Villu võitlused. Eduard Bornhöhe
Читать онлайн книгу.
suurt Saksamaa tundjat! Tahad vist uhkustada, et sa mööda jumala ilma hulkumas oled käinud? Mis sa siis nüüd õige enesest arvad? Äh? Rumal ori sa oled ja selleks sa jääd. Armust on sind natuke vallali lastud – nüüd tema suur ninamees! Vaat sulle! Oma silmigi ei tohiks sa meie kui vabade inimeste poole üles tõsta!»
«Kuule, ema, ilma sinuta oli meil siin Üsna mõnus istuda,» ütles Priidu haigutades.
«Vait!» kärgatas ema. «Sina seisad alati tema eest, aga sellele sa ei mõtle, et ta sinu kurivaim on. Ilma temata oleksid sina ammugi kõikide viisakate noorsandide sõber ja Maria peene antvärgi pruut. Mis ta siin varitseb? Mis sa meist tahad, sepp? Oled sa tõesti nii juhm, et sa Mariat omale loodad saada?»
«Olen ikka nii juhm,» ütles sepp alandlikult
«No siis jää ka juhmiks!» kilkas Krõõt. «Sina, närukael, julged saksa rätsepat pilgata? Kas sa tead ka, mis see tähendab: saksa rätsep? Temal pole muud vaja kui sinu peale kaevata, ja sind pannakse tulist rauda kandma ja puuakse võllasse. Oma põlvede peal pead sa temalt andeks paluma, et teda oled pahandanud.»
«Oleks ta seda selge sõnaga nõudnud, eks ma seda siis vist oleksin teinud,» naeratas sepp.
«Aga ta pani plagama,» lisas Priidu juurde.
Krõõt oli nii vihane, et ta mõnel ajal oma osavat keeltki ei saanud liigutada. Et aga vihane naisterahvas ikka midagi peab tegema, siis kahmas ta nurgast luua kätte, astus sel-lega otsekohe sepa ette, püüdis teda ühe pilguga elusalt ara põletada ja karjus, kui keelepaelad jälle lahti pääse-sid, inetu häälega:
«Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!»
«Ära tule meest narrima,» ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse rõnga kriipsutasid. Sellepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast tasast nuuksumist…
Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kodu poole. Ta jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt Küll vahtis ta jällegi enese ette maha, aga seekord ei otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata silma puutus.
Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete sammude krabinat kuulis. Ümber vaadates nägi ta Maie tulevat.
«Villu!» hüüdis tüdruk nõrga häälega ja viivitas sammu.
Sepp ei liikunud paigast.
Mai tuli ligemale, pikkamisi, kartlikult Kui ta sepa ees seisis, nägi see poolpimeduseski, et tüdrukul punaseks nutetud silmad olid.
«Mis sul arus, et nii hilja veel pimedasse metsa jooksed?» taples Villu karedalt.
«Tahtsin näha, kas sa vihane oled,» vastas Mai aralt naeratades ja naisterahvaste viisi järgi mehe silmist seletust otsides.
«Olen jah vihane,» turtsus Villu. «Ega ma koer ole, et mind malakaga uksest välja aetakse.»
«Ära pahanda, Villu,» palus Mai. «Ega ema nii kuri ole, kui ta näitab. Vaata, kui sa teinekord jälle tuled, siis on ta seda lahkem.»
«Enam ma ei tule.»
«Ei tule?»
«Mitte jalaga.»
«Siis sa oled ikka tõesti vihane?»
«Olen jah.»
«Kas minu peale ka?»
«Ei. sinu peale ei ole, aga… ma ei tea, kuidas ma pean ütlema… sa ei ole mulle praegu mitte nõnda armas kui muidu. Vaata, sa oled täiesti oma ema nägu, ja see paneb mind mõtlema. Kui ma täna tema kurja nägu nägin ja ta alatut mõnamist kuulasin, tuli mulle see kentsakas mõte, nagu oleksid sina ise see olnud, nagu võiksid sina ka niisuguseks saada. Tont teid, naisi, teab! Ma ehmatasin isegi ära, nii et süda valutama hakkas. Praegugi valutab, ja pea on kurbi mõtteid täis. Mina ei teadnud siiamaani mingisugust vahet sakste ega maainimeste vahele teha, aga teile laulab ema iga päev ette, et saksad üksi inimesed ja meiesugune paljas loom olevat; ehk mõjub see pikkamisi ka sinu ja Prildu peale ja te hakkate mind ka alatuks pidama.»
«Sa ei armasta mind enam?» küsis Mai surija häälega.
«Ei ma tea isegi ütelda,» kostis sepp mõttes.
«Noh, jumalaga siis.»
«Jumal kaasa.»
Kumbki ei tahtnud enne paigast liikuda.
Mõned silmapilgud vältas sügav vaikus. Mõlemad seisid nagu tardunult ja vahtisid jumal teab kuhu pimedasse metsa. Vaikus läks õudseks, piinlikuks…
«Head ööd, Villu!»
«Head ööd, Maieke!»
Lumi krabises vähekese, nagu oleks keegi jalgu vahetanud. Sepa kehast käis värin läbi. Lähemal silmapilgul surus ta sooja, tuksuvat keha oma rinna vastu ja kaks pehmet käsivart punusid endid kui sitke ja sile madu tema kaela ümber…
Taevast kustus viimane ehakuma ja paks pimedus kattis metsa, kui sepp Villu ja tema Maieke käsikäes Risti talu poole tagasi rändasid. Metsa serval oli lahkumine.
«Et sa mind mu ema näo pärast vihkama ei hakkaks, siis on parem, kui sa niipea meile ei tule,» Ütles Mai kümnendat korda jumalaga jättes.
«Aga kuidas ma sind näha saan?» päris sepp murelikult.
«Eks mina siis pea ikka sinu juurde tulema,» vastas Mai õnnelikult naeratades.
Üheks silmapilguks sulasid mõlemad kujud nii täiesti kokku, et neid pimedas üheks kehaks võis arvata. Siis lagunes must kogu jälle kahte jakku, millest suurem metsa vahele kadus, kuna vähem veel tema sammude kaugele kaduvat kõminat kuulama jäi.
IV
Priidu luusis harjunud viisil mööda metsi ja külasid. Ühel päeval juhtus ta suures Jõemäe külas olema, kus peremehed parajasti tähtsat koosolekut pidasid.
Vaesed mulgid olid sel aastal lammaste sarnased, kelle seljast mitu nahka korraga tahetakse nülgida. Esimene nahk jäi taeva omaks, kes põllud rahe ja alalise vihma läbi ära rikkus; teise naha võtsid mõisaomanikud, kolmanda Rooma kirik, neljanda röövivad leedulased. Viimaks tuli Viljandi komtuur ja nõudis viiendat nahka, põlluviljakümnist, mida talupojad toomapäevaks lossi pidid vedama Arusaamata viisil leidsid mõned külad siiski veel viienda naha ja viisid Viljandisse. Nende hulgas, kellel midagi viia ei olnud, oli Jõemäe küla Ehk oleks siiski mõni talumees salve põhjast veel peotäie leidnud ja sellegi elu ning tervise hoidmiseks ohverdanud, aga seal juhtus parajasti Priidu külasse ilmuma, kes meestele vägeva kõne pidas ja neile selgeks tegi, et viit nahka kellegi lamba sel-jast ei võeta. Mehed olid sellepeale veo vedamata jätnud ja saadikud komtuuri juurde vabandust paluma saatnud. Saadikud ei tulnud mitmel päeval tagasi; talupojad olid nende ja eneste pärast mures ja pidasid nõu, mis peale hakata. Priidul ei olnud siin küll tegemist sugugi, aga ta kõneles siiski südilt kaasa.
«Mehed!» hõikas Priidu täie kõriga, «olete teie jänesed? Mispärast on teie südamed argust täis? Minge, kutsuge komtuur ise siia, küll ta siis näeb, et teie oma puudusest tõtt olete rääkinud. Nuhelda tema teid ei või, selleks elab veel õigus maailmas. Ülekohut ei tohi aga keegi inimene enesele teha lasta; kes ülekohut kannatab, teeb suuremat kahju kui see, kes ülekohut teeb. Miks on jumal igaühele käed loonud ja vemblad lasknud kasvada? Tullakse teie kallale, punnige vastu! Teid on ühes külas enam mehi kui Viljandi lossis väge…»
«Aga mis meist pärast saab?» heitis üks vanamees vahele.
«Saagu mis saab, aga teie olete siiski näidanud, et ise mehed olete. Võõrad peavad aru saama, et nad meie rahvaga meie omal maal nõnda mängida ei tohi.»
Umbes selle sisuga kõneles Priidu veel mitu kõnet, ja näha oli, et need kõned nooremate peale mõjuma hakkasid. Nad raputasid rusikaid ja tõstsid suurt kära.
«Peksta