Usk on uskmatus. Jaan Kaplinski
Читать онлайн книгу.
ka surelikkus. Hoolimata sellest, kui edukalt elusolend täidab oma programmi, kui õnnelikult ta väldib ohtusid, ootab teda viimaks ikka surm. Paljudel juhtudel on eluaeg samuti geneetiliselt määratud, programmeeritud. Vilja kannud taim tihti kuivab, emaloomaga paaritunud isasloom (nii on mitmete ämblikkude ja putukatega, näiteks mesilastega) hukkub.
Umbes samamoodi on ju ka kõrgemate loomade ja inimesega. Akadeemiline küsimus on, milkombel on surm meisse programmeeritud, pääsmist temast igatahes ei ole. Ja ometi on kõik meie väärtused seotud eluga. Meie eetikas on elu hoidmine ja kaitsmine kõige kõrgemad väärtused, elu hävitamine kõige suurem kuritegu. Elu väärtus ei ole meile relatiivne, vaid absoluutne, nii absoluutne, et me ei taha isegi tõsiselt arutada eutanaasia võimalusi. Samal ajal on elu ise näidanud, et ühe elusolendi väärtus on vaid suhteline, ta on Elule vaid vahend enda teostamiseks, oma sõnumi, oma geenide edasiandmiseks tulevikku. Selle vahel, mida meie nõuame Elult, ja selle vahel, mida tema nõuab meilt, on kohutav, loogiliselt ja emotsionaalselt ületamatu vastuolu.
Endistel aegadel, kui inimesed pidasid oma saatust sõltuvaks Jumala või jumalate tahtest, pöördusid nad tihti jumalate poole, et saada abi, pääsu surmast ja kannatusest või vähemalt lohutust, arusaamist sellest, miks meile, inimestele, on määratud maa peal nii vilets osa. Ent isegi lohutust ei annud jumalad inimestele hõlpsasti ja ei ole alust arvata, et Elu annaks seda hõlpsamini. Meil on võimatu leppida sellega, et oleme vaid vahend, kellele ei vaevuta õieti seletamagi, milleks teda vaja on. Meie oleme omaette maailm, enesekeskne mikrokosmos, kes sellesama Elu või nendesamade jumalate antud programmi järgi püüab end hoida ja igavesti püsida. Me oleme, nagu me oleme, nagu meid on loodud, miks siis meie looja meid karistab selle eest, et ta meid niisugusteks loonud on?
Sääraseid küsimusi on inimene küsinud jumalatelt juba vanas Mesopotaamias, Palestiinas ja mujal. “Sinu käed vormisid ja valmistasid mind; siis aga sa pöördusid mind neelama,” heidab Hiiob Jumalale ette. Inimesi Lähis-Idas hämmastas ja võõristas eriti see, et Jumal või jumalad ei olnud õiglased: “Miks jäävad õelad elama, saavad vanaks, võtavad isegi jõudu juurde? Nende sugu seisab kindlana nende ees ja nende järglased on nende silma all!” See on suur ja oluline küsimus ja tema taga on suur ja oluline vastuolu, paradoks. Inimesel on lohutav uskuda Jumalat või jumalaid, kes temast hoolivad, temaga tegelevad. Turvalisem on mõelda, et sinu saatust korraldab keegi, kellega on võimalik kuidagiviisi palve, ohvri või arpimise kaudu suhelda, kui et seda korraldab pime ja ükskõikne loodus. Isegi Jumala nuhtlust kannatame me vist paremini välja kui teadmist, et oleme lihtsalt stiihia mängukannid, juhuslikkude jõudude juhuslik looming, millel pole mingit tähendust. Uskudes niisugusse meie saatust kujundavasse olevusse põrkame kokku küsimusega, kas see Jumal, need jumalad on õiglased ja head või ei. Pole ju erilist lohutust kapriissest ja tigedast Jumalast, kes käitub meiega sama huupi kui pimedad loodusjõud. Jumal, kellesse tasub uskuda, peab olema hea ja õiglane, kui ta teeb meile halba, peab sellel olema põhjus, ta kas karistab või kasvatab meid. Seda uskusid muiste ka juudid, vahel aga oli neil väga raske oma usule kindlaks jääda nagu Hiiobil, kes süütult kannatades nägi, kui edukalt elavad õelad. Tema oli kaotamas usku Jumala õiglusse, läbi piinade paistis Jumal talle hetketi lihtsalt kurja ja ülekohtuse piinajana, kes kiusab inimest, kelle on ise teinud. Ja Hiiobi raamatust paistab selgesti, et kahtlused ja kurtmised Jumala hoolimatuse ja ebaõigluse üle on palju veenvamad kui lohutused ja ülistused. Mis abi saab haigele mehele, kes on kaotanud oma lapsed ja vara, olla teadmisest, et Jahve on loonud jõehobu ja krokodilli, kes on väga uhked ja tugevad loomad? Ja kas see, et Hiiob saab hiljem uued lapsed, teeb tühjaks eelmiste laste surma, vabandab Jahvet, kes kihlveo pärast mängib oma loodud inimeste elu ja saatusega nagu tõeline oma aja despoot?
Ning ometi – juutide ja kristlaste meelest on see nii olnud. Nad on uskunud, et Jahvel oli õigus teha Hiiobiga, mis ta tegi, ja Hiiobil ei olnud õigust selle üle nuriseda. Nad on uskunud. Usk on üks võimalik lahendus igasugustele paradoksidele, ka Hiiobi omale.
Lapsepõlvest mäletan veel üht paradoksi, millele sattusin omaenda mõtlemisega: kuidas saab noatera ära lõppeda, kui ta läheb ühest äärest teise poole aina teravamaks? Üks koht saab ikka olla teisest õhem-teravam, nii et teravusel ei saa olla lõppu, kuidas saab lõpp olla noateral? Loomulikult olin ma siis pisike põnn ja ei teadnud midagi piirväärtusest, koonduvatest ridadest ja muudest mõistetest, mida praeguse aja teadus kasutab niisuguste probleemide käsitlemisel ja enamasti ka edukal lahendamisel. Mõnikord aga ei ole sugugi kindel, kas probleemide ja paradokside ümbersõnastamine eksaktsesse keelde on aidanud neid lahendada või on lihtsalt leidnud mugava viisi neist mööda minna. Nii on vist juhtunud Euroopa traditsiooni kõige kuulsamate paradoksidega – Zenoni apooriatega, mis viivad meid ontoloogia põhiprobleemide – diskreetsuse ja pidevuse ning olemise ja muutumise vahekorra juurde. Kumbki ei ole leidnud ranget lahendust, me ei saa öelda, kas maailm on diskreetne või ei ja kas meie senised kujutlused olemisest ja muutumisest on üldse ühendatavad omavahel ja ülekantavad täpsetesse mõistetesse. See ei ole takistanud meid arendamast diferentsiaalarvutust ja mehhaanikat. Maailm on nagu kompuuter, millel kirjutan praegu seda teksti: ma ei mõista suurt tema ehitusest, oskan aga teda kasutada. Teadused pole sedavõrd õpetused maailma ehitusest kui maailma kasutamisest. Kuigi muide ka nende kahe asja eristamine viib ilmselt paradoksile. Kui leiame, et meie kasutada olev tõde on pigem pragmaatiline kui ontoloogiline, võime küsida, kas tegelikult ontoloogia ei olegi absolutiseeritud, valesti mõistetud pragmaatika. Sel juhul oleme tõele lihtsalt pannud uue nime, on ju aga ükskõik, kas nimetame teda ontoloogiliseks või pragmaatiliseks. Kui aga ontoloogia on eksitus, kust see siis tuleb? Kas meie küsimus ontoloogia ja pragmaatika vahekorrast on ise ontoloogiline või pragmaatiline?
Jah, nagu sai nimetatud, võib niisugused filosoofilised küsimused üldse oma mõtlemisest kõrvale jätta, võib neist isegi põlastades eemale pöörduda kui intelligentlikutest targutustest. Ent selle eemalepöördumisegagi tunnistame seda, et need küsimused lähevad meile korda, häirivad meid, ei lase end mugavalt tunda. Intellektuaalselt püüame ikka harmoonilise, vasturääkivusteta ja lünkadeta maailmapildi poole. Kui aga hakkame seda ehitama, satume varsti paradoksidele ja avastame, et kõik meie teadmine põhineb eeldustel, aksioomidel, mida ei saa tõestada ega ümber lükata. Võime taoistide jälgedes öelda isegi nii, et teadmine põhineb teadmatusel, mis avaldub kas või selles, et fundamentaalsetel küsimustel olemisest, muutumisest, Jumalast, õiglusest, elust ja surmast ei ole kindlat vastust. Tühjus ja teadmatus on igal pool meie ümber, nendest aga sigib loomulikult ebakindlus. JA ebakindlus omakorda õhutab meid otsima kindlust, olgu siis otsides vastust fundamentaalküsimustele või nendest kõrvale hiilides. Nii filosoofil kui filosoofia põlgajal on tegelikult üks lähtekoht – intellektuaalne ebamugavus, mida inimene tunneb, põrgates kokku arusaamatu, paradoksaalse ja ebakindla maailmaga.
Õigupoolest ei pea arvamine, et filosoof ja filosoofiast eemalehoidja käituvad vastandlikult, ise ka paika. See, mida nimetame filosoofiaks ja peame kompromissituks tõe poole püüdmiseks, on tegelikult keeruline põiming tõeotsimisest ja tõe vältimisest. Filosoofia peaeesmärk ei ole minu meelest maailma mõistmine, vaid enda intellektuaalne lepitamine maailmaga. Ludwig Wittgenstein on sama öelnud piklikumalt ja jõhkramalt. Tema meelest on filosoofia nagu enda sügamine: sügatakse sealt, kust sügeleb, ja nii kaua, kui sügeleb. Nii mõtleb filosoof sellele, mis teda häirib, ja nii kaua, kui saab häirest üle, leiab sõnastuse, mis teda rahuldab. Ja tihti väldib filosoof kõige häirivamaid ja vaevalisemaid asju, libiseb neist kergelt üle, unustab nad. Nii on filosoofias segamini teadmine ja teadmatus, tähelepanu ja unustus, ausus ja ebaausus. Paar viimast põlvkonda eestlasi on pidanud õppima filosoofia pähe eriti ebaausat intellektuaalset distsipliini, mille eesmärk oli varjamatult õigustada olemasolevat riigikorda. Kes aga süvenes “dialektilisse ja ajaloolisse materialismi”, pidi tõdema, et vaatamata oma erilisele ebaaususele ja lohakusele jätkas marksistlik filosoofia pikka õigustava teoloogia ja filosoofia traditsiooni, kus ahas dogmatism eksisteerib koos erakordse mõttejulgusega, naiivne usk koos halastamatu kriitilise vaimuga. Teadlikult või alateadlikult püüab filosoof ikka tõestada ja seletada oma visiooni või oma usku. Siin on teoloogid ja usufilosoofid isegi mõnevõrra ausamad: nad ei salga oma usku ja oma taotlusi, mille hulka kindlasti kuulub selle usu kinnitamine ja tõestamine. Kuigi tegelikult ilmub usk välja seal, kus tõestamine ei ole võimalik, kus oleme põrkunud paradoksidele.