Toronto. New York. Los Angeles. Olev Remsu
Читать онлайн книгу.
vähem kui pool sajandit tagasi maailma võimsaim impeerium, kus elas tervelt neljandik maailma rahvast, ent koloniaalametnikud ja sõjaväelased olid peamiselt mehed. Naised ja lapsed jäeti emamaale, neid kaasa ei toodud. Hoolimata sellest, et britt pidas kohalikku endast madalamaks, kellega isegi suhelda ei sobinud, sündis üsna palju lapsi, kelle isaks oli Briti ametnik või sõdur. Toona salati need maha, nüüd aga kutsub veri lapselapse…lapsed oma esivanemate lastelaste…laste juurde.
Yonge Streeti palistavad meretaguste maade restoranid
Vaatan Yonge Streetil aega surnuks löövaid hindusid, mustanahalisi ja kollaseid ning mõtlen, kas nende vanavana…isa võis olla kõrge Briti koloniaalametnik kuskil Indias, Nigeerias või Singapuris, kes toakoristajast neiu oma majast minema ajas, kui too last ootama jäi?
Olgu kuidas on, kuid vähemalt kulinaaria puhul multikulturaalsuse sünergiaefekt toimib, seda võin oma kõhu kaudu kinnitada. Yonge Streeti pilvelõhkujate alumisi korruseid palistavad kreeka, itaalia, hiina, malaisia ja teiste meretaguste maade restoranid ning eemal, kus majad juba madalamaks jäävad, jätkub eksootiliste restoranide rida mõlemal pool tänavat. Käisin kesklinnas Jamaika restoranis ja Hiina-linnas Nepali restoranis – toit viis keele alla. Päris kahju, et sääraseid meil veel ei ole. Aga küll tulevad, olen selles kindel. Suur rahvasterändamine on alanud, ei peata seda miski ja ka meie ei jää sellest kõrvale, kuigi meil ei ole olnud kolooniaid ega himuraid koloniaalametnikke.
Ei jõua siin joonealuses üles lugeda Toronto kõiki vaatamisväärsusi, ent Hoki Kuulsuste Hallist mööda minna ei taha. Esiteks asub see madal ja kaunis ümar maja siinsamas Yonge Streeti alguses pilvelõhkujate vahel, teiseks puudutab see mitmel moel isiklikult mindki.
Hoki Kuulsuste Hall (Hockey Hall of Fame)
Kanada hokikoondise pronksi valatud liikmed
Ülikooliaastatel Tartus olin suur hokisõber. Kuigi ma ise ühiselamus ei elanud, olin MMi ajal tihti selle suures puhketoas, kus asus televiisor. Finaalmatšiks, mille harilikult pidasid NSV Liit ja Kanada, kogunesid sinna kahe esirea toolidele NSV Liidu toetajad, kümmekonda tagaritta aga Kanada poolt olijad, ja ma ei hakkagi salgama, et tegemist oli rahvusküsimusega. Kui ründas NSV Liit, hõiskasid esiread, kui peale tungisid Kanada mehed, rõkkasid tagumised read. Kord läks päris kakluseks, puhketoa suur palm lükati ümber ja televiisor kukkus kolinal laualt põrandale. Minulgi tuli käia dekanaadis ülekuulamisel ning pidin kirjutama seletuse.
Aastaid hiljem juhtusin Moskvas Gorki (nüüd Tveri) tänaval nägema juubeldavaid Kanada fänne, kes õlgadel kandsid oma mängijaid Nationali hotelli. Kanada oli võitnud kohtumisteseeria Nõukogude Liiduga ja fännidel oli, mida pühitseda. Ausõna, tahtsin olla fännide seas, pühendada end millegi teenimisele jäägitult.
Just sellist pühendumist näengi Kuulsuste Hallis. Juba tänaval, muuseumi sissepääsu ees, tervitavad mind Kanada koondise pronksi valatud liikmed, keda 1972. aastal Moskvas fännide õlgadel nägin – igaühel hokikepp käes, kiiver peas, triumfinaeratus näol. Pronksis on viimane märksa iseloomulikum kui tegelikkuses, pealegi püsib igavesest ajast igavesti. Ken Dryden, Ron Ellis, Paul Henderson, Phil Esposito ja Stan Mikita – viisik, kes nõukogulaste väravasse lõi otsustava litri. Hoki oli toona meile poliitiline küsimus: me kõik ihkasime, et Nõukogude Liit kaotaks, ja Dream Team Canada 72 tegi meie unistuse teoks. Halli saalides võib näha NHLi ihaldatuimat trofeed – Stanley karikat, staaridele kuulunud hokivarustust, fotodel ja skulptuuridel on jäädvustatud hokilegendid ise, võib lugeda nende üksikasjalikke elulugusid. Minu jaoks on kõikides eksponaatides salvestunud miljonite fännide elamused, jäägitu eneseunustus, ennastsalgav kirg ja tribüünide kõrvulukustav juubeldamine. Hokifanatism on Kanadas piiritu.
Stanley karikas – NHLi ihaldatuim trofee
Rogers Center ehk Skydome
Üks vaatamisväärsusi on Rogers Center ehk Skydome, mis asub otse teletorni all. Keskuse tähelepanuväärseim osa on maailma esimene üleni avaneva katusega hokistaadion. Katuse pindala on 3,2 hektarit (Tartu botaanikaaed on kolm hektarit) ning kaalub see 11 000 tonni, avaneb ja sulgub aga 20 minutiga. Kokku mahutab staadion 46 000 pesapalli- ja jalgpalli- ning 37 000 hoki- ja korvpallivaatajat, kontserdikülastajaid mahub tervelt 55 000.
Sõitsin sealt rattaga mööda ja kuulsin, kuidas staadion rõkatas. Ma ei teadnud sedagi, mis mängu parajasti mängitakse, ent rõõmukisa hoone sees nakatas rõkatama sajad tänavale jäänud fännid. Nood panid oma pasunad kohe üürgama, kui staadioni seest omade valju poolehoiuulgu kostis. Ma ei tea, miks see seltskond oli jäänud tänavale ja teletorni alla – ehk piletiraha, ehk vabade kohtade puudusel? Piletid on uskumatult kallid. Hooaja abonement kodumeeskonna hokimatšidele maksab paarkümmend tuhat dollarit. Igaüks võib nüüd mõelda, kas ta kulutaks paar tuhat dollarit kuus, et käia oma lemmikutele kaasa elamas. Aga vähe sellest. Mänge ei tulda vaatama niisama. Kohalesõitmiseks üüritakse tohutu suur ja kallis valge limusiin, mida juhib valgetes kinnastes ja frakis sohver. Pidupäev on pidupäev. Samal ajal kui käis mäng ja mürisesid rõkatused, nägin parkimisplatsil sadu limusiine, nende väärikad sohvrid omakeskis juttu ajamas.
Mina aga mõistsin omal nahal, miks inimesed eelistavad olla kohal, mitte vaadata mängu televiisorist, kus ju näidatakse kordusi mitmest rakursist ja kaamera suure plaaniga on näha grimassid mängijate näol. Kes ei tahaks jagada oma rõõmu teistega? Minagi tundsin instinktiivset tõmmet nende fännide sekka, kes olid Rogers Centeri ette ja teletorni alla kiibitsema kogunenud. Ma sain aru, et kui staadioni seest kostev lärm on vali, siis ründavad omad, kui toetuskisa nõrgem, siis külalised. Tõstsin käe poolehoiu märgiks eriti valju röökimise ajal ning teenisin fännide lugupidamise. Ja samas ei teadnud ma, mis mängu seal sees mängitakse!
Kellele asendab fänlus usku, kellele sõda. Üldiselt on teada fännide rahutused ja sellega kaasnevad purustused, kui kodumeeskond võidab või kaotab. Vähem teatakse, et meeskonnal, nende treeneritel, klubi ametnikel ja fännidel on ka ühised matmispaigad kalmistutel, ja fännidest lubatakse sinna mulda vaid kõige teenekamaid. Kes aga maetakse surnuaedadel ühte ruutu? Ühe konfessiooni või ühe koguduse lahkunud!
Praam Ontario järvel
Kõike seda võiks nimetada tõsiuskliuks kuldvasika kummardamiseks, ebajumala teenimiseks. Ainult et kas mõne konfessiooni aktsepteeritud usul ja ebausul ongi mingit vahet peale institutsionaalsuse? Ametliku usu taga on organisatsioon, ebausk ripub üldiselt õhus. Ja minu meelest on see ainus erinevus. Inimeste südamete pühendumusel vahet ei ole. Ja miks siis mitte leida osadust fänluses, pealegi kui see osadus ulatab ka elust kaugemale.
Torontol on veel üks, suurlinna puhul päris meeldivalt üllatav eripära, mis kõneleb üldisest vastastikusest usaldusväärsusest. Meedia ja eelarvamused on loonud meile pildi, et kõik kohad on vargaid ja röövleid täis, ent Torontos ei lukustata majauksi, kui inimesed on kodus. Nii võite kellelegi külla minnes pärast uksekella helistamist rahulikult tema esikusse edasi astuda ja oodata seal, kuni võõrustaja sussid jalga paneb ja teile vastu tuleb.
Ent usaldusel on ka teine külg. Mul oli vaja sooritada pisike pangaoperatsioon. See võttis ilma sabas seismata vähemalt kolmveerand tundi (Eestis oleks sellele tühisele asjale kulunud ehk kümme minutit): pidin täitma ankeete, näitama dokumente ja kirjutama allkirju ning mind pildistati veebikaameraga nii en face kui kõrvaltvaates. Ausõna, oli tunne, et olen sooritanud mingi kuriteo. Pärast kommenteeris sõber, et kindlasti saadavad nad su fotod salapolitseisse. Nii et inimesed usaldavad, pangad aga näevad sinus pigem kelmi.
Vaatan Ontario järve poole: siitsamast Yonge Streeti otsast, Queen’s Quay juurest sõidavad praamid ka Toronto saarele, mille järgi Toronto on saanud oma nime. On oktoober, Kanada sügis õitseb täies ilus. Kanadalased, ka Kanada eestlased ütlevad alati: “Tulge meile külla sügisel.” Tõepoolest,