuse võin osta kohe kui vaja, mitte ei pea pikalt raha korjama, nagu mõnigi trennikaaslane peab.
Vanematega on alati olnud kokkulepe, et kui hinded korras ja trennides käidud, siis pole ka muul otstarbel raha kasutamisel mingeid erilisi piiranguid. Kuna ma pole seda siiani kuritarvitanud, ei ole näha, et see kokkulepe lähiajal muutuks. Samas tahaks vahel siiski rohkem oma ema ja isa näha, mitte kuulda vaid nende häält telefonis…
Kuna õde Maarika on minust üheksa aastat vanem, siis pole meil kunagi olnud ühiseid huvisid ega sõpru, seega ma olengi nagu üksiku lapsena kasvanud. Õel on praeguseks juba ülikool lõpetatud ja õigusteaduse magistrikraadki käes ning ta töötab ühes Eesti mainekas advokaadibüroos.
Vanema õe olemasolu on selles mõttes hea, et ma tean oma tulevikku ette, näen tema pealt, kuidas mul minema hakkab ja kuhu poole püüelda. Klassikaaslasi vaadates tundub tihti, et isegi nüüd, kui üheteistkümnes klass hakkab lõppema, ei tea mitmed, mida tulevikus teha tahavad. Ma ei kujuta ette, et ma nii elaks. Kindla sihita ringi hulpida – pole minu teema! Turvaline on teada, kes sinust saab ja kuidas tulevik välja näeb ning mida tuleb ise teha, et seda saavutada.
Vähemalt siiani oli see nii. Ma teadsin täpselt, et minu tulevik on sama, mis mu vanematel ja Maarikal. Lisanduvad ainult pidevad tantsutrennid ja esinemised, mida neil pole.
Nüüd aga ei saa ma enam milleski kindel olla, sest üheteistkümnendas klassis rasedaks jäämine oli kindlasti viimane asi, mida ma oleks võinud ette ennustada. Vähe sellest – see keeraks pea peale absoluutselt kõik ülejäänud plaanid, mis on juba aastaid olemas olnud. Ja mitte ainult minu, usun, et ka mu ema ja isa teavad täpselt, milliseks mu tulevik kujuneb… see, mille nimel ka nemad on aastaid tööd teinud ja minusse rahaliselt panustanud.
Sõbrannad hakkasid lõpuks aru saama, et tegelikult pole ma neid terve viimase vahetunni kuulanud. Ärkasin oma mõtetest seetõttu, et Birgit sikutas mind käisest:
„Kell helises juba mitmendat korda… kas sa üldse ei kuulnud või? Me peaks liikuma.”
„Kuule unimüts, ärka üles! Mis toimub? Sa tundud oma mõtetega hoopis kusagil mujal. Sa ei taha ometi matemaatikasse hiljaks jääda?” jätkas Kelly oma eelnevast tantsuharjutusest segi läinud pikki blonde juukseid kohendades.
„Ei, seda kindlasti mitte,” vastasin püüdliku entusiasmiga, sest ma ei tahtnud sõbrannades rohkem kahtlusi äratada.
„Huh, see oleks jubedaim asi, mis elus juhtuda saab,” jätkas Birgit.
„Jah, seda kindlasti,” noogutasin paljutähenduslikult muiates. Birgit luges sellest välja küll hoopis muud, kui mõtlesin, ja hakkas seetõttu mind veel kiiremini matemaatika klassi poole vedama.
Kuidas sõbrannad oleksidki saanud teada, mis tegelikult minu muige taga peitus? Kuidas nad olekski pidanud aru saama, kui see on nii ebaloogiline? Kuidas pidid mu sõbrannad, kes mind väga kaua tunnevad, mõistma, et matemaatikasse hiljaks jäämine ei ole tänasest enam üks hullemaid asju, mis minu elus juhtuda saab?
See ei ole võimalik. Sellised asjad juhtuvad väikestes maakoolides vaestest peredest pärit harimatute tüdrukutega… mitte minusuguse, Tallinna ühe eliitkooli eduka ja edasipüüdliku õpilasega, kellel on kindel siht tulevikuks olemas ja kõik võimalused kusagile jõuda… nii rahalised kui ka oskused, anded ja töötahe.
Mina olen alles seitsmeteistkümne-aastane, mul on praegu matemaatika tund, õhtul tantsutrenn ja nädala aja pärast klassidevaheline tantsuvõistlus, kus me seekord lihtsalt peame b-klassi võitma, nädalavahetusel aga mitu esinemist.
Rasedus, jubedad muutused kehaga, mingi väike abitu vääks, öised ülevalolemised, mähkmed ja muu selline ebainimlik ei mahu minu ellu. Mitte praegu. Mitte ka järgneva kümne aasta jooksul.
Ma ei kujuta isegi mitte ette, et ma peaksin midagi sellist oma vanematele rääkima. Ma ei suudaks seda isegi mitte Tanelile rääkida. Ema räägib meile Maarikaga pidevalt, kuidas beebidena tal töötegemist segasime ja kui raske oli, kui me väiksed olime. Ta tuletab aeg-ajalt ikka meelde, et peame kõige olemasoleva eest tänulikud olema ning sama innukalt oma eesmärkide nimel töötama, sest siis on ka tema pingutustel mõte olnud. Me ei tohi alla anda.
Ema jutustused meie lapsepõlvest on selgeks teinud sellegi, et beebid on segavad faktorid edukaks saamisel. Eriti naise jaoks. Lihtsam on, kui neid abituid olevusi pole. Sellist asja pole enda kohta küll lihtne kuulda… aga tavaliselt lõpetab ema selle jutu tõdemusega, et noh, vaata, kui toredad inimesed teist nüüd on kasvanud, seega kogu piin oli seda väärt.
Tuleb lihtsalt loota, et see kõik oli üks suur viga. Teen homme uue testi ja loodan, et asjad kuidagi vahepeal muutuvad. Ja kui mitte, siis tuleb sellega lihtsalt tegeleda!
Klassiukse avanemise peale tõusis kogu klass üksmeelselt püsti. Tavapärase kössis vanamehe asemel astub aga sisse sirgema selja ja värskema olekuga matemaatika õpetaja Pruudel ning tema järel umbes kolmekümnene noormees. Võõral on jalas sinised teksad, hele T-särk ja pintsak. Nii jätab ta üheaegselt lihtsa ja samas ka ametliku mulje.
„Ei või olla,” oigas Birgit mu kõrval. „Kindlasti mingi tasemetöö!”
Olin ise just sama mõelnud. Meiesuguseid eliitkooli õpilasi püütakse pidevalt mõõta, et ikka tõestada, kui palju parem on meie koolis antav haridus. Tegelikult on hea jälle mõnest lehest lugeda, et meie kool on riigis esimeste seas… aga enne seda tuleb meil oma ajusid pingutada. Ja selline ootamatu kontroll toob kaasa mitmeid keskpäraseid tulemusi. Mõned õpilased lihtsalt suudavad eesootava töö väga hästi ära teha, sest õpivad konkreetset asja, aga ootamatu küsimise peale ei oskagi midagi. See aga tähendab, et pärast saame õpetaja Pruudeli käest kõik valimatult pragada.
„Tere!” ütlesid õpetaja ning võõras noormees meile kordamööda. „Palun istuge!”
Summutatud äreva sumina saatel langesid kõik oma toolidele tagasi. Kiirelt hakati õpikust viimaste läbivõetud teemade valemeid kordama.
Vaatasin enda ümber toimuvat sagimist, kuid ei suutnud sellega kaasa minna. Akna taga istusid paar varest suure tamme otsas. Räästast tilkus paar üksikut vihmapisarat. Koolimaja õuest keeras tänavale mingi valge auto.
„Ma näen, et te olete kõik suureks kontrollimiseks valmis?” jõudsid minuni läbi udu õpetaja Pruudeli sõnad. „Pange nüüd palun kõik raamatud ja muud materjalid ära.”
Klass oigas, kuid vastuvaidlemata täideti käsk. Silmapaarid keskendusid üksteise järel klassi ees seisvatele kujudele.
„Saage tuttavaks – Teet Sildna. Minu endine õpilane. Loodan, et saite selle mõne hetkega nüüd eelmistel päevadel õpitu ilusti üle korratud, sest Teet tahab teiega täna rääkida matemaatikast.”
Pingelisse ärevusse klassis lisandus segadust ja arusaamatust väljendav mühin. Õpetaja Pruudel tundus klassi ees olukorda nautivat.
„Teet, ole lahke. Nad on sinu päralt.”
Kuna tasemetööd märkivaid paberipakke külalise käes ei nähtud, hakkasid õpilaste näod üksteise järel rõõmsamaks muutuma. Täpselt ei saadud aga ikka veel aru, mis toimub.
„Nonii, suutsin teid alustuseks mõnusalt kimbatusse viia?” naeratas võõras.
Klass noogutas üksmeelselt. Toimus ilmselge sulamine ja närviline õhkkond klassist oli hetkega kadunud.
„Nagu õpetaja Pruudel juba mainis, olin ma aastaid tagasi samuti tema õpilane. Selle sama gümnaasiumi lõpetamisest saab mul sel aastal 13 aastat. Ja kuigi see tundub