Sul puudub kohusetunne. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
erutusseisund, milles sina praegu oled, ja siis tuleb sügav masendus. Arstid praegu tegelevad sellega, et sa…” rääkis naine ja takerdus.
„Mida?” pärisin.
„Et sa sellest valutumalt üle saaksid,” sõnas Synne rahulikult. „Mingisugust Anne Talit pole olemas, nagu sa isegi arvata võid. Ta oleks võinud sulle mingi muu nime hambasse puhuda, aga küllap jäi tal fantaasiast puudu. Ilmselt poleks sulle antud kogus sind looja karja saatnud, aga vaimselt haigeks võinuks sa küll jääda.”
„Mis tähendab, „vaimselt haigeks”?” küsis Oliver Laurise käest.
„Lolliks noh,” vastas poiss sosinal, et mina ei kuuleks. Aga ma kuulsin väga hästi. Isegi kõrvakuulmine läks selle solgi tagajärjel helgeks nagu raketibaasi radaril. Peaks hakkama toda FBDSi… Mis asi see oli, ettevaalikult manustama, siis kuuleksin isegi interplanetaarseid vestlusi.
„Luulusid kuuled, tola!” vihastas Synne. „See on ülitugev narkootikum, mille doos on ainult mõni milligramm, salajane värk ja seda antakse üksnes vaimuhaigetele. Seda katsetatakse alles ja just see aitabki meil tolle „Anne Tali” üles leida. Teada on koht, kust aine on saadud, aga pole selge, kes selle välja viis. Seda narkootikumi on keerulisem saada kui presidenti tappa.”
Vajusin mõttesse ja vaatasin aknast välja. Mina pole mingisugune president. Mis jama see on?
„Kas sul on paha?” küsis Linda.
Raputasin pead.
„Koju tahaks,” sõnasin ainult ja vaatasin nukralt oma kaaskonna poole.
Umbes nädala pärast saingi tulema. Masendust ei tulnudki, ehkki kõik seda pikisilmi ootasid ja lootsid, et ma hakkan oma niigi kiilakat peanuppu nülgima. Nii et on üpris vähe tõenäoline, et see aine oli too paljukiidetud narkots, mida ma endale manustasin. See, mis muudab hullud normaalseks ja normaalsed hulluks.
„Kas sa kahtled doktor Kürva otsustes?” uuris Synne tõsiselt, kui ma köögilaua taga jälle oma tugitoolis istusin ja õhtust sõin. Ta ulatas mulle üle laua mingisuguse paberi.
„KELLE otsuses?” imestasin. On ikka nimi teadlasele pandud! Aga mis siin ikka imestada. Meie talu oli ka enne Urruaugu, siis sai Kurruauguks ja viimaks lihtsalt jäigi Kurruks.
„Kuule, Synne,” sõnasin meditsiinilist otsust lugedes. „See doktor on Kübar, mitte Kürb.”
„Ma ju ütlesin, et Kübar,” õiendas Synne vastu.
„Ei öelnud, Synne,” selgitas ka Linda lepitavalt. Ma ei mõiganud, miks tema nüüd pidevalt siin oli. Mul oleks justkui needus peal: saad ühest naisest lahti ja mõne aja pärast on teine juba asemel. Tegelikult polnud minul isiklikult selle vastu midagi, et Synne klassiõde ja Oliveri ning Pisuka ema mõne aja meie juures elas. Ja hetk hiljem kepsutas lõbus plikanääps uksest sisse ja pistis ema nina alla ilge konna, mille ta kraaviservalt oli leidnud.
„Näe, emme, milline konn!” kilkas tüdruk lõbusalt. „Ja jalad on ka.” Väike piiga liputas ema silmnäo ees limast elukat.
„Koristage see konn!” kiljus Linda.
Kas keegi on näinud, kuidas naine tahab koos köögipuhvetiga uksest välja tormata? Kui pole, siis võib tulla vaatama. Äkki leiab Pisukas selle aja peale uue konna ja tema ema on ka juhuslikult siin. Igatahes seekord jäi küll puhvet tuppa, ent Linda oli imeväel kadunud ja köögiuks pärani lahti. Lindalt tutaka saanud puhvet kõlises küll natukene ja Pisukas silitas õndsa näoga konna.
„Minu konnakene,” hellitas ta punnsilmset elukat. „Minu konnakene. Minu kallikene.”
„Tead, Pisu,” sõnas Synne, „võib-olla viime selle konna siiski õue tagasi, seal on tal palju parem olla.”
„Ei vii! Mina leidsin tema ja ta on minu oma,” põrutas plika ägedalt. Ta ei hoolinud sellest, kas ema tuleb aida tagant uuesti tuppa või mitte. Tema otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud.
„Ma toon purgi ja paneme ta sinna sisse,” otsustas Lauris ja läks sahvrisse. Varsti sai konn Mõka, kelleks Pisu ta ristis, uueks eluasemeks purk ja ülemine tuba, kus Linda pidi koos lastega magama, aga seekord veetis ta öö ateljees diivanil, sest ta keeldus minemast korrusele, kus väike Mõkakene elas, nagu Pisu teda hellitavalt kutsus. Meie läksime küll, sest mina konni ei kartnud. Synne suhtumist konnadesse ma ei teadnud. Lastele konnad meeldisid, aga naistele vist mitte.
Hommikul ilmus välja mu kass Renoir, täiesti elu ja tervise juures. Keegi polnudki teda metsas nahka pannud! Aga teisalt jälle – kes sellist pulstunud elukat ikka tahab. Renoir tiirutas söödavat otsides köögis ringi. Ma kostitasin teda kapist leitud vorstiga ja tänutäheks hakkas ta nurru lööma. Pole siis ime, et isegi konn võib armas olla, kuigi nurru nad ei löö, see-eest krooksuvad küll kõvasti.
Synne tuli unise näoga trepist alla ja jäi siis seisma.
„Sul on lollid naljad täna hommikul. Ime, et sa seda Lindale ateljeesse ei tassinud,” sõnas ta trepimademelt konna üles korjates. Minul polnud vähimatki aimu, kuidas oli kahepaikne sinna saanud. Ehk tahtis temagi saada laiemat eluruumi ja hingamisvabadust ning laskis Pisu purgist jalga. Ütlesin seda ka Synnele, kui too oli konna õue viinud. Ime küll, aga täna hommikul sadas vihma ja ma lausa ulgusin rõõmust. Ehkki ma polnud sellest antidepressandist segaseks läinud, kuid pidevalt lõõmavast päikesest võis see juhtuda küll. Udune ja vihmane hommik oli… Haarasin õnnelikult hommikumantli ja lausa keksisin konnatiiki ujuma. Hea jahe oli olla.
Synne tuli samuti vette, sulistasime mõnda aega mõnuga, siis ronisime taas kuivale.
„Mis Pisukas ütleb, kui avastab, et tema Mõkakene on jalga lasknud?” muretsesin ja kuivatasin ennast.
„Ma ei tea,” nohises Synne.
Jalutasin natukene konnatiigist eemale ja öelge veel, et saatust pole olemas – otse sirelite alt leidsin kaks prisket konna. Võtsin need õnnelikult kätte ja viisin Synnele näha.
„Paneme need Pisule purki,” pakkusin talle konni nina alla pistes.
Synne röögatas ja oleks äärepealt ehmatusega tiiki tagasi kukkunud. Tundus, et temagi pole konnadega eriline sõber. Eriti kui need otse nina ees on. Kuigi pihku oli ta küll söandanud konna võtta. Siiski, pärast põhjalikku tiraadi minu suhtumise kohta naistesse, elusse ja üldse inimlikku olemusse, lubas Synne mul siiski konnad Pisule viia. Ma lootsin, et Pisu ei pane konnade vahetust tähelegi, sest minu arvates olid nad kõik ühte nägu. Ilmselt tuleb kuidagi selgitada konnadega öö jooksul toimunud pooldumist, aga ehk saan sellegagi hakkama.
Päeva edenedes ärkasid üles ka teised majalised. Gaili ja Maili olid kusagil küla peal, aga igav meil ei hakanud. Rets ja Riina istusid laua ääres ja Riina aitas jõudumööda Synnel süüa teha. Mina praadisin panni peal liha ja naised tõmbasid nina viltu pähe.
„Rasvane liha on kahjulik,” tähendas Synne ja tegi köögiukse lahti.
„Annab liigset kolesterooli,” lisas Linda.
„Ja tervist parandab ainult jooksmine,” lisas Rets reipalt. „Tule, Lauris lähme teeme ühe hommikuse tiiru.”
„Ma eriti ei viitsi, aga olgu,” sõnas Lauris, tulles kaksikute toast, kus tema oli maganud, ja haigutas.
Nad tõmbasid dressid selga ja botased jalga ning läksid välja. Hetk hiljem Linda kiljatas, viskas lusika valamusse ja pani susside väel uksest välja. Dresse tal ka polnud.
Mina kehitasin nõutult õlgu ja kärsatasin liha pannil edasi. Jooksku, kui tahavad. Ka sussides võib seda teha. Peakski sussides metsajooksu talu traditsiooniks muutma.
Siis kuulsin Pisuka helisevat häält:
„Näe, emme, nüüd on mul kaks kallist konnakest!”
Isegi Synne muigas klassiõe paanilise konnafoobia peale või kuidas seda kutsuda. Mina istusin oma lihataldrikuga laua taha sööma. Pisu ja Oliver tahtsid samuti liha saada ja ma jagasin seda lastega. Inimesed on ju iidsetest aegadest kolesterooliga patustanud. Ja keda see õnnelikuks teeks, kui matusekõnes öeldakse,