Välgust tabatud. Artur Erich
Читать онлайн книгу.
olid täna emale suureks abiks, ta kiitis sind!” märkis Georg. „Hea laps.”
„Kuidas siis muidu! Oleme ju üks suur pere, teisiti poleks see mõeldavgi. Vähemalt niigi palju on sellest kooselamisest kasu.” Helve asetas kruusi piimaga tulele, põimis käed selja tagant isale ümber kaela ja surus oma põse vastu tema põske. Tavaliselt pelgas Helve oma tundeid avalikult näidata, emotsioonid hoidis ta endale. Seepärast imestas ta isegi, kuuldes oma suust vaiksel häälel väljaöeldud sõnu: „Sa mu hea isa!” Ja tunnetades isa meeleliigutust, lisas ruttu: „Mine sa pealegi puhkama, ma panen toidu ise kappi.”
Kui Georg magamistuppa tagasi tuli, oli Meeri juba teki all.
„Kus sa nii kaua olid?” imestas Meeri. „Ise olid nii väsinud, et…”
„Käisin sahvri kallal,” naeris Georg. „Ma ei tea, mis see oli, aga äkki tuli niisugune isu peale… täpselt, nagu oleks külast koju tulnud.”
„Enne magamaminekut pole hea palju süüa, ei tule und,” teadis Meeri.
„Ulvi noomis mind ka.”
„Ulvi?! Mis teda siis veel kööki ajas?!”
„Ma vist kolistasin liiga kõvasti. Mis parata, nende tuba asub ju köögi kõrval, eks ta tuli vaatama ja pani üht-teist lauale,” andis Georg aru ja märkas kohe väikest kurdu naise otsaees.
Olnuks parem Ulvit mitte nimetada, taipas Georg samas. Ta oli juba mõnda aega tähele pannud, et Meerile minia eriti ei meeldinud. Ent välja ta seda kunagi ei öelnud.
Meeri oli tõepoolest pisut häiritud. Rohkem ehk Georgi kui enda pärast. Vaene mees, mõtles Meeri, kuidas ta küll sellele tormijooksule vastu peab? Aga Georg vaatas asjale ilmselt teisiti, ta ei pannud kunagi pahaks oma minia otse narruseni ulatuvat hoolitsust ning nähtavasti oli selle eest tänulikki. Kiivustundest pööras Meeri näo seina poole ja sulges silmad. Siis tundis ta suurt väsimust, isegi mõtelda ei suutnud enam… Magus rammestus haaras ta üleni endasse – pidupäeva ettevalmistamine ning pärastine lauakoristamine olid oma jälje jätnud.
Georg puges vaikselt Meeri kõrvale. Hea meelega oleks ta veel naisega veidi juttu ajanud, aga ei tihanud – homme oli ju tööpäev. Äratuskellagi oli Meeri helisema pannud, uneaeg kippus lühikeseks jääma. Aga mõtted ei lasknud unel veel tulla. Georg mõtles, et vaatamata kõigele on saatus teda õnnistanud, on andnud talle lapsed ja lapselapsed, on andnud talle tagasi naise – ainsa, keda ta läbi oma elu on armastanud…
Georg ei maganud veel, kui tundis vaikset küünarnukitõuget vastu oma külge. Juba ta teadiski, mida see märguanne tähendama pidi. Ilmselt oli ta jälle norsatanud ega lasknud naisel magama jääda. Meeri oli väga erk, tema vajas rahu vähemalt une tulekuni. Eks puhaku, mõtles Georg naise rahulikku hingamist kuulatades.
„Jäigi magama,” nentis Georg hetke pärast. Ta nägi, kuidas Meeri kaelasooned tekiserva all tukslesid. Georg puudutas ettevaatlikult naise õlga, valge ihu oli ikka veel sama pehme kui vanasti. Mis nõiaväel see sellisena küll aastaid püsida on suutnud? Tema, Georg, oli enda arvates juba ammugi nagu mänd, mille koor oli sügistormidest kannatada saanud. Ent oli ta ju ka naisest kümme aastat vanem.
Ning kohendades naise tekki, tundis Georg, kuidas mõte sellele, mida ta kartis, veel nüüdki, kuuekümneaastaselt, ta südame kiiremini tuksuma pani.
II
Seistes selle võõra ja eemaletõukava mehe ees, tundis Greta end kooliplikana, kes on pahateoga hakkama saanud ja nüüd direktori palge ette aru andma kutsutud. Jah, ükskord kauges minevikus seisiski ta pahategijana direktori kui piksejumala ees. Ka siis oli kevad. Ja Greta ei läinud koos oma sõbratariga pärast võimlemistundi kooli tagasi, vaid hoopis randa luikede saabumist vaatama. See oli olnud erakordne ning ülev pilt, mis tänapäevani veel silme ees püsis, ja ka luigetiibade eriline krudin kõrvades. Kuid matemaatikaõpetaja ei võtnud nende vabandusi vastu. Tema oli kindel, et tüdrukud luusisid rannas vaid sellepärast, et ei tahtnud keeruliste logaritmide kohta kontrolltööd teha. Ja seepärast pididki nad kordamööda direktori ees pattu kahetsema ning piinlikkust tundma. Kuid toonane looduse ülev vaatepilt tasus selle ära.
Nüüd, palju aastaid hiljem ei tundnud Greta piinlikkust seista patukahetsejana selle külma mehe ees, nüüd tundis Greta pigem trotsi. Kas tollel mehel, kes kõlbaks vanuselt talle koguni pojaks, pole endal piinlik, et laseb teda kui kooliplikat püsti seista…
Miks ta üldse siia tuli? Greta tundis oma sisemuses kogu aeg, et see kõik on asjatu. Ent tema ülemuse Volli arvamuse kohaselt võis siseminister tema taotluse rahuldada. Ja ka Meeri teadis koguni kahte kaastöötajat, kes algul samuti OVIRist eitava vastuse said, kuid kellele minister hiljem siiski oli loa andnud. Kuigi Greta oli juba harjunud mõttega, et tal ei lubata oma tütart külastada, võttis ta kummatigi kuulda teiste soovitusi ning registreeris end siseministri vastuvõtule. Ta oli oodanud seda päeva kolm nädalat, nüüd aga pidi leppima ministri asetäitjaga, kes praegu sirvis toimikut enda ees.
Nagu tummahammas, mõtles Greta pahaselt. Ja kohe, nagu Greta mõtte peale, ütles mees: „Istuge.”
„Lõpuks ometi,” tahtnuks Greta lausuda, kuid hoidis keelt hammaste taga ja istus.
„Mida te siis minult soovite?” küsis mees lakooniliselt ja vaatas ise Gretast mööda.
Inimesel, kes teisega rääkides talle otsa ei vaata, pole südametunnistus puhas, nii oli Greta isa kunagi öelnud ja Greta koges seda ka ise oma elu jooksul.
„Soovin oma tütart külastada, kes elab Chicagos,” vastas Greta ja mõtles, kas ministri asetäitja seda siis tema toimikust välja pole lugenud. Ta lisas: „Ma pole oma tütart nelikümmend aastat näinud.”
„Teile öeldi ju ära, nagu ma toimikust näen.”
„Ja sellepärast tulingi teie jutule, et te mu avalduse veelkord läbi vaataksite!”
„Kas tütar on abielus?”
„Jah. Ja tal on ka kaks last, keda ma nii väga näha tahaksin.”
„Millal teie tütar siit ära sõitis?”
„Neljakümne neljanda aasta sügisel.”
„Miks ta seda tegi?”
„Küllap kartis. Meid ju saadeti neljakümnendal aastal asumisele.”
„Tähendab, teie tütar jättis vabatahtlikult oma kodumaa maha. Kas see on nii?”
„Küllap on, jah. Tal ei jäänud muud üle.”
Ministri asetäitja vaikis jälle. Greta vaatas pingsalt talle otsa. Kas ehk vilgub siiski mõni lootussäde?
Lõpuks ütles mees kuivalt: „Kui te tahate oma tütart näha, kirjutage talle ja kutsuge Eesti NSV-sse! Tema kohus oleks esimesena oma ema vaatama tulla. Tema oli see, kes vabatahtlikult oma kodumaa maha jättis.”
Greta ei osanud kohe midagi vastata. Siis kogus ta end ja ütles: „Tütar kutsub mind sinna, et saaksin ka tema peret näha, ja pealegi elab mu õde samuti Chicagos.”
„Las tütar tuleb esimesena teid vaatama,” kordas ministri asetäitja, „siis on ehk meil ka võimalik teid kunagi sinna lubada.”
„Nii et praegu te ei aita mind, ei luba…”
„Ei. Tehke nii, nagu ütlesin.” Ministri asetäitja tõusis püsti. Sellega oli audients lõppenud.
Kui Greta mõne aja pärast hiigelsammaste vahelt tänavale astus, hingas ta täie sõõmuga kevadõhku, otsekui oleks tal mitmetunnise ootamise ja närveerimise ajal õhupuudus olnud. Või oli ehk vahepeal siit äike üle käinud ja õhku puhastanud? Sinna paksude müüride vahele ei olnud küll müristamist kuulda olnud.
Tuleb jälle üks alandav käik unustada ja samuti unustada unistus näha oma keskmist tütart Lainet ja tema peret. Ka Ollit, Bernit…
Greta heitis pilgu randmekellale. Armas aeg, varsti pool seitse. Nüüd oli vaja kiirustada, sest pisi-Greta tuleb enne seitset lasteaiast ära tuua. Tavaliselt tegi seda Lehti ise. Kuid täna