Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia
Читать онлайн книгу.
enam elavate kirjas. Aga põdrakari? Põdrakari… Eks näis, mida tänane öö toob…»
Kuningas vaatas Kolonkelidze meekarva silmadesse. Sel hetkel oli eristavi pilk täiesti siiras. Paistis, et ta kavatseb tõepoolest need kaksteistkümmend põdrapaari Mtshetasse saata.
Pidusööming algas. Teenrid tõid sisse kausikesed rasva ja siidtahtidega ning süütasid tuled. Giorgi läks rahutuks. Ta oli lootnud, et Zviad jõuab pärale enne, kui lauda istutakse.
«Mis siis, kui käskjalg Ušišaraisdze teel kinni püüti?» mõtles ta ehmunult.
Ušišaraisdze oli lahingutes proovitud mees, ta ei annaks saladust välja ka siis, kui ta jalgupidi üles tõmmataks. Kuid tema lõksulangemine ajaks kõik Giorgi ja Zviadi plaanid nurja.
Kui Ušišaraisdze Tshrakarisse ei jõudnud, siis võttis Zviad tema viimast korraldust tõena ja läks Pankississe. Kui aga Ušišaraisdze tervena pärale jõudis, miks siis Zviad küll nii kaua viivitas? Ei olnud Pankissi ju kaugel.
Giorgi ei teadnud, mida salakaval eristav tema ja ta saatkonnaga ette kavatseb võtta, – kergesti võidakse neile mürgitatud veini või liha pakkuda.
Üldse ei tahtnud ta vaenlase soola-leiba maitsta. Pärast söömaaega algas jooming.
Kui oli joodud kuninga terviseks, ulatas Šorena ise Giorgile sarve, et viimane võiks öelda vastutoosti.
Sel õhtul meeldis eristavi tütar kuningale rohkem kui kunagi varem.
Šorena oli küpseks saanud, kuid ta piht oli endiselt tütarlapselik ja sire. Ta põski kattis kerge kahvatus. Leinarõivaste asemel kandis ta tumekollast iraani siidist kleiti, mis liigutamisel helkis pruunikates toonides.
Ta oli veidi pikemaks kasvanud, oma kõrge rinna ja täidlaste puusadega meenutas ta vutti, seda peeneluist ümarat lindu sügisel, kui viinamarjakoristus on lõppenud.
Kuningas piilus enda kõrval istuvat Šorenat, ja mehe kullipilgu eest ei jäänud varjule, et leinav mõrsja on jõudnud piirini, kus loodus kurbusest võitu saab ja isegi leinarõivas edevat ilu esile tõstab.
Ta vaatas veel kord tütarlapse poole. Võimatu oli siduda kurikavalaid mõtteid nende kaunite, süütute silmadega. Neiu pilgus oli loomupärast pelglikkust, mida Giorgi oli ennist märganud põtrade silmades.
Sarve vastu võttes vaatas ta tütarlapse kätele, mis olid valged nagu mandlipiim.
«Sellistest kätest on õnn isegi mürki vastu võtta,» mõtles ta ja tühjendas sarve.
Samas meenus talle, et Tšiaber oli Korsatevela kindluses mürgitanud osseetide kuninga. Äkiline hirm valdas teda, «kartmatut otsekui kehatu vaim», nagu kroonik ütleb. Kuid ehmatus möödus kohe ja ta tundis järsku oma tervest ja liikumisvõimelisest kehast suurt rõõmu. Tuli tahtmine rääkida.
«Thalagva näitas mulle sinu põdravasikat. Nebiera on tore loom,» ütles ta.
Šorenal oli hea meel, et kuningale ta lemmikpõder meeldis, ja ta pani imeks, et Giorgile oli isegi põdra nimi meelde jäänud. Ta tahtis vastata, kuid sõnad jäid kurku kinni ja ta langetas pilgu häbelikult kätele.
Kuningas polnud ammu ta häält kuulnud ja ta kõnetas neidu uuesti:
«Thalagva rääkis, et ta on orb, kus ta ema on?»
«Ema põgenes tal sügisel ära. Tavaliselt lepivad emapõdrad vangistusega kergemini kui isased, eriti veel kui neil vasikas sünnib. Nebiera ema ei sarnanenud teiste põtradega. Üks didolane tõi ta isale kolm aastat tagasi. Me nägime temaga kaua vaeva, aga ei suutnud teda kuidagi taltsutada. Ma söötsin teda oma pihust, andsin talle soola, aga ta vahtis kogu aeg aina metsa poole. Sügisel on nende luikamine kohutav. Ma ei saa siis öösiti silmagi kinni. Nebiera ema ammus ööd kui päevad, ei võtnud toitu suu sissegi ja lõpuks ei puudutanud enam vettki. Me kartsime, et ta suurest kurvastusest ära sureb. Isa käskis jahimeestel ta lõa otsas mägedesse viia ja lasta tal soolase allika vett juua. Kui ta mägesid nägi, siis hakkas ta südantlõhestava häälega kisendama, jõi allikast vett, huikas korra ja hüppas kaljult alla.»
«Aga mis jahimeestest sai?» päris Giorgi.
«Üks jõudis köie otsast lahti lasta, aga didolane lendas koos temaga kuristikku.»
«Näed, kui raske on ilma vabaduseta,» ütles Giorgi ja vaatas talle silma. «Kas sina ka jahil käid?» küsis ta.
«Käin küll.»
«Mis sa siis saagiks oled saanud?»
«Hirvi ja kaljukitsi.»
«Kas sa põtra ei ole lasknud?»
«Ei, põtra veel ei ole.»
«Kas sa käid üksi mägedes?»
«Ei, koos isaga, aga kui isal aega ei ole, siis käin vahel ka Arsakidzega.»
«Kes see Arsakidze on?»
«Minu piimavend.»
Joodud vein pani Giorgi põsed roosatama. Ta oli päev läbi ratsutanud, väsinud ja näljane ja sõi nüüd isukalt põdraudarat (varda otsas praetud põdraudar oli tema lemmikroog). Šorena lausa säras ja Giorgi tundis end tema kõrval üliõnnelikuna. Hetkel oleks ta palju meelsamini olnud lihtne ülik, mitte kuningas. Kiirkäskjalg Ušišaraisdze võinuks tõesti kellegi pealiku kätte sattuda ja Zviad tõesti teel Pankississe olla.
Samal hetkel astus sisse kiirkäskjalg, kelle ta viimasena teele oli läkitanud, ja tuli otse kuninga juurde. Giorgi rõõmustas: «Nähtavasti on ta Ušišaraisdzet edestanud ja toob mulle nüüd soovitud teate.»
Käskjalg kummardas.
«Zviad on saabunud.»
Verev helk libises üle kuninga näo, kuid ta valitses ennast kohe.
Kolonkelidzet, kes istus laua otsas, läbis ebameeldiv värin, kui ta Zviadi nime kuulis. «Eks pidanud Zviad ju Pankississe minema?» arutles ta endamisi.
Saali astus Zviad kolmekümne odadega relvastatud sõjamehe saatel.
Kolonkelidze hämmastus kasvas veelgi. Ta polnud kunagi kuulnud, et mõni sõjamees peale Zviadi oleks relvaga astunud ruumi, kus viibib kuningas, kuid… asi läks veel hullemaks.
Relvastatud mehed jäid ukse juurde, Zviad aga ei sammunud kuninga poole, vaid astus peremehe ette ja ütles ilma tervitamata kindla, rahuliku häälega:
«Abhaaside ja grusiinlaste kuninga nimel käsin sul kindluse võtmed ära anda.»
Giorgi langetas pea.
Kolonkelidze vaatas vastasistuvale kuningale otsa, puna ja kahvatus vaheldusid ta näol, ta tahtis tõusta, kuid Zviadi karvane käsi rõhus rängalt talle õlale ja ta ei suutnud ennast liigutadagi.
Relvitud phovi sõjamehed kargasid püsti, pealikud tormasid uste poole, kuid Zviadi odamehed panid neil tee kinni.
Šorena kiljatas ja anus püstitõusnud kuninga juurde joostes:
«Halasta isa peale, tee seda vähemalt minu pärast!» Ent kuninga mornil näol polnud vähimatki halastust ja tütarlaps viskus nuuksudes ta jalge ette. Giorgi kummardus alla, tõstis neiu üles nagu lapse ja asetas minestanu patjadega kaetud lavatsile.
Ta pöördus ja tahtis väljuda. Tema juurde sööstis Guranduht ja embas ta põlvi.
«Ära saada meid hukka. Anna veel viimast korda Thalagvale andeks. Mina, mu õnnetu mees ja mu ainus tütar, me oleme eluaeg sinu orjad.»
Naine suudles ta rõivaid ja hoidis tal põlvede ümbert kinni.
Kuningas aitas eristavi naise püsti, lükkas ta tasa eemale ja lausus kuivalt:
«Sõjas ei ole minul midagi käskida, see on väeülema asi…»
Zviadi sõjamehed sidusid Kolonkelidze, linnuseülema, kolm pealikut ja seitse vanemat kinni, Samal ajal käis koridorides, peakindluses ja lamedatel tornikatustel äge kähmlus.
Linnuseõue sadas ülalt laipu, põdrad röökisid, väravad ja uksed ragisesid, kilbid kõmisesid, kihutasid