Tristan. Heli Künnapas
Читать онлайн книгу.
nentisin ükskõikselt.
Sõbranna vaatas mind kahtlustavalt.
„Mis mõttes „aa”? Me oleme sellest võimalusest rääkinud rohkem kui kolm kuud. Nüüd sa teed laval mingeid imelikke trikke ja seejärel ütled lihtsalt „aa”? Miia, mis toimub?”
Pöörasin oma mittemidagi nägevad silmad sõbranna poole ja vaatasin talle hetke vaikides otsa.
„Birgit, ma saan lapse!”
Sõbranna silmad suurenesid imestusest sada viiskümmend protsenti.
„Mida?” röögatas ta üle fuajee, nii et lähemal istuvad võõrad tüdrukud jäid meid imestunult vaatama. Jäin neid hetkeks silmitsema: ideaalselt treenitud kehad, hoolitsetud nahk, terved juuksed… ja oma üllatuseks tajusin, et ma ei tunnegi neis endale konkurenti, kuigi varem oleksin igal hetkel ennast nendega võrdlema hakanud. Nüüd mitte.
„Võta palun vaiksemalt. Ma pole peaaegu kellelegi veel rääkinud.”
„Ei, ei, Miia, sa ei saa! Mis meie tantsutrupist siis saab? Ja kool? Ja üldse, kogu su elu saab ju siis otsa?” ahastas Birgit edasi.
„Ma tahaks loota, et mitte. Ma saan ju lapse kõrvalt koolis ja trennis ikka edasi käia… veidi vähem küll, aga…” püüdsin olukorda positiivsemates toonides näidata.
„Ole nüüd, unista edasi! Ma olen näinud küll neid inimesi, kes lapse saavad. Usu mind, see tähendab automaatselt kodukanaks muutumist. Kogu olemasolev elu kukub kokku!”
Ma juba kahetsesin, et üldse sõbrannale rääkisin. Sellist tulevikukirjeldust ma küll praegu kuulda ei tahtnud.
„Ja Tanel?”
„No… teda ei ole enam.”
„Mis mõttes?”
„Ta seadis mind valiku ette, kas tema või laps.”
„Ja sa valisid lapse? Taneli-suguse igast otsast ideaalse poisi asemel valisid sa lapse?” ahastas sõbranna edasi.
„Kuule, see on tema laps sama palju, kui minu oma.”
„Aga ilmselgelt ta ei taha ju seda last.”
„Sellele oleks pidanud voodisse ronides mõtlema.”
„Ah, ära hakka targutama. Sa tead ju küll, et enamus inimesi ei seksi lastesaamiseks. Seks on mõnus… lõõgastav…” kirjeldas Birgit.
„Aga nagu näha, siis mingil põhjusel käib lapsesaamine seksiga kaasas,” vastasin irooniliselt.
Sõbranna vaatas mind kaastundlikult, kuid ei jõudnud enam midagi vastata, sest huilgava rõõmustamise saatel vajusid meie juurde Kelly, Eneli ja mitmed beekad.
„Me oleme sees… me sõidame Rootsi…” olid ainsad laused, mida nende hõiskamisest aru sain.
Manasin ette oma parima teesklus-naeratuse ja soovisin neile kõigile õnne. Kuigi ma ei tahtnud sõbranna sõnu uskuda, siis Birgitil oli arvatavasti õigus: lapsesaamisega kukub kogu senine elu kokku!
„Noh, mis teil siin juhtus?” küsis Eneli minu tõsist nägu nähes.
„Ah, ei midagi,” vastasin püüdlikult ning raputasin salaja Birgitile pead, andes märku, et ta kellelegi kuuldust ei räägiks. Sõbranna vastas peaaegu märkamatu vandeseltslasliku peanoogutusega.
„Seda peab tähistama,” teatas Eneli. Üksteise võidu pakuti kohti, kuhu istuma minna. Panin automaatselt koos teistega riidesse ja liikusin lihtsalt massiga kaasa. Nägin aeg-ajalt Birgiti uurivat pilku, millest ma ei saanud aru, kas ta muretses mu pärast või pidas hoopis maailma kõige ebanormaalsemaks inimeseks.
Vajusime oma huilgava kambaga ühte lähedalasuvasse kohvikusse. Sõbrannad kädistasid laua taga üksteise võidu. Minu pilk jäi aga pidama nurgalaual, kus alles paar nädalat tagasi koos Taneliga istusime ja koosolemist nautisime.
„Tere, tüdrukud,” kuulsin läbi unelemise tuttavat häält… uskumatu, kui reaalsed võivad mälestused olla. Äkitselt sain Birgitilt küünarnukiga sõbraliku müksu ribidesse, tõstsin pilgu ja nägin… Tanelit ning Priitu meie laua juures seismas.
Kogu tüdrukutekamp seletas kordamööda ja korraga meie tänaste viimaste tundide hakkamasaamisi. Keegi ei öelnud otse, et mina jäin ainsana sellest pundist välja, aga usun, et Tanel sai seda juba mu pilgust aru.
„Istuge meie juurde, on ju põhjust tähistada,” kutsus Eneli meelalt. Tanel vaatas mulle pikalt otsa. Ma ei saanud ta pilgust aru, oli see mure või viha… aga armastusest polnud seal minu arvates jälgegi. Pigem nagu oleks ta minu peale tige, nagu oleks mina temalt midagi ära võtnud.
„Meil olid kahjuks teised plaanid,” vastas Tanel mõne hetke pärast, kiitis veel kord tüdrukuid tublide saavutuste eest ja sikutas Priitu ukse poole.
„Mis see oli?” küsis Eneli, kui poisid olid lahkunud. „Kas te olete riius?”
„Vist küll,” noogutasin tujutult. „Aga ma ei taha sellest praegu rääkida”
„Ahaa, sellest te enne kontserdimajas Birgitiga nii tõsiselt rääkisitegi,” pinnis Eneli edasi.
„Ee… veidi jah.”
Ja keegi ei küsinudki rohkem midagi. Tundus, et seegi Eneli küsimus oli pigem moe pärast, sest kohe jätkati kädistamist tantsimise ja Rootsi reisi teemal.
„Sa tead, et ma armastan sind sellisena, nagu sa oled. Ära jäta mind endast ilma,” saabus kell 23 mu telefoni sõnum Tanelilt.
„Mina ei jätagi. Sa ise jätad,” vastasin lühidalt.
Sellele järgnes vaikus.
5
Istusin kodus elutoa diivanil ja passisin elutul pilgul tammepuust kohvilaual lebava sisustusajakirja kaant. Kas pole imeline, kuidas selliste ajakirjade kaanel tundub foto igast kodust väga hubane ja soe? Või valitakse sinna vaid vastavate kodude fotod?
Igatahes meie kodus puudus hetkel igasugune ligimesearmastus ja mõistmine. Isa tammus närviliselt mööda elutuba ringi. Oranžid kardinad lehvisid iga kord, kui ta neist hoogsal sammul liiga lähedalt möödus. Ema istus mu vastas teisel pool kohvilauda diivanis ja hoidis pead kätel.
„Ma ei saa sellest aru, kuidas see võimalik on?” korrutas ta vist juba sajandat korda. „See on lihtsalt kohutav.”
Ma olin lõpuks pärast kuuajalist hoovõtmist neile kõik ära rääkinud. Teatasin, et saan lapse ja Tanel selles projektis ei osale.
„Õigesti teeb!” oli isa vaid selle peale öelnud. Siiani polnud ta Taneli kohta ühtegi kiitvat sõna öelnud. Tegelikult polnud ta eriti midagi tema kohta öelnud, sest ta vist isegi ei teadnud, kellega ma koos olen või ei ole. Tundus, nagu tema arvates poleks mulle ja mu elule vaja tähelepanu pöörata, nii kaua, kuni kõik õiges suunas liigub. Tema plaani järgi õiges suunas. Nüüd see nii ei olnud ja kõik, mis ta ütles, oli see, et Tanel teeb õigesti, kui ei soovi seda last saada.
Täna hommikul käisin järjekordsel arstivisiidil. Enamiku sellest ajast täitis arst pabereid ja mina lihtsalt vastasin tuima näoga jah või ei. Ise mõtlesin pingeliselt, kuidas vanematele toimuvat serveerida.
„Nii, haigused… astma… bronhiit… neeru- ja maksahaigused… südamehaigused… kopsupõletik…” Ma ei teadnud, et mul oleks midagi sellist olnud. Mitme vastuse puhul mõtlesin, et oleks mõistlikum emale helistada ja üle küsida, kas olen lapsena midagi põdenud… aga siis tuli meelde, et ma ju ei saa.
„Elukoht.. telefon…” jätkas arst küsitlemist. „Järgmiseks lapse isa andmed. Nimi ja kontakttelefon?”
Tundsin, et muutun näost valgeks. Arst vaatas mulle vastust oodates otsa.
„Vist…ei ole…”
„Lapse isal ei ole nime ja telefoni?” küsis arst sõbralikult muiates.
„Mitte seda.”
„Nii