Mu isamaa on minu arm,

      Kell’ südant annud ma,

      Sull’ laulan ma, mu ülem õnn,

      Mu õitsev Eestimaa!

      Su valu südames mul keeb,

      Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,

      Mu isamaa!

      Mu isamaa on minu arm,

      Ei teda jäta ma,

      Ja peaks sada surma ma

      Seepärast surema!

      Kas laimab võõra kadedus,

      Sa siiski elad südames,

      Mu isamaa!

      Mu isamaa on minu arm,

      Ja tahan puhata,

      Su rüppe heidan unele,

      Mu püha Eestimaa!

      Su linnud und mull’ laulavad,

      Mu põrmust lilli õitsetad,

      Mu isamaa!

      Süda, kuis sa ruttu tõused

      Kuumalt rinnus tuksuma,

      Kui su nime suhu võtan,

      Püha Eesti isamaa!

      Head ma olen näind ja paha;

      Mõnda jõudsin kaota,

      Mõnda elus jätta maha —

      Sind ei iial unusta!

      Sinu rinnul olen hingand,

      Kui ma vaevalt astusin;

      Sinu õhku olen joonud,

      Kui ma rõõmust hõiskasin;

      Minu pisaraid sa näinud,

      Minu muret kuulnud sa,

      Eestimaa, mu tööd, mu laulu,

      Sull’ neid tulin rääkima!

      Oh, ei jõua iial öelda

      Maa, kuis täidad südame!

      Sinu põue tahan heita

      Ma kord viimse unele.

      Ema kombel kinni kata

      Lapse tuksuv rind siis sa:

      Eesti muld ja eesti süda —

      Kes neid jõuaks lahuta!

      Eestimaa, Eestimaa —

      Kes mind võtnud üles kasvata!

      Eesti leib, mull’ üksi magus maitsed,

      Eesti piir, mind üksi kindlast’ kaitsed!

      Tänu Isale, et tereta

      Võin sind jälle, kallis isamaa!

      Eestimaa, Eestimaa —

      Ei ma kauem võinud kannata!

      Oh, kui külmalt võõras päike paistab!

      Võõras keel – kuis ta nii kangelt kostab!

      Igal pool sind nägin, kuulsin ma,

      Minu õitsev, lehkav isamaa!

      Eestimaa, Eestimaa —

      Ei su häält võind iial unusta!

      Võõraid laulikuid ma kuulsin palju —

      Vanemuise laste kandle laulu

      Keegi tunnud – seal siis hüüdsin ma:

      “Koju jälle tahan rännata!”

      Eestimaa, Eestimaa —

      Sidet nad mull’ tegid siidiga:

      “Laula!” meelitas mind võõras neiu,

      Ja ma laulsin: “Eesti pruut ja peiu,

      Neid ma üksi tahan ülenda!

      Minu armu varjab isamaa.”

      Eestimaa, Eestimaa —

      Jälle nüüd su piiri nägin ma!

      Ja kui nuttes suud su mullal’ annan,

      Kõrgesse kätt taeva poole tõstan:

      “Sinust iial enam lahku ma,

      Isamaa, mu püha Eestimaa!”

      Ikka täidad minu mõtte,

      Igatsetud isamaa!

      Kas ei elades mul tõtte

      Tohi soovid sirguda?

      Igavesti õhkan ilma

      Sinu tuulest, sinu veest?

      Ega saja minu silma

      Tera sinu päikesest?

      Kas ei sinu kiusatused

      Minu hinge murra ka?

      Kas ei sinu parandused

      Mindki hüüa hõiskama?

      Sinu poole püüab ihu,

      Sinu elus elab vaim!

      Pael ei paisu, niit ei nihu —

      Üksi hingan, eesti taim.

      Ikka tahad, salalootus,

      Põue põhjas tuksuda?

      Võidab viimaks mulle tõotus

      Kallistatud Kaanani?

      Südame ma kinni köitnud

      Sinu külge, isamaa!

      Sinu surmal tahan surra,

      Sinu elul elada!

      Kus ma käinud, mida näinud,

      Mida õppind kuskil pool:

      Seda kõike kasvatanud

      Kasuks