Väikelinna šerif. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
südalinnas lühikesel vaiksel tänaval, mis algas otse linnavalitsuse hoone kõrvalt. Selle mõlemas otsas olid liiklust keelavad märgid. Kui me seisime lõpuks soliidse halli terrassiitkrohviga kaetud maja ees, nõudis Angelika veel kord bravuurikalt, et ma tuleksin otsemaid temaga kaasa. Mõte isaga kohe asjad korda ajada istus tal kõvasti peas.
„Tead mis me, Harri, teeme. Ütleme talle, et me täna abiellusime ja kõik …” Ta vakatas ning seisis minu ees, põrnitsedes pilguga asfalti jalgade ees. Niisiis oli temagi mõelnud sellele, mõelnud ja ütles nüüd välja. Ta nägi imetore välja sel hetkel. Õhtupäike läikles ruskelt tema seljale langevad tumedail juustel, põselohukestega armas madonnanägu väikse jonnaka lõuaga, ärevusest paokil maiad täidlased huuled ning rohekaskuldsed intrigandisilmad põlemas uuest ideest. Iga viimane kui toll selles punavalgemummulises suvekleidipakendis kehas näis nii kuratlikult ahvatlev, et ainult viimane tobu võis keelduda temaga minemast ta isa ette. Selles tema kutses oli mingi instinktiivne meeleheitlik soov midagi muuta, otsustada ja mitte edasi lükata. Kuid ma mõistsin seda täielikult alles hiljem. Ta ei tahtnud anda meile aega, sest aeg võib lahjendada tahet. Aga mina ainult suudlesin teda selle suve ahnusega ja … läksin tagasi. Lükkasime asja homse kaela. Jalutasin uuesti läbi linna ja mida edasi, seda närusemalt ennast tundsin. Võib-olla vältisin tema isa, et kaitsta mingit imelikku uhkust. Kuid pigem oli see nõrkus. Angelika on igaühele suur suutäis ja hiljem olen ma mõnikord mõelnud, et tookord ma vist kartsin teda üleliia.
Kui ma tagasi jõudsin, oli ema veel üleval. Ta istus köögis akna all ja vaatas välja. Nagu ma vist mainisin, elasime Järvel vana telliskivimaja neljandal korrusel ja meie kahetoalise korteri köögist oli näha eemal, teisel pool tänavat, eramajade aedade taga algav männimets. Kui mul spordituurid peal olid, käisin seal jooksmas ning emalegi meeldis seal jalutada. Aga teda seal nõnda üksi istumas nähes mõtlesin korraga, et ta igatseb meie vana kodu järele, võib-olla ka isa järele. Jäin seisma köögiuksel, ema pööras end ringi ja silmitses mind.
„Kui sa sinna tagasi lähed, Harri, näed sa ka teda,” ütles ta kõheldes, „te pole juba mitu aastat teineteist näinud.”
Angelika seal olles polnud ta öelnud isast sõnagi. Ja mulle tundus järsku, et ema tahabki, et ma sinna tagasi läheksin. Koos selle mõttega kobrutas minus üles viha. Ma ei kavatse mingil moel klaarida nende suhteid, ütlesin endale, ei lase end segada nende ellu ja tülidesse.
„Ma ei lähe sinna tagasi, mingil juhul ei lähe,” sõnasin toonil, mis pani ema kindlasti hämmelduma. Pöörasin ümber, läksin oma tuppa ja lõin ukse enda järel kinni.
Ma ei läinudki Angelika isaga rääkima, Angelika tegi seda ise. Isa oli olnud ettevaatlik, Angelika sõnade järgi lihtsalt arg. Kui te abiellute, oli ta öelnud, siis pole see mingi probleem ja kui ta veel õppima läheb, seda enam. Ennast harivat noort tulevast juristi ei jäeta hallitama kolkasse. Seega tegi Angelika isa kõik sõltuvaks minust endast ja muidugi ka oma tütrest. Tõeline diplomaatia, tark ja ettenägelik. Nii ma ütlesingi pahameelest turritavale Angelikale.
„Hästi, siis me lähme ja abiellumegi otsekohe.” Angelika oli täis vihast energiat. Me läksimegi järgmisel päeval perekonnaseisuaktide büroosse ja täitsime ankeedid. Järjekord oli hirmus pikk, esimesed vabad kohad alles oktoobris. Paistis, et terve Tallinn kavatseb abielluda.
„See on sellest suvest,” sosistas Angelika mulle itsitades kõrva, „nad peaksid järgmiseks aastaks sünnitusmaju juurde ehitama.” Tema pealekäimisel leiti meile lõpuks siiski koht ka eespool. Viieteistkümnes september kell kolm päeval. Kirjutasime endale üles. Kuulutasime sellest võidukalt oma vanematele ja sõpradele. Aga esimesest augustist pidin ma siiski tööle minema ja me otsustasime, et lähengi.
„Lööd seal kuu aega lulli,” arvas Angelika. „Las nad saavad selle viimase suutäie sinust.”
Kutsusin teda kaasa, kiitsin nagu jõudsin Kiiva mereäärset liivaranda ning ümberkaudseid männimetsi, aga Angelika pidi harjutama. „Meie konsis läheb väike punt Soome Sibeliuse Akadeemiasse külaliskontserdile,” selgitas ta. „Ma olengi klaveri sinu pärast täiesti unarusse jätnud, mis pianisti minust sel viisil lõpuks saab?”
Sellega tuli nõustuda. Viimase päeva enne minu ärasõitu veetsime Angelika isa tühjas suvilas Kaberneemes mere ääres. Ilm oli ilus. Käisime ujumas, aga ei mallanud kaua päevitada. Läksime majja ning seadsime end sisse suures kaminatoas. Angelika õngitses puhvetikapist välja pokaalid ja suure vermutipudeli ning me hakkasime pidutsema. Nägin enda ümber puhtust ja luksust. Kõikjal hoolikalt töödeldud lakitud puit. Lai trepp viis üles magamistubadesse. Massiivne kamin oli laotud tahutud maakividest, põrand kaetud väärisparketiga ning seinte ääres lösutasid kaks nahkdiivanit ja mõned tugitoolid.
Pea meeles, Harri, nii elavad tõelised inimesed, ütlesin endale.
„Sinu isa armastab igatahes laia joont,” märkisin ja ma polnud kindel, kas mu hääles ei kostnud peale trotsi ka kadedus. Valasin pokaalidesse veini ja viisin Angelikale, kes istus bikiinide väel, jalad enda alla tõmmatud, ühel diivanil. „Igatahes teile kolme peale isa ja emaga on see häärber sama paras kui tall sülekoerale,” jätkasin. „Kas sa ei leia, et taolises paradiisis elades võib töölisklassi eest võitleja kaotada sideme rahvaga?”
„Oeh, unusta ometi see proletaarne kadedus, mu kallis miilits.” Angelika hõõrus ennast nurrudes minu vastu, limpsides samal ajal osavasti veini. „Minu isa teeb lihtsalt oma tööd ja teeb seda hästi. Ta oskab juhtida inimesi ja nad armastavad emaga korraldada vastuvõtte, kuigi need on tihti väga igavad … oh, suudle mind, kallis.” Ta pani pokaali lauale ja asus tõsiselt minu kallale. Tundsin tema sõrmi libisemas oma püksikummi alla, aga see tema nimetatud proletaarne kadedus hoidis mind ikka veel tõrksa.
„Ärgu siis trügigu rahva keskele,” pomisesin.
„Nad ei trügigi, nad imetlevad kenasti teid eemalt …” Ta itsitas ning ta osavad klaverimängijasõrmed vallutasid aina uusi alasid. „Minagi armastan ruumi enda ümber, vihkan tunglemist ja higi ühistranspordis. Ja sinagi hakkad armastama häid asju, kui töötad end üles ja õpid tundma oma väärtust. Hea armastab ainult head …”
Tema käsi kinnitas end minu kukla taha ning ta tõmbas mind alla enda poole. „… Aga praegu armasta ainult mind, ole hull minu järele …”
Tema sale keha minu all oli sitke ja samas kutsuvalt pehme. See lausa nõudis hellitusi, ahmis neid endasse, tirides sind iha ürgsesse sohu. Ja ma järgnesin talle kõhklemata, olin tõesti hull tema järele.
Ema ja õde saatsid mind bussijaama. Kõik enda arvates vajalikud asjad mahutasin ära kahte spordikotti. Nagunii ei jäänud ma ju kauaks. Ross jäi samuti ema juurde. Hommikul käisin Harju rajooni siseasjade osakonnas, sain ametitunnistuse ja teenistusrelva. Oma tööst hakkan aru andmas käima sealsamas osakonnas. Ei, Tallinn ei lasknud mind lühikesekski ajaks päriselt lahti. Sellegipoolest olime üsna rusutud meeleolus. Ka põuane keskpäevaleitsak väsitas. Et end veidi ergutada, nagistasin õe kallal, kes oli emalt nurunud välja uue suvekleidi, liiga lühikese minu meelest. Ta tundus selles õudselt kondine ja lame. Aga suur vend polnud tema silmis enam mingi autoriteet. Ta kuulas mind, hele pea kergelt viltu, lutsides hajameelselt ja rahulolevalt jäätist. Samal ajal piidlesin silmanurgast tusaselt vaikivat ema. Temagi seljas jättis kleit tublisti soovida, kuigi ma tean, et ema armastas seda. Isa kinkis selle talle nende viimasel suvel. Nüüd olid nad mõlemad muutunud, roosad ja valged õied rohelisel põhjal olid luitunud ning riie pinguldus ümber tüsenenud vormitu keha. Ka ema hallisegused juuksed vajanuksid märksa enam hoolt ning rohked kortsud ja nõudlikkus meie ja oma õpilaste vastu olid muutnud tema näo liiga karmiks. Mu ema naeris harva ja aina rohkem sigines tema ilmesse mingit nukrat, endasse sulguvat üksindust. Olen sageli mõelnud, et selle kõige põhjuseks oli isa. Isa tähendas talle liiga palju, palju rohkem kui meile. Kui ma isa peale mõtlesin, tundsin alati pigem vimma.
Buss oli puupüsti täis ja kuumav leitsak pani higi jooksma. Rüsin oli kandnud minu külje alla kõhna, umbes viieteistaastase poisi. Ta kandis suurevõitu, vanemale mehele sobivat, hoolikalt pressitud halli ülikonda ja näis