Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres
Читать онлайн книгу.
elu ja see istub ja luristab ainult ninaga, ei saa sõnagi suust välja, ütleks siis aitähki.
„Eh, pojake, kuidas saab siin meeldida? See on ju mutante täis! Kuused-palgid, ma ütlen, anomaaliad igal sammul, aga temale meeldib.“
Poiss vahtis veel rohkem enda ette maha.
„Ah, ära noruta, tšuvak, kui meeldib, siis meeldib. Mulle ka meeldis nooruses, ausalt öelda, meeldib praegugi, aga vanaks hakkan selle paiga jaoks jääma. See on uus maailm, noor, kasvav ja arenev, mitte nagu meie oma seal aia taga, ei suuda ma enam sellega sammu pidada.“
Poiss tõstis pea, esimest korda märkas taat tema silmis huvisädet.
„Just, uus maailm, tundmatu, avastamata maa,“ kinnitas ta.
„Ahaa,“ mõtles Boriss, ikka saab sõna suust kui tahab.
„Ja mis sa siit siis otsid, ega sa ometi tahtnud lödistajat maha lasta?“
„Tahtsin.“
Borja vangutas pead ja vahetas Kalbassikuga pilke. Loll mis loll.
„Mispärast sa just nüüd jahti pead, tal on ju pojad, praegusel ajal on nad kõige ohtlikumad.“
„Tahtsin raha teenida. Valvekordonis antakse lödistaja iga kõrvapaari eest terve pakk jüaane, aga mul on korralikku varustust vaja, et siin ringi liikuda.“
Kalbassik kaapsas käpaga nina. Boriss vaatas koera, koer vaatas Borissi, siis poissi. Vanamees jäi mõttesse.
„Tead mis,“ ütles ta lõpuks. „Mul jääb see viimaseks retkeks tsoonis. Ei jaksa enam, vana olen. Tule õige minu poolt mõni päev läbi, annan oma tsoonivarustuse sulle. Vana ta ju on, aga läbi katsetatud, kindel ja ikka parem kui üldse ilma. Poetan ka mõne nõuande.“
Nolk jäi vanameest ammuli sui vahtima, Kalbassik samuti, sellel vajus isegi keel suust välja.
„Tõega?“ küsis poiss.
„Tõega,“ kinnitas Boriss.
„Aga kuidas ma teid leian?“
„Ma elan Pedja kandis, metsatalus. Küsi kohalike käest Koera-Borjat, kõik teavad mind ja juhatavad kohale.“
„Koera-Borja?“ küsis poiss ja äärepealt oleks temalgi keel suust välja vajunud, „see legendaarne?“
Vanamees muigas ja tõusis püsti.
„Seesamune,“ poetas ta, viskas püssi õlale ja hakkas edasi minema. Nii et noorus ikka tunneb teda, see soojendas südant. Sain kohe aru, et terane ja hakkaja poiss, mõtles vanamees.
Onu Borja seisis sääsekiilaka kõrval ja kõlgutas kõhklevalt oma kaheraudse toru. Sääsekiilakas oli päris suur, kolmkümmend sammu nii ja paarkümmend naa. Maapind selle all oli täiesti sile ja ümbrusega võrreldes veidi lohku vajunud. Boriss võttis taskust ühe mutri ja viskas selle enda ette. Vaevalt nähtamatu piiri ületanud, muutis mutter järsult suunda ja kukkus plaksatades savisesse mulda. Boriss silmitses seda mõtlikult. Seletamatu jõud oli mutri laiaks litsunud. Mutrist oli saanud seib. Borjat see ei üllatanud. Ta oli tsoonis vana kala ning teadis siinseid trikke paremini kui keegi teine.
Siiatulek oli võtnud kolm tundi ning hulga higi, verd ja pisaraid. Kogu tsoon oli salakavalaid vigureid täis. Kuid Borja polnud ennast säästnud. Siin, teisel pool kiilakat, oli tema naise haud. Igal aastal käis Borja siin. Iga korraga oli see raskem. Liiga vanaks hakkas ta selle jaoks jääma. Aeg ja viin tegid oma töö. Ja tsoon sünnitas üha uusi lõkse.
Borja viskas uue mutri. See lendas läbi kiilaka, ilma et midagi oleks juhtunud. Oli aeg.
Ta sammus kiirelt läbi ohtliku paiga ning jõudis karusselli juurde. Ka karusselli polnud näha, kuid igaühe, kes sinna astus, kiskus üliinimlik jõud mööda kümnemeetrist raadiust ringiratast keerlema, kuni temast jäid järele vaid räbalad.
Borja vaatas karusselli. See oli ühtlasi ka tema naise haud, siin oli too hukkunud. Mees laskis püksid alla ja urineeris hauale. Nii näitas ta juba aastaid oma suhtumist inimesesse, kes oli ta jätnud ilma lastest. Neli aborti oli naine teinud, nagu Boriss pärast naise surma takkajärgi teada sai. Tegu tehtud, kiirustas mees tagasi. Kiilakas võis iga hetk taas tööle hakata.
Indrek Hargla
Mercedes Oberheim vajutas tõstuki nupule ja tõusis hääletult habitaadi lüüsi mööda üles, Marsi pinna poole. Ta läks oma igapäevasele jalutuskäigule.
Juba oma nooruses oli talle meeldinud jalutada, Oberheimide maades oli siis veel jätkunud õhku ja puid. Algul oli tema isa ostnud Lõuna-Ameerikast vihmametsi ja need koos pinnasega Lousianasse ümber istutanud, hiljem tegi seda Mercedese mees. Ka tema poeg Lincoln üritas traditsiooni jätkata – Oberheimidel on alati olnud tükike elusat loodust – kuid saaste ja mürk olid sundinud Lincolni muid lahendusi leidma. Oberheimid ostsid siis endale valdused Boliivias ja Tansaanias, hiljem pidi Lincoln kogu perekonnaäri Boliiviasse üle kolima, sest Louisianas ei saanud enam ilma termomaskita hingata. Aga Mercedesele ei meeldinud Boliivia kliima, poeg ostis talle kaks saart Tuvalus, kus – nagu selgus – võis igavuse kätte ära surra.
Surra toona viiekümneaastane Mercedes siis veel loomulikult ei kavatsenud. Ta veetis tunde isiklikus kliinikus, teda opereeriti aastas vähemalt korra. Tuvalus oli organeid lihtsam hankida, ning sedamööda, kuni üha uusi saari asustasid tema endised tuttavad, tekkisid kliinikutel Aasias ka üha paremad võimalused. Muidugi oli mõnevõrra kummaline teada, et su maks ja neerud on pärit mõnelt viieteistaastaselt indoneesia tüdrukult, kelle perekonnal oli ellujäämiseks raha tarvis… Aga sellega harjub.
Ka Tuvalus ei loobunud Mercedes jalutuskäikudest, talle ehitati ookeani äärde rannaliivale isiklik mururada, sest talle meeldis jalutada ainult paljajalu ja murul. Liiva ta ei talunud, liiv lämmatas teda.
Nüüd, Marsil, jätkas Mercedes jalutuskäike endise visadusega. Vähemalt ta kutsus neid tõstukiga habitaadist pinnale tõusmisi jalutuskäikudeks. Ta tegi neil kõike samamoodi kui Oberheimide maamõisades Louisianas, Boliivias, Tansaanias või Tuvalul, ta liikus aeglaselt, vaatles ümbrust, mõtles pingsalt ja süvenenult endale, oma perekonnale ja maailmale.
Mercedes polnud pidanud elus päevagi töötama. Ilmselt see vabadus oligi kinkinud talle järelemõtliku mõistuse, uuriva pilgu, palju aega raamatutesse ja endasse süvenemiseks. Talle meeldis ümbritsevas leida loogikat ja seoseid ja kuna koolis õpitud tarkused olid ammu ununenud, siis otsis ta seletusi oma elukogemustest ja naiselikust vaistust. Lõpuks on loonud ju universumi Jumal, kel tõenäoliselt polnud samuti doktorikraadi füüsikas.
Mercedes Oberheimi tänane jalutuskäik algas nagu alati – ta jõudis Marsi pinnale, tõusis mööda konstruktsiooni vaatetorni tippu, saja meetri kõrgusele klaaskupli all.
Ta vihkas seda kuplit. Ta oli lootnud surra vabas õhus ja roheluses. Praegu pidas ta aga kuplit, mis oleks pidanud ammu kadunud olema, süüta süüdlaseks oma elulõpu traagikas. Surra siin, sel kangekaelsel kivide ja liivaga kaetud planeedil, külmunud kõrbes, kus sinu viimaseks hingetõmbeks on tehislik, kuiv ja maitsetu õhk? Ehkki Mercedes oleks pidanud juba sellega harjunud olema, et ükskõik, kuhu poeg teda ei vii – ikkagi ei muutu midagi paremaks, ta peab põgenema, aina edasi ja edasi…
Ent olgu, nüüd ta jalutab. Istub oma tõstukis, vaatab ümbrust ja mõtleb. Ta on õues. Kuplit pole vähemalt näha, kuigi ta teab, et see on siin, otse tema pea kohal, ahistab ja pitsitab teda. Ta istub, see tähendab jalutab, ja vaatab Marssi, planeeti, mis ühest küljest oma nime õigustas, et teisalt kujutas endast hoopis midagi muud kui tigedat sõjajumalat. Kui Marsi nimes leida mingisugustki loogikat, peaks Maa olema Rea Silvia, ehkki varsti pole sel enam niikuinii mingit tähtsust. Jah, aga nüüd ta istub ja jalutab.
Marsi pind oli kaetud rohmakate teravate kivitükkide ja punakaskollase liivaga. Täpselt nii, nagu oli olnud kakskümmend aastat (Maa aastat – tuletas Mercedes endale meelde) tagasi, kui ta oli esimese laevaga siia saabunud. Habitaadi kohal laiuv pind polnud mägine, see oli vastanud kõigile teadlaste poolt soovitatud parameetritele, just siin olevat kunagi asunud ookean, siin pidi olema