Tulba-ahv. Juha Vuorinen
Читать онлайн книгу.
tagasi, kaasas kaks tonni.
“Mida see veel tähendab?” imestasin.
“Nähes mind jälle enda ukse taga soovis ta kindlasti anda veel teisegi tuhande. Tema arvates ei tulnud raha tagastamine kõne allagi.”
Jagasime nutsu ära. Tonn mulle ja tonn Mikaelile, kes poleks tahtnud pennigi. Puhtast töörõõmust piisas talle palgaks. See päev tervikuna olevat olnud elamus, mida ei saa rahas mõõta.
4. HULL VORSTI JÄRELE
Olin terve hommikupooliku sõitnud kesklinnas lühikesi otsi ja otsustasin põigata Hakaniemi turule jõleda siibri leevenduseks korralikku vorsti haukama. Turg kubises müüjatest ja nende kundedest. Istusin turu serval asuvale pingile kiiret kehakinnitust nautima. Mingi vaist ütles, et kohe hakkab midagi juhtuma. Terve turu ainus sitapea trügis läbi inimhulga otsejoones minu juurde ja küsis, kas võib mu vorsti lakkuda. Mõtlesin, kas mulle pole sünnitusmajas mitte sisse pandud mingit kuradi sitapeamagnetit, sest alati otsib linna ainus napakas üles just minu, vedelegu ma või üksikkongis.
Tüüp oli umbes kolmekümnene ja ta silmad põlesid peas nagu poolikud sidrunid. Püüdsin ta silmi nuusutada, sest need nägid tõesti välja nagu näkku löödud kollased poolikud sidrunid. Tegelasel oli kindlasti maksaga väikseid probleeme. Silmad võisid muidugi olla ka loomulikult nii sitaks suured, või oli tal peas põrgulik rõhk, mis kippus silmade kaudu välja prahvatama. Töll ei vaadanud minu poolegi, vahtis ainult vorsti ja küsis uuesti:
“No kas ma võin seda limpsata?”
Vaatasin tüüpi suu ammuli.
“Mõtled sa seda tõsiselt? Lakkuda minu vorsti? Oled sa, kurat, peast täitsa segi või? Ma ei lase ju mingil kuradi kalkaril heast peast oma vorsti noolida. Topin selle parema meelega kas või endale perse ja söön pärast ise. Sul võib olla hepatiit või midagi.”
“Ei ole mul hepatiiti,” vastas pungsilm. “Tahtsin ainult olla viisakas ja mitte paluda tervet vorsti, vaid ainult selle otsa limpsata.”
“Mida kuradit! Sa tahad seda mõlemast otsast lakkuda?” plahvatasin mina. “Ma annan selle vorsti pigem tervenisti sulle, kui lasen lakkuda.”
“Ära nüüd pirtsuta. Ma pesin eile hambaid ka. Ei saa sa mingit tõbe.”
“Eile! Kas mulle on otsaette kirjutatud: tahan, et teised lakuksid mu vorsti? Miks sa ei või kas või neilt müüjatibidelt saia välja pommida?”
“Ma ei taha saia, vaid ainult su vorsti lakkuda,” kordas kalkar tõsisel häälel.
“Oled sa vahel mõelnud, mida inimesed mõtlevad, kui sa avalikus kohas vorsti limpsid?”
“Mind ei huvita, mida inimesed mõtlevad.”
“Kuula nüüd, kalkar, kui sa kohe leebet ei tõmba, topin selle tulikuuma vorstijupi sulle tervenisti kurku.”
“Sul on vist paha tuju,” ütles töll rahulikult.
“Alles äsja oli mul täiesti hea tuju, aga tüübid, kes tahavad lutsida mu viimase raha eest ostetud vorsti, ajavad mind vihale. Saad aru, kuradi otsaimeja, ma olen terve hommikupooliku taksot sõitnud ja tahan rahus oma tagasihoidlikku lõunat süüa.”
“Teeme kompromissi,” pani kalkar ette.
“Mis kuradi kompromissi?”
“Sa võid rahus oma vorsti süüa, aga ühel tingimusel.”
“Nimelt?”
“Mina võin vaadata, kuidas sa seda sööd.”
“Mis kuradi pervert sa selline oled? Tõmba nüüd perse. Vorst on juba täiesti külm.”
“Kas ma võin vähemalt neid sinepipakke lakkuda?”
“No ei või,” urahtasin. “Mis sind üldse mu vorsti juures huvitab?”
“Selle uskumatult kaunis kuju.”
Vaatasin imestades oma vorsti.
“Mis ma ütlesin, see on tõeliselt kaunis vorst,” kordas kalkar.
“Ei, tõmba nüüd perse.”
“Viimane pakkumine,” palus kalkar sõbralikult.
“Häh?”
“Sa võid rahus oma vorsti süüa, aga pärast saan mina natuke aega su sõrmi imeda. Nendega sa ju seda vorsti hoiad?”
Mu nälg kadus nagu lõigatult. Lõin vorsti kalkarile pihku ja hakkasin takso poole astuma. Vaatasin tagasi ja seal lakkuski see napakas põlvili maas mu vorsti. Ei hammustanud, ainult lakkus.
Mis kurat see on, et alati trügib mingi jobu mulle ligi? Kui ma oleksin ka rahvast täis olümpiastaadionil, tuleks staadioni ainus sitapea kindlasti küsima, et kas me ei võiks pisut suudel da, lihtsalt nii sõpradena. Minus peab olema midagi sitaks suurt, mida keegi peale hullude ei näe.
5. KRISTIAN ARMUB
Kristian tahtis mulle kindlasti lõuna välja teha. Kahtlustasin, et mehel olid jälle joomatuurid peal, sest Kristiani pakutavad lõunad söödi tavaliselt alati juues. Kristian vandus, et on muutunud mees ja tahab teatavaks teha suure uudise. See pakkumine oli liiga huvitav. Nõustusin lõunale minema.
Mees kiirgas nagu Tšernobõli tuumajaam, kui teatas, et on armunud. Kui me poleks kõndinud möödaFredrikinkadut, oleks ta õnnest kindlasti hundiratast visanud.
“Seda et millesse sa armunud oled?” küsisin ettevaatlikult.
Kristian vaatas mulle hämmeldunult otsa.
“No eks ikka naisesse muidugi.”
“Ahah, ja kas see naine ka teab, et sa temasse armunud oled?”
“Sa solvad mind. See on, tead, armastuse liit.”
“Ja kui kaua sa juba armunud oled?”
“See on pikem jutt. On sul natuke aega kuulata?”
“Selleks sa mu ju lõunale tirisid,” imestasin.
“Ah nii.”
Kristian tahtis kindlasti minna nepaali restorani, sest värske armastuse mõjul oli temast saanud taimetoitlane. Vaatasin hämmeldunult Kristiani, kes tellis kartuli-spinatipüreed. See meenutas silo söönud narkari väljaheidet.
Kristian rääkis, et oli just ema juures puskarit villimas, kui sai äkki SMS-i: “Kui ube leotada, kas need ajavad siis vähem peeretama?” Sõnum tuli tundmatult numbrilt ja Kristian otsustas kerges samakajoobes sellele helistada ning kontrollida, kas see on äkki jälle mõni minu nali. Telefonile vastas end Saaraks nimetanud naine, kes tundus ka ise kerge kuuli all olevat. Kristian oli öelnud, et sai ubade peeretamaajavust puudutava sõnumi. Saara oli häbenedes seletanud, et see oli mõeldud ta sõbrale, kes on samuti taimetoitlane. Kuna mõlemad olid üsna tindid, arenes nende vahel sisukas vestlus peeretamisest. Saarat olid alati huvitanud mehed, kes suudavad vestelda kas või peeretamisest. Kristian pani ette, et ta maksab kinni Saara taksoarve ja nad võivad jätkata vestlust Kristiani ema juures. Saara oli algul kõhelnud, sest arvas, et tal tuleb vestelda peeretamisest Kristiani emaga. Kristian nägi kõvasti vaeva seletades, et villib parajasti koos emaga puskarit pudelitesse ja sellepärast peaks Saara ta ema juurde tulema.
Kui lugu oli jutustatud, küsisin Kristianilt:
“See on mingi nali või?”
“Ei, ei,” oli Kristian nördinud. “Viimane kui sõna on tõsi.”
“Kas see tibi tuli su muti juurde?”
“Tuli.”
“Mis kell see kõik juhtus?”
“See'p see hull asi oligi. Kell oli miski kaks öösel,” kihistas Kristian.
Ta rääkis, kuidas õuele oli keeranud takso, millest astus välja vägagi võluv blond.
“Ja siis hakkasite puskarit ja ube timmima?” küsisin.
“Ainult puskarit.”
“Ei