Usk on uskmatus. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
on>
KOKKUPÕRGE TÕELISUSEGA
Vahel me küsime küsimusi sellepärast, et oleme sunnitud seda tegema, näiteks viisakusest esineja vastu. Enamasti aga küsime küsimuse siis, kui miski meid häirib. Meid võib häirida olulise informatsiooni puudus, nii küsime, millal väljub rong või mis maksab kilo õunu. Meid häirib tunne, et meie seisukohaga ei olda nõus, siis küsime insinueerivalt “Eks ole, on ju…” Meid võib häirida hirm, siis küsime, kas kasvaja oli hea- või pahaloomuline. Meid võib häirida segadus, vasturääkivused suhtumistes või andmetes. Siis küsime, mis inimene see Stalin ikka tegelikult oli või kuidas suhtuda nendesse, kes on parteisse astunud ja seal karjääri teinud.
Muidugi võib hirm vahel takistada meid küsimast, me kardame, et vastus on negatiivne, näiteks arsti vastus küsimusele haige paranemislootuste kohta. See tähendab aga ometi, et oleme küsimuse teadvustanud, kardame võimalikku vastust ja jätame sellepärast küsimata valmis küsimuse. Igatahes tähendab küsimus, et me ei ole päriselt rahul ja loodame, et vastus meie küsimusele annab meile rahuldust. Seda ka siis, kui meie küsimus on retooriline, sisaldades tegelikult juba vastust nagu: “Kas siis keegi saab kahelda selles, et…?”
Küsimuse küsimine eeldab mingit hulka võimalikke vastuseid. Küsimuse lihtsustatud, meie ajal nii populaarne mudel on ankeet, kus kõik arvatavad vastused on kirjas, õige vastus tuleb lihtsalt alla kriipsutada. See, et me küsime ainult seda, mis meile tõesti huvitav ja oluline on, tähendab ju ka, et oleme asjale mõelnud ja mõelnud välja mitu vastusevarianti, mille hulgast mõni peaks olema õige, teised mitte. Seda ka siis, kui meie küsimusele on väga palju mõeldavaid vastuseid nagu näiteks küsimusele: “Kellega N. abiellus?”
Igal juhul sisaldab meie küsimus mingi maailmamudeli ja eeldame, et vastaja maailmamudel on sama, nii et ta saab küsimusest aru ja saab sellele tõepoolest vastata.
Alati see nii ei ole. Mulle meenub seik Siberimatkalt, kus minuga juttu alustanud mees küsis: “To za kovo boleješ?” Ma ei saanud küsimusest aru ja ühmasin vastuseks midagi segast. Siis ütles tema, et “bolejet za kievskoje Dinamo” ja mina taipasin, mis ta oli mõelnud. Loomulikult ei oleks ma saanud tema küsimusele üldse ausalt vastata, sest ma ei jälgi jalgpalli ja ei ole ühegi meeskonna poolt – midagi, mis mu vestluskaaslasele oleks ilmselt olnud üllatav, tema maailmapilti kuulus eeldus, et iga noorem mees on mõne jalgpallimeeskonna bolelštšik. Veidi tõsisemas valdkonnas juhtus samalaadi lugu inglasega, kes püüdis hiinlaselt teada saada, kas too on konfutsiaan, taoist või buddhist. Hiinas üldiselt ei tunta usukuuluvust meie mõttes ja küsija sai viimaks aru, et hiinlane on kõike kolme korraga.
Neist kahest näitest piisab tõestamaks, et mitte igale küsimusele ei ole võimalik anda lihtsat vastust, vastust, mis ei korrigeeriks küsimust. Viimasel juhul aga pole enam tegemist vastusega sellele, vaid juba teisele küsimusele. Kui peame meeles, et küsimise taga on ikka mingi rahuldamatus, võime siiski püüda analüüsida ka niisuguste küsimuste sisu, millele ei ole olemas vastuseid või mis on lihtsalt valesti küsitud. Me võime katsuda mõista, mis ajendas inimest küsima, millega ta rahul ei olnud. Võib-olla vahel saab küsimuse-eelset seisundit kirjeldada paremini teisiti kui seda küsimuseks sõnastades. Võibolla saame endast paremini aru, kui loobume end igal puhul anketeerimast. Kõik meie mured ei pruugi olla probleemid, kõiki probleeme ei saa formuleerida ankeetküsimustena.
Mäletan, et kord nelja-aastasena istusin toas diivanil ja mõtlesin veidi üllatunult midagi, mille hiljem olen pannud kirja küsimusena. Aga ma ei julge öelda, kas tookord sõnastasin ta nii. Mõtet, seda millest arusaamatus sündis, mäletan küll hästi. Ma tundsin äkki, et on kummaline, kuidas mina ikka olen mina, olen siin ja olen neljaaastane. Tundsin, et selle mina-olemisega on midagi lausa segamini, et olen seda, mida ei peaks olema, või et võiks olla kuidagi teisiti, mitte-minana. Muidugi on see minu praegune ja hoopis õppinum sõnastus, aga ehk saab lugeja aru, mida siis tundsin. Võibolla on sama tunnud ka paljud teised. Usun, et näiteks paljud hinduistid ja buddhistid – eks ole seal mediteerimine oma “mina” üle kesksemaid meditatsioone üldse ja selle tulemus võib viia arusaamale “mina” ja Brahmani samasusest (meile tuttavamates terminites ehk “mina olen sama mis Jumal”), teisel juhul “mina” tühjusest või täielikust avatusest. Aga lähtekoht peaks olema ju ikka seesama – inimese lapselik rahulolematus sellega, mida “minaks” peetakse, tunne, et see “mina” on tegelikult midagi hoopis muud kui need asjad, need objektid, millega iga päev tegeleme ja millest rääkimiseks meie keel enamvähem kõlbulik on. “Mina” kuulub teise maailma, ta ei ole objekt, meil aga ei ole vahendeid tegeleda millegi muuga peale objektide. Võibolla see on meie suur õnnetus ja eksitus. Peale muu on ju ka nii, et kui “minaga” on midagi loogiliselt korrast ära, kui ta ei ole niisugune mõiste, millena teda kasutame, on ju terve meie mõtlemine kahtlane või isegi lausa vigane. “Mina” kuulub avalikult või varjatult kõigisse meie lausetesse, see, et me keelt kasutame, eeldab seda, et aktsepteerime “mina” nii nagu ta on. Aga kõik viitab sellele, et “mina” ei ole, nagu ta on.
Olemegi põrganud paradoksile, ilmselt ühele kõige suuremale, mis inimese ees üldse seisab, võimatusele ühendada üheks loogilis-keeleliseks tervikuks objektiivne ja subjektiivne. Me ei saa või ei oska läbi saada ilma sellise loogilis-keelelise tervikuta, kui aga tema omaks võtame ja teda kasutame, muutub meie loogika, meie keel vasturääkivaks ja lihtsalt valeks. Vähemalt siis, kui ületame märkamatult mingi piiri, mille määramine nõuab ränka, peaaegu otsatut keele analüüsimist. Selles suunas on liikunud mõned sammud Ludwig Wittgenstein ja tema mõttekaaslased, kelle taotlus oli mõista, kuidas me tegelikult keelt kasutame, mida me tegelikult ütleme, kui midagi ütleme. On võimalik, et siis selguks ka, mis piirides üldse saame keelt ühel või teisel viisil kasutada, langemata vasturääkivustesse ja paradoksidesse. Aga et ka keele analüüsimiseks kasutame sedasama keelt, kas siis on võimalik, et üldse saame ta lahti analüüsitud, et keel muutub meile täiesti läbipaistvaks? Siingi on paradoks.
Mäletan veel üht seika lapsepõlvest. Keegi külatädi oli vist küsinud, kas olen ka hea laps, ja kui täiskasvanud ütlesid, et olen küll, annud mulle kommi. Igatahes seletasin ma emale, et olen ikka hea laps, siis antakse kommi. Emale see hästi ei meeldinud ja ta ütles, et kui ma olen hea sellepärast, et mulle kommi antaks, ei ole ma päriselt hea. Päriselt on inimene hea, kui ta on hea ka siis, kui talle selle eest midagi ei anta. See tegi mind kurvaks ja ma mõtlesin umbes nii: “Aga ma tean ju, et hea-laps-olemise eest antakse midagi, kuidas ma nüüd siis saan olla lihtsalt niisama hea, päriselt hea. Seda saaks ainult siis, kui ei teaks, et hea eest hüvitatakse ja halva eest karistatakse.”
Taas paradoks, seekord eetiline. Laps sai aru sellest, millest kord keegi müstik, kes käis ringi tuletungla ja veekannuga, lubades paradiisi põlema panna ja põrgu kustutada, et inimesed ei oleks head paradiisi meelitusest ja põrgu hirmust, vaid armastusest Jumala vastu, mis meie aja ateistlikus keelepruugis võikski kõlada “lihtsalt niisama”. Aga kuidas on see võimalik ka meie ateistlikul ajal, kui ikka head kiidame ja halva eest karistame vähemalt noomitusega? Kuidas saab olla päriselt hea? Kas seda ongi tarvis, vahest aitab ka tingreflekside kaudu hea olemisest? Ma siiski kahtlen selles, kas aitab. Kujutleme olukorda, kus hea teo eest, näiteks selle eest, et keeldusid sõbra vastu tunnistamast, sind karistatakse ja halva teo eest, näiteks nuhkimise ja salakaebamise eest, teenid au ja raha. Sellises olukorras võivad tingrefleksid mõningase treeningu järel muutuda, halb ja hea oma kohad vahetada. Ning küll on hea ja kosutav, kui leidub inimesi, kes ka siis oskavad olla päriselt, lihtsalt niisama head, kellele saab toetuda, kellesse saab uskuda. Ja me teame, et neid on olnud ja on nüüdki. Ju siis nemad ei lase end eetilistest paradoksidest, hüvitustest ja karistustest häirida. Kas see teeb paradoksi olematuks? Praktiliselt vahest küll, teoreetiliselt kindlasti mitte. Kas siis teooria, eetika teooria üldse midagi maksab? Nii on eetika ja muu filosoofia kohta sageli küsitud ja sageli on sellele küsimusele vastatud, et ei maksa. See on lihtne üheülbaline lahendus, lahendus, mida kaldume otsima ja pakkuma siis, kui oleme sattunud paradoksile.
Võib ju tunduda, et kõik paradoksid võivad olla olulised vaid filosoofidele, et nad on elukauge targutamise ja tähenärimise tulemus. Normaalne inimene ei tea paradoksidest midagi ja saab sedaviisi oma eluga hoopis paremini hakkama kui omaenda mõtte võrkudes siplev intellektuaal. See on hoiak, millest tuleb teha pikemalt juttu hiljem. Siin aga meenutame üht paradoksi, millega satuvad elus kokku kõik minimaalselgi määral mõtlemisvõimega varustatud inimolendid. See on surma paradoks. Paradoks, mida on püüdnud väljendada ja lahendada inimsoo helgemad pead muistsetest aegadest peale. Meie ratsionaalsel ajal võiks teda sõnastada