Vesi elevantidele. Sara Gruen
Читать онлайн книгу.
heites silmanurgast pilgu Marlenale. „Ilmselt mitte.“
August põrnitseb Hõbetähte ja punnitab põski.
„Või nii, või nii,“ kõmatab eksimatult äratuntav hääl meie taga. „Kas see pole mitte meie ainumas loomadoktor!“
Onu Al ujub meie poole, musta-valgeruudulised püksid ja tulipunane vest üll. Ta hoiab peos hõbenupuga jalutuskeppi, mida ta igal sammul ekstravagantselt kiigutab. Peotäis inimesi sebib tal korratu pundina kannul.
„Mida meie nurgatohter siis ütleb? Tegid hobuse terveks?“ küsib ta joviaalselt ja peatub mu ees.
„Mitte päriselt,“ vastan.
„Miks mitte?“
„Tal olla põletik,“ ütleb August.
„Mida?“
„Jalad on haiged.“
Onu Al kummardub Hõbetähe jalge kohale. „Mulle paistavad nad terved.“ „Need ei ole terved,“ ütlen mina.
Ta pöördub minu poole. „Ja mida sa soovitaksid siis teha?“
„Panna ta tallirežiimile ja loobuda kaeraga toitmisest. Aga see on ka kõik, mida teha saame.“
„Tallirežiim ei tule kõne allagi. Ta on juhthobune.“
„Kui see hobune siin jätkab tööd, hakkab tema varbaluu roteerima ja torkab talla läbi ja siis olete hobusest ilma,“ vastan ühemõtteliselt.
Onu Ali silmalaud tõmblevad. Ta vaatab Marlenat.
„Kui kauaks meil temast loobuda tuleb?“
Vaikin ja valin järgmisi sõnu suure hoolega. „Võimalik, et jäädavalt.“
„Kurat võtaks!“ röögatab ta ja lööb jalutuskepi maa sisse. „Kust kuradi kohast õnnestub mul keset hooaega uus juhthobune hankida?“ Ta vaatab oma kaaskondlaste seas ringi.
Nood kehitavad õlgu, pomisevad midagi ja pööravad pilke kõrvale.
„Kasutud hoorapojad. Mille eest ma teid üleval pean? Olgu, sina.“ Ta osutab jalutuskepiga minu peale. „Oled palgatud. Tee see hobune korda. Üheksa dollarit nädalas. Vastutad Augusti ees. Kui hobune sureb, siis lendad siit. Õieti lendad juba siis, kui miski peaks kas või vihjama, et sul on probleeme.“ Ta läheb Marlena juurde ja patsutab teda õlale. „Rahu, rahu, mu kullake,“ ütleb ta hellalt. „Ära pabista. Jacob siin hoolitseb tema eest hästi. August, too pisikesele siin pisut hommikusööki, eks? Peame teele asuma.“
August pöörab äkitselt pead: „Mida sa sellega mõtled – teele asuma?“
„Kisume telgid maha,“ vastab Onu Al ähmaselt. „Lähme edasi.“
„Mis pagana jutt see on? Me alles jõudsime siia. Paneme alles laagrit püsti!“
„Plaanid muutusid, August. Plaanid muutusid.“
Onu Al jalutab kaaskonnaga minema. August vahib neile järele, suu ammuli.
Köögitelgis levib kuulujutte.
Hakkliha juures: „Mõni nädal tagasi tabati vennad Carsonid rahapettuselt. Kadusid kohe nelja tuule poole.“
„Heh,“ turtsatab keegi. „See on meie rida enamasti.“
Munapudru juures: „Nad kuulsid, et meil leidub kärakat. Tuleb läbiotsimine.“
„Hää küll, tuleb läbiotsimine,“ kõlab vastus. „Aga daamide telgi, mitte käraka pärast.“
Kaerahelveste juures: „Läinud aastal õnnestus Onu Alil šerifile külma teha. Võmmid ütlevad, et meil on aega kaks tundi, enne kui nad meid ise siit minema kihutavad.“
Ezra lösutab samas asendis nagu eilegi, käed ristis ja lõug rinnal. Ta ei pööra mulle mingit tähelepanu.
„Hei, sina, suur jõmm,“ hüüab mulle August, kui kardina taha hakkan minema. „Kuhu sa enda arust lähed?“
„Teisele poole.“
„Rumalus,“ vastab ta. „Sa oled trupi loomaarst. Tule minuga. Kuigi pean tunnistama, et võitlen kiusatusega sind sinna saata, sest tahaks teada, mida nad seal räägivad.“
Järgnen Augustile ja Marlenale ühe kenasti kaunistatud laua äärde. Kinko istub minust ainult mõni laud eemal, koos kolme kääbusega ja Queenie’ga jalgade juures. Koer vaatab talle lootusrikkalt otsa, keel suunurgast alla rippumas. Kinko ei pööra koerale ega kellelegi teisele lauas tähelepanu. Ta põrnitseb mulle näkku ja jahvatab süngelt lõugadega.
„Söö, kullake,“ ütleb August ja lükkab suhkrutoosi Marlena pudrule lähemale. „Närveerimisel ei ole mõtet. Meie seas istub ju teenekas veterinaar.“
Kavatsen protestida, kuid panen enne suu kinni.
Meile läheneb pisike blond naisterahvas. „Marlena, kallike, sa ei arvaks ealeski ära, mida ma äsja kuulsin!“
„Tere, Lottie,“ vastab Marlena. „Pole õrna aimugi. Mis on?“
Lottie libistab end Marlena kõrvale ja hakkab lakkamatult lobisema, unustades vahepeal koguni hinge tõmmata. Ta on õhuakrobaat ja sai vihje usaldusväärsest allikast – tema julgestaja juhtus tsirkusetelgi läheduses peale ägedale sõnavahetusele Onu Ali ja tema rändagendi vahel. Ei lähe kaua ja meie lauda ümbritseb uudishimulik seltskond, ning Lottie ja tema publiku antud vihjete põhjal saan peagi kokku loo, mida võiks nimetada Alan J. Bunkeli ja „Vendade Benzinide maailma kõige imetlusväärsema etenduse ajaloo kiirkursuseks“.
Onu Al on kull, raisakotkas, raipesööja. Viisteist aastat tagasi juhtis ta mudamaadlus-show`d: kus osales kamp pellagratõvest vaevatud esinejaid, keda Onu Al oma kabjamädanikust puretud hobustega mööda linnu vedas.
Augustis 1928 varises kokku „Vendade Benzinide maailma kõige imetlusväärsem etendus“, ja seejuures, ilma et selles oleks süüdi olnud Wall Street. Neil lõppes lihtsalt raha otsa ja hüpe järgmisse linna jäi ära, rääkimata tagasipöördumisest talvekorterisse. Tsirkusedirektor sai rongile, sõitis linnast ära ja jättis kõik maha – inimesed, varustuse ja loomad.
Onu Alil oli õnn viibida läheduses, kui see juhtus, ja ta sai ühe magamisvaguni ning kaks platvormvagunit võileivahinnaga kätte, sest raudteeametnikel oli kõrvalraudtee vabastamisega tuli takus. Platvormvagunid mahutasid kergesti käputäit kulunud tsirkusevankreid, ja kuna nood kandsid juba silte kirjaga „VENDADE BENZINIDE MAAILMA KÕIGE IMETLUSVÄÄRSEM ETENDUS“, ei hakanud Alan J. Bunkel seda ka muutma, ja astus oma trupiga ametlikult rongitsirkuste ridadesse.
Kui tuli Suur Krahh, hakkasid ka jõukamad tsirkused kokku varisema ja Onu Al ei suutnud oma õnne uskuda. See algas Vendade Gentryde ja Buck Jonesiga 1929. aastal. Järgmisel aastal langesid Vennad Cole’id, Vennad Christyd ja vägev John Robinson. Ja iga pool, kus mõni trupp tegevuse lõpetas, võis leida ka Onu Ali, kes jäänuseid enda tsirkusesse imas: mõne vaguni, käputäie töötuks jäänud esinejaid, mõne tiigri või kaameli. Kõikjal leidus tema maakuulajaid – kohe, kui mõnel suuremal tsirkusel hädasid ilmnes, sai Onu Al telegrammi ja tormas sündmuskohale.
Ta õgis end nende korjustest tüsedaks. Minneapolisest korjas ta üles kuus paraadvagunit ja hambutu lõvi. Ohiost mõõganeelaja ja platvormvaguni. Des Moines’ist riietumistelgi, jõehobu koos vankriga ja Veetleva Lucinda. Portlandist kaheksateist veohobust, kaks sebrat ja sepikoja. Seattle’ist kaks magamisvagunit ja teeneka ebardi – habemega daami – ja tema tegi Onu Ali õnnelikuks, sest kellest Onu Al üle kõige unistab, kellest ta öösiti und näeb, on ebardid. Mitte kunstlikud ebardid: mitte mehed, kes on pealaest jalatallani tätoveeritud, mitte naised, kes oksendavad käsu peale välja rahakotte ja lambipirne, mitte tšerkessi kaunitarid või mehed, kes ajavad vardaid ninaõõnde. Onu Al ihkab ehtsaid värdjaid. Sündinud ebardeid. Ja see on põhjus, miks me Jolieti sõidame.
Vendade Foxide Tsirkus on äsja kokku varisenud, ja Onu Al on ekstaasis, sest nende palgal oli maailmakuulus Charles Mansfield-Livingston – kena väljapeetud mees, kelle