Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme
Читать онлайн книгу.
umbes kahe meetri pikkune, siredate säärtega, kärtspunase ihu ja peadligi kammitud süsimustade juustega naine Karlile rõdurinnatiselt alla kummardudes, libistas kätega üle rinnaesise, ning hetkeks kadus seni teda katnud värvidemäng, paljastades ta enese punase ihu, millest kasvas välja kuus rinda. Karl pööras pilgu kiirelt ära ja teda valdas kergendus, et Maria tundis parasjagu huvi teises tänavaservas pilli mängiva kääbusteansambli vastu, kelle umpa-umpa-stiilis muusika taktis paar ruudulistesse lappidesse riietatud kääbustüdrukut kummalist tantsu lõid. Ta astus ka ise lähemale, tegemata välja punase naise hüüetest.
“Mu daamid ja härrad! Tuan-tuan dan puan-puan!” karjus ilmselt kääbustebändi mänedžer – violetses frakis ja läbihigistatud punaste mummudega kollases särgis mustanahaline mehike –, joostes ansamblit kuulavate inimeste vahel ja kogudes raha frakiga sama karva torukübarasse.
“Teile esinevad üle galaktika kuulsaimad väikesed pillimehed! Nad on mänginud Maal, nad on mänginud Marsil, nad on lahutanud kurbade teadlaste meelt Adirondackil ja rõõmustanud kaevureid Carbonial ja nüüd on nad siin, Kuala Lumpur Kahel! Rahvas rõõmustage Väikeste Vembumeeste üle!”
Seda, et tegu on Väikeste Vembumeestega, kinnitas ka bändi taha majaseinale toetatud päevinäinud plasttahvel. Karli meelest oli muusika nõme, meenutades ähmaselt kooli rahvatantsuringi, aga Mariale näis see meeldivat. Ta vaatas heldinult iseenda esitust ilmselgelt nautivaid violetsetes frakkides viiuldajaid, klarnetiste ja trummilööjat ning keskendunult paaristantsu vihtuvaid tüdrukuid. Karl heldis omakorda sellest pildist, koukis taskust ühe väiksema rahatähe ja ulatas selle Mariale, et viimane saaks jätkuvalt “Mu daamid ja härrad! Tuan-tuan dan puan-puan!” röökivat rahakogujat rõõmustada. Maria panigi lahke naeratusega sedeli torukübarasse ja pöördus siis koos Karliga minekule.
Iga sammuga paistis rahvamass suurenevat, see ummistas täielikult laia, peaaegu väljakumõõtu tänava, mille servi palistasid nüüd juba pilvelõhkujakõrgused majad. Jälgides tänaval inimesi, kes paistsid kandvat valdavalt erkudes värvides ja värviliste tehissulgede või helendavate tulukestega ehitud riideid, vaatas Maria esimest korda Karliga veedetud nädala jooksul kriitilise pilguga oma rõivastust. Ka Karl mõtles juba teist korda pärast KL Kahel maandumist oma riiete peale, kuid veel rohkem tegid talle muret tüdruku omad: kulunud kitsenahksed püksid ja igivana moe järgi kord rohekalt, kord sinakalt veiklev kampsun pole just miski, mida säärases metropolis kanda. Eriti veel, kui eesmärk on jääda märkamatuks. Ta lubas Mariale, et nad lähevad ja ostavad talle järgmisel päeval uued riided – midagi tavalist, kas kunstsulgedega kostüümi või isemuutvate värvidega püksid ja tulukestega topi või midagi muud sellist, mida igast noortepoest soodsa hinnaga saada võiks. Esialgu tahtis Karl aga jätta Maria hotelli ja otsida üles mõne internetikohviku, et Leaga ühendust võtta. Laevas ei olnud ta julgenud seda teha, et oma asukohta mitte reeta – kui kodust saadetud meil ei olnud neid juba paljastanud! –, kuid hiidplaneedi hiidlinn tundus piisavalt anonüümne.
Nii jättiski Karl tüdruku hotelli ja lubas kohe pärast tagasitulekut Maria sööma viia. Tundus, et uude keskkonda sattumine oli pannud neiu vähemalt osaliselt unustama keerulist olukorda ja võib-olla senisest rohkem Karli usaldama. Lõppude lõpuks tõin ma ta ju siia, ilma et midagi oleks juhtunud, ilma et keegi – kaasa arvatud mina – oleks talle haiget teinud, mõtles Karl mööda hotellikoridori paksu vaipa astudes.
Vastuvõtulauas pakkus noor tumedanahaline malahhiitrohelises mundris teenindaja talle hotelli tipptasemel 3D-üliühenduskabiini, videotelefoni ja ka “iseenesest vanamoodsat, aga parimat võimalikku sidekiirust võimaldavat” internetti, kuid Karl jäi endale kindlaks, soovides leida internetikohvikut kuskil väljaspool majutusasutust. Noormees sügas korraks oma moekaid, kuigi Karli meelest jälgi välimusega juuspeeni vuntse ja nimetas siis paar aadressi.
“Kvartali kaugusel, mitte rohkem,” seletas ta. “Aga ärge tulge pärast kurtma ühenduse kiiruse üle! Meie oma vastu sellised kohad ei saa!”
Karl tänas naeratades ja lubas, et ei hakka kurtma. Kohviku leidis ta üles ruttu, see oli paar tänavavahet edasi nii kasiino kui ka bordelli ülesandeid täitva maja poolkeldrikorrusel. Jottabait vastas igati Karli ettekujutusele välisilma piirimail asuvast internetikohvikust: hämaras ruumis sätendasid õhus sinakad ja roosakad virtuaalkuvarid, nende taga pungitasid silmi kõige eriskummalisemad tüübid, kõrvaklapid peas ja vaikselt käsklusi mikrofoni pomisedes. Peamiselt habetunud nägudega välisilmlased, riietatud vähevärvikasse ja seega ka vähemoekasse villa, puuvilla ja nahka, mitte siseilmlastele omastesse kirevatesse sünteetilisest kiust riietesse. Selge see, mõtles, Karl, uusasunikel pole ei üliühenduse ega riiete jaoks lihtsalt raha.
Kuid oli ka teistsuguseid, sõna otseses mõttes värvikamaid kujusid: neoonroosade juustega valges lateksülikonnas noormees jõi närviliste lonksudega espressot, heitis pidevalt kiireid pilke teistele külastajatele ja varjas käega suud, kui ta arvutile järjekordse käskluse andis. Siniseks värvitud bakenbardide, vikerkaarevärvi vesti ja tumerohelisest nahast põlvpükstega mees uuris pingsalt enda ees hõljuvat kuvarit, hoides üht kätt kõrva ääres ja rääkides vaheldumisi mikrotelefoni ja arvutimikrofoniga. Ning kohvikuleti ääres seisid kaks palgasõduri välimusega hõbedastes ülikondades kiilaspäist, äravahetamiseni sarnast tüüpi. Karl teadis neid, need olid Mawarranah’ Võitlejad, kloonitud palgasõdurite, niinimetatud GMO-sõdalaste armee. GMO-sõdalased võisid küll siseilmades olla keelatud, kuid välisplaneetidel peeti kõige puhul, milleks teadus, tehnika ja inimvaimu nutikus võimeline olid, eetikat isegi mitte sõnakõlksuks. Pigem kurioosumiks.
Ilmselt ootavad siin järgmist ülesannet, mõtles Karl hõbedases riietuses kiilaspäid vaadates ja meenutas Gothial kuuldud uudiseid ägenevatest lahingutest Barnardi Tähe ümbruses. Huvitav, kelle poolel nad võitlema hakkavad – kas Maa ja Marss viskavad edu nimel oma põhimõtted nurka ja palkavad GMO-sid või on neil meestel juba salakaubakuningatega sõlmitud lepingud taskus?
Paar arvutit olid vabad. Karl istus ja tänas õnne, et kuigi sidefirmad olid juba ammu kuulutanud interneti planeetidevahelises suhtluses mõttetult vananenuks ja aeglaseks ning investeerisid üliühendusse, polnud see aeglane sidekanal oma tähtsust vaesema ja kahtlasema rahva jaoks minetanud. Internet oli mugav, odav ja anonüümne, samas kui üliühenduse kabiini ronides jätsid sa endast maha sellise elektroonilise jalajälje, et see välistas tehnika tulevikuks kutsutava sidepidamisvahendi kõigile, kel oli midagi varjata. Ja muidugi oli see ka kallis.
Karl pani mikrofoniga varustatud kõrvaklapid pähe, logis oma postkasti ja lasi arvutil arvuka rämpsposti või lihtsalt ebaoluliste kirjade seast otsida midagi, mis võis puudutada instituudis toimunut. Ka seda leidus postkastis küllaga ja mitte kõik polnud rõõmustav.
“Karl, sa vana siga!” algas kiri, mille saatja oli adressaadi õpingu-, hilisem töökaaslane Mortimer, “Sa tegid tühjaks professori krediitkaardi! Ma ei tea, kuidas sa selle enda kätte said, aga me lasime kaarti jälitada ja teame täpselt, et see oled sina. Tegin juba politseisse avalduse. Mitte, et ma oleks ainuke, kes sind taga ajab, aga lihtsalt, et asi selge oleks. Ja seda kirja ära võta mitte kui vabandust või hoiatust, vaid kui džentelmenlikku teadaannet. Et sa ei arvaks, et ma olen sinusugune sitapüks.”
Karl sulges kirja ja vajutas muigvelsui käsklust “Kustuta!”, meenutades, et ülikooliajal oli Mortimeri hüüdnimi olnud Orikas. Kuid muie kadus Karli suult, kui ta uuris, mis tal postkastis veel olulist on. Tõsinedes avas ta järgmise sõnumi. Viisakale algusele “Lugupeetud härra Harak!” järgnes üsna karmis toonis teadaanne, milles tal paluti võtta ühendust uurija selle-ja-sellega ning tulla esimesel võimalusel politseisse ütlusi andma seoses “intsidendiga Euroopa TA ksenobioloogia instituudis”. Koostööst keeldumise korral lubati rakendada sundtoomist ja oma korterist soovitati Karlil mitte lahkuda. Kiri oli dateeritud kuus päeva tagasi, kui tema ja Maria olid juba Gothiaga teel Kuala Lumpuri süsteemi poole. Tehniliselt võttes pole ma teinud midagi valesti, mõtles Karl, saades ometi aru, et ilmselt edutatakse ta tagaotsimiskuulutustest peagi tunnistaja staatusest uurimisest kõrvale hoidva kahtlusaluse omasse. Kui seda juba tehtud pole.
Tõeliselt šokeeriv oli aga kolmas teade, mille saatjaks oli professor Copou erasekretär, Karlisse ikka emaliku hoolitsusega suhtunud vanem daam.
“Kallis