Tulnuk. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
tapeetide vahel peaks ka elu hele ja rõõmus olema. Võib-olla ehk pisut verevaene, veidi liialt steriilne, kuid kindlasti täidaks nende rahulik-hele värvigamma vaatleja südame rahu ja kindlusetundega, mõistliku rõõmuga korrast, mis aga ju on iga vabaduse eeltingimus. Ainult magamistoa tapeet erineks teistest oma suurema intiimsuse ja idüllilisusega; võib-olla kutsuks selle roosakaspunane (siiski ka mitte päriselt titeroosa) toon skeptilisema vaatleja suule iroonilise muige – vahest ka mitte just päris iroonilise, võib-olla oleks seda muiet õigem nimetada nõutusemuigeks, piinlikkusenaeratuseks; noh, midagi umbes sellist võiks elu karmusega kokku puutunud mehe suule tuua ka näiteks pilguheitmine mõnda möödunud sajandi aadlineidude pansioni. Seda tunnet süvendaks tõenäoliselt ka veel lähem tutvumine tapeedimustriga – palli mängivate karudega oleks siin nimelt tegu – , kuid ikkagi: tuleb tõele au anda ja tunnistada, et kena on see tapeet küll.
Noormehe voodi, mida katab siniseruuduline päevatekk, jätkaks silmitseja mõjutamist endises suunas. See oleks pedantselt korda tehtud: tekiruudustik jookseks seinaga täiesti paralleelselt – nõudlikumgi veltveebel ei leiaks siin midagi laiduväärset. Võib-olla oleks aga just selles kiiduväärses korras lõpuks ka midagi seesugust, mis ei laseks ruumil mõjuda ülearu naiselikult. Puudutades madratsit, ootamatult kõva kesk seda üldist pastilaa-ažuursust, võidaks igatahes nentida, et ilmselt ei nähta siin majas voodis mitte laisklemise, vaid kosutava puhkuse kohta.
Edasi – tualettlaud, pesukapp; need ei kujutaks endast midagi erilist. Muidugi võiksime kapist leida hulgaliselt laitmatult puhtaid, heast õrnast riidest pesupaare (igas sahtlis veel ka mõni punapalgeline taliõun), kuid milleks nuuskida pesukappides? Igatahes tehtaks õigemini, kui siit peenetundeliselt lahkutaks, et tubades ringkäiku jätkata.
Järgmises ruumis võtaks saabuja vastu puurilindude laul: kaks säravsulist õhuimet elaksid rõõmsas üksmeeles oma kaunis vitstest punutud puuris, alati heatujulised ja täis vidistamisehimu, sest kunagi ei unustaks noormees neid värske vee ja toiduga varustamast. Ka saaksid nad aeg-ajalt väikesi värske maksa tükke, mis nad pisut võikal, kuid küllap sügavalt põhjendatud kombel spetsiaalsele okastraadijupikesele lükiksid. Ilmselt ikka tagavaraks. Linnukesed kaunistaksid nooruki õhtuid helisevate kantileenidega, mille eest noormees neile siiralt tänulik oleks ning iga päev nende puuri puhastaks – töö, mida võiks pidada vist üheks ebameeldivamaks tema päevakorras. Jah, selle linnupaari juures istuks ta õhtuti tihti, süvenenuna mõnda loodus- või mõtteteaduslikku väärtteosesse, mõnikord aga jälle oma tööpingi taga nokitsedes.
Jah, see oleks päris imepärane pisipingike, millel saab tema väiksusest hoolimata teha kõikvõimalikke töid: treida, puurida, lihvida, hammastada ja nii edasi ja nii edasi. Seepärast oleksid ka noormehe kodus kõik lõikeriistad ideaalselt teritatud. Üldse valitseks siin nende osas kiiduväärne kord: ilusas mustast nahast kohvrikeses tavatseks noormees hoida oma rikkalikku, asjassepühendamatule mõistatuslikkugi rauapudu. Hõbedaselt helgiksid miniatuursed riistad tumepunasel sametil; nii hoiavad konstruktorid ja leiutajad oma hinnalist riistvara. Ka pedantsuses võib peituda esteetika. Kuid milleks noorukile neid kõiki asjakesi tarvis? Konstrueerib ta ehk mingit imepärast, inimkonnale kunagi vaja minevat seadeldist või ehk kuulub hoopis perpetuum mobile nuputajate ikka veel esinevasse, kerget kaastunnet äratavasse vennaskonda? Varugem kannatust, saame ka sellest kuulda.
Nüüd siis raamaturiiul.
Sellel oleks teoseid mitmetes keeltes ja paljudelt aladelt. Juba esimesel pilgul võidaks täheldada korteriperemehe erilist huvi inimkeha lihalise olemuse vastu. Eriti just meie närvisüsteem näikse paeluvat tema kõrgendatud tähelepanu: oo neid keerukaid atlasi – närvikimbud, neuronid, lihtsurelik ei oska neile nimegi anda, mis katavad eriatlaste suuri lehekülgi. Ja tundub, et noormees keerukate raalide skeeme meenutavais joonistes hästi orienteerub: mõningad punktid on ümbritsetud punaste ringidega ja tähistatud tähekombinatsiooniga NB!. Kuid ka silma ja kõrva ehitus on uurija huviorbiidis, siin elav noor juurdleja tunneb huvi isegi inimihu kõige varjatumate soppide vastu; jahedal ja igavikuliselt mõjuval kriitpaberil serveerivad teatmeteosed meile meie häbeliku keha lahtilõigatud ja pahempidi pööratud alastust, küllaltki kõhedust tekitavat ja peaaegu kõlblusevastastki, sest lõppude lõpuks ei pea me end ju mitte materjaliks karnimeestele.
Seejärel hakkaksid silma teosoofilised teosed – see võiks siiatunginu küll tõsiselt üllatuma panna, sest kõik muu tolles hubases korteris näib rääkivat ju noormehe loogikaarmastusest ning miski ei lubaks oletada tema huvi selle ähmase ja vaieldava filosoofiaharu vastu. Nii et kohates siin näiteks Helene Blavatsky „The Secret Doctrine'i” või Swedenborgi „Vera christiana religiot”, peaksime igatahes imestunult ja poolpõlglikult õlgu kehitama. Ent otsekui vastukaaluks leiduks laiadel riiulitel ka lugemisvara eksaktteaduste vallast: astronoomia, kauged taevakehad, traktaadid elu võimalikkusest kosmoses – jah, neidki oleks küllaga. Kuid päris selge otsuseni siin elava noore inimese mõttemaailma kohta me siiski ei jõuaks – väga vastuoluline on see kõik. Astrofüüsika kõrval on antud ruumi, ja väga paljugi, kirjatöödele, mis meie muuseumitädikesi ehk rõõmustaksid: Piibel, evangeeliumid, kommentaarid, Pascali sügavalt religioosne „Pensées”… Idealist, väga usualdis mees näib siin elunevat. Ja seda varianti toetaks veel ka väike harmoonium, millele kuhjatud noodid on eranditult usulise muusika vallast – aina koraalid ja nende eelmängud, autoreiks koguni anonüümsed Bachi-eelsed frantsisklased ja benediktlased, kes pahaendeliselt oma gregoriaanilises laadis kuulutavad, et
„Dies irae, dies illa
Solvet saeclum in favilla…”
Tõsi, tõsi, praegu on meil veel raske milleski selgusele jõuda: mehaanika ja teosoofia, meditsiin ja teoloogia – paljuks läheb. Võib-olla on mõistlik oma oletused esiotsa tegemata jätta ning hoopis taas sellest imelikuvõitu eramust lahkuda.
Aga nimesilt? Seda peaksime ju uksel märkama. Eks me siis märkagi. Kuid ega me siitki palju uut informatsiooni saa. Kuulutame siin elava nooruki J. Smithiks. Või ehk L. Franckiks. Aga selliseid nimesid võime ju kohata peaaegu igal anglosaksi, aga ka iberoameerika maal. Miks mitte mõnel arhipelaagilgi.
Mõnevõrra nõutuna tuleks meil noormehe eramust lahkuda.
2
See odav söökla, kus müüakse ka kannuõlut, võiks asuda kusagil kaubajaama lähedal. Kõike muud kui meeldiv oleks see rajoon, eriti veel novembrikuu videvikutunnil, mil liiga vara süüdatud laternad nõristavad uttu kõledat kollast. Madal niiske hall taevas litsuks maailma nagu raske metallist kaas ning vedurite kähedad huiked sööstaksid selle all edasi-tagasi, põikleksid väljapääsu otsides, kustuksid lõpuks. Rööpaseadja putka vihmatibutuses, kaubaaidad ja need lahtised platvormvagunid kivisöega, aina kivisöega. Ja ega jaamasööklagi meelitav ole oma läppunud toidulõhnadega, rähmase ja rasvauduse aknasilmaga, mida kraabib mõni lehitu ja murdunud oksakönt.
Ta ei sobiks siia põrmugi, see meie noormees, ent ka siin võidaks teda mõnikord leida. Teistest eemal, üksikuna istuks ta mõranenud õllekruusi taga; et selle serva aeg-ajalt ettevaatlikult huultega riivata; ka taldrikutäis libedaid makarone ootaksid söömist, kõrval kuivanud kotlet, kuid neid ta küll päris kindlasti ei puudutaks. Üsna sobimatuna tunduksid sel räpasel laual paar raamatut, mida noormees lehitseks (arvatavasti oleksid need raamatud psühholoogiaalased), ning tema klade, mida me juba muuseumis märkasime.
Joomatõbised laadijad, spekulandid, kahtlased naised ja pederastid – meie nooruk silmitseks kõiki neid just samasuguse heatahtliku, mõista püüdva pilguga nagu papist koopainimesi (laps oli mäletatavasti pudelikorgist) kolmapäeviti muuseumis. Istujate riietest tõuseks aurupilvi, viinavinest nende peas sünniksid mõtted ja pildid – hägused, virvendavad, aurulised nagu kõik muugi siin. Miks nad siia tulevad? Mis neile siin meeldib?
Kulm kipras, istuks noormees ja püüaks ära mõistatada inimeste mõtteid ning ta arvatavasti ei märkakski, et tema enda isik äratab siin selles kolmanda järgu lokaalis tähelepanu. Näiteks võiks teda juba ammu silmanurgast jälgida närviliselt tõmbleva näoga noor mees, kelle sinine korallpunase ahviga lips ei sobiks kuidagi kokku tema hõredaks kulunud sitikmusta ülikonnaga. Nüüd võiks too mees tõusta, astuda loiul sammul üle põranda ja istuda ilma luba küsimata