Ülestähendusi põranda alt. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
rel="nofollow" href="#n11" type="note">11. Võtke lõpuks see karikatuurne Schleswig-Holstein12… Mida see tsivilisatsioon siis meis leevendab? Tsivilisatsioon arendab üksnes inimeses mitmekülgsemaid tajumusi ja… muud mitte kui midagi. Aga küllap selle mitmekülgsuse arenedes jõuab inimene veel sellenigi, et hakkab verd nautima. Seda on temaga juba ette tulnudki. Kas te pole tähele pannud, et kõige rafineeritumad verevalajad on olnud peaaegu viimseni ka kõige tsiviliseeritumad isandad, kellele kõik need Attilad ja Stenka Razinid enamasti ligilähedalegi ei saa, ja kui nad ka nii eredalt silma ei torka nagu Attila ja Stenka Razin, siis just sellepärast, et neid pidevalt ette tuleb, et nad on liiga sagedane, lausa tüütult tavaline nähtus. Tsivilisatsioon on teinud inimese kui mitte verejanulisemaks, siis igatahes kindlasti vastikumalt, jäledamalt verejanuliseks kui ennevanasti. Ennevanasti nägi inimene verevalamises õigluseakti ja hukkas rahuliku südamega neid, keda tuli hukata; praegu aga – ehk me küll verevalamist jõleduseks peame, harrastame me sellegipoolest seda jõledust, ja veel suuremal määral kui enne. Otsustage ise, kumb on halvem! Kuulu järgi olevat Kleopatra (andestage see Rooma ajaloost võetud näide) armastanud kuldnööpnõelu oma orjataride rindadesse torgata ja nautinud siis nende karjeid ja valukrampe. Te ütlete, et see oli nii-öelda suhteliselt barbaarsel ajal; et ka praegune aeg on barbaarne, sest et ka praegu (jällegi nii-öelda suhteliselt) torgitakse nööpnõeltega; et kuigi inimene on nüüd juba õppinud mõnel puhul selgemini nägema kui barbaarsuse ajal, pole ta praegugi veel õppinud toimima nii, nagu mõistus ja teadused teda juhatavad. Seejuures olete te surmkindlad, et ta selle ükskord ometi selgeks õpib, niipea kui on lõplikult kadunud mõned vanad halvad harjumused ja kui terve mõistus ja teadus on jõudnud inimloomuse täiesti ümber kasvatada ning normaalsele rajale suunata. Te olete kindlad, et siis lakkab inimene ise vabatahtlikult väärteid käimast ja hoidub nii-öelda tahes-tahtmata lahkhelidest oma tahte ja oma normaalse kasu vahel. Veel enamgi: siis, nagu te ütlete, õpetab teadus inimesele (see on küll minu meelest juba luksus), et tal tegelikult pole ei tahet ega tujusid, pole kunagi olnudki, ja et ta ise pole midagi enamat kui üks klaveriklahv või väntoreli tihvt; ja et sellele kõigele lisaks on maailmas olemas veel loodusseadused, nii et kõik, mis inimene teeb, ei toimu üldse tema omal tahtel, vaid iseendast, loodusseaduste põhjal. Järelikult piisab sellest, et need loodusseadused avastatakse, siis ei pruugi inimene enam oma tegude eest vastutada ja ta elu muutub haruldaselt kergeks. Kõik inimlikud teod tuletatakse siis lihtsalt nendest seadustest, matemaatiliselt – nii nagu arvud kuni 108 000-ni logaritmide tabelis – ja kantakse kalendrisse, või veel parem – antakse välja mõni praeguste entsüklopeediliste leksikonide taoline abistav käsiraamat, kus kõik on täpselt ära loetletud ja ära nummerdatud, nii et maailmast kaoksid viimseni kõik juhused ja seiklused.
Vaat siis – seda kõike räägite ikka teie – jõuab kätte aeg uuteks majandussuheteks, mis on täitsa valmis ja samuti matemaatilise täpsusega väljaarvutatavad, nii et hoobilt kaovad kõikvõimalikud küsimused, kaovad sellepärast, et neil on olemas kõikvõimalikud vastused. Siis saab valmis kristallpalee13. Siis… Noh, ühe sõnaga, siis lendab maa peale sinilind. Muidugi, miski ei garanteeri (seda räägin nüüd juba mina), et siis elu õudselt igavaks ei lähe (sest mis jääb siis veel teha, kui kõik on juba tabelites üleval), aga see-eest on kõik äärmiselt mõistlik. Muidugi, mida kõike igavusest välja ei mõelda! Kuldnööpnõeltega torgitakse ju samuti igavusest, aga sest poleks veel midagi. Halvem on see (seda räägin jälle mina), et heal juhul hakatakse kuldnööpnõeltest ka rõõmu tundma. Inimene on ju rumal, fenomenaalselt rumal. Või õigemini – ta pole sugugi rumal, kuid niivõrd tänamatu, et teist temasarnast pole leida. Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentelmen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi – ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus. Ja see kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid. Noh, ja see tahe on kurat teab mis…
VIII
«Ha-ha-haa – seda tahet ei ole ju tegelikult olemas,» hüüate teie naerulagina saatel vahele. «Teadus on kaasajal inimese lahkamisega nii kaugele jõudnud, et me teame juba praegu, mis määral see tahe ja niinimetatud tahtevabadus on lihtsalt…»
Pidage, pidage, härrased, sellest ma just tahtsingi rääkima hakata. Aga ma pean tunnistama, et ma kohkusin korraks ära. Pidin just kuulutama, et see tahe on kurat teab mis asjaoludest sõltuv ja et see võib-olla – ja siis tuli mul see teadus meelde, jumal tänatud, ja ma… jäin korraks toppama. Ja siis võtsite teie mul sõna suust. Sest tegelikult, jah, kui kunagi tõepoolest leitakse kõigi meie tahtmiste ja tujude valem, leitakse see, millest nad sõltuvad, missugustest seadustest nad tulenevad, mismoodi levivad, missuguse suuna ühel või teisel juhul võtavad, ja nii edasi ja nii edasi, leitakse niisiis tõeline matemaatiline valem, – küllap siis inimene lakkab kohe tahtmast, või õigemini lakkab päris kindlasti. Mis mõnu see on – tabeli järgi tahta? Ja vähe sellest: siis muutubki inimene tihvtiks või millekski selletaoliseks; sest mis see inimene ilma soovideta, ilma tahteta ja tahtmisteta muud on kui tihvt väntoreli rullil? Mis teie arvate – kui arvestame tõenäosust, kas see võib juhtuda või mitte?
«Hm…» arvate teie, «meie valetahtmised tulevad enamalt jaolt valesuhtumisest meie kasudesse. Sellepärast me mõnikord tahamegi puhast lollust, et me oma rumaluse tõttu näeme selles lolluses kõige kergemat teed mingi ettenähtud kasu saavutamiseks. Noh, aga kui see kõik on juba selgeks tehtud, paberil välja arvestatud (mis on väga võimalik, sest oleks ju madal ja mõttetu ette uskuda, et inimene mõningaid loodusseadusi kunagi tundma ei õpi); siis muidugi neid nõndanimetatud soove enam olla ei saa. Sest kui meie tahe ühtib kord täielikult meie mõistusega, siis kaalubki asja mõistus, ja mitte tahe, lihtsalt sellepärast, et me ei saa ju näiteks mõistust säilitades mõttetusi tahta ning täie teadmisega mõistusevastaselt talitada ja seega iseendale halba soovida… Ja kuna kõik tahtmised ja otsustused võivad tõepoolest olla väljaarvutatavad, sest küllap avastatakse kunagi ka kõik meie niinimetatud vaba tahte seadused, siis on järelikult päris tõsiselt võimalik ka midagi tabelitaolist kokku seada, nii et me tõepoolest selle tabeli järgi tahtma hakkame. Sest kui mulle näiteks kunagi välja arvestatakse ja ära tõestatakse, et ma pidin kellelegi trääsa näitama lihtsalt sellepärast, et ma seda näitamata jätta ei saanud, ja et ma pealegi pidin seda just nimelt selle sõrmega näitama, kus on siis mul see vabadus, liiati kui ma olen õpetatud mees ja mingid kursused läbi teinud? Siis saan ma ju kogu oma elu kolmekümneks aastaks ette arvutada, ühe sõnaga, kuidas see asi ka läheb, meil pole enam midagi teha, tahes tahtmata tuleb kõik omaks võtta. Ja üldse tuleb meil endale väsimatult korrata, et teataval hetkel ja teatavas olukorras ei hakka loodus meie käest luba küsima, me peame teda võtma sellisena, nagu ta on, aga mitte sellisena, nagu me teda kokku oleme fantaseerinud, ja kui me liigume tõepoolest tabeli ja kalendri poole, noh ja kas või retordi poole – mis siis parata, siis peab retordigi omaks võtma, sest muidu tuleb ta ise, omaks võtmatagi…»
Jahah, aga just siin see konks minu meelest ongi! Andke andeks, härrased, et ma kangesti
1863-64. a. käis ühelt poolt Taani ja teiselt poolt Austria ning Preisi vahel Schleswigi ja Holsteini hertsogiriikide pärast sõda.
N. Tšernõševski romaanis «Mida teha?» esineb Veera Pavlovna neljandas unenäos malmist ja kristallist palee.