Truu petis. Helena Norman
Читать онлайн книгу.
kajutisse viia. Kui nad kohvikust väljusid, ütles Ariel, et tahab tekil värsket õhku hingata.
“Hästi,” lausus Stewart, “kuid ma tulen sinuga.”
“Mida kuradit…” alustas Ariel ärritunult.
“Aga seda,” katkestas teda Stewart, “et laevas võib olla ka minu tuttavaid. Ma ei taha, et nad märkaksid meievahelist erimeelsust. Tõepoolest, Ariel,” lisas ta rahuarmastaval toonil, “see pole ju normaalne, kui vastabiellunud kumbki omaette hoiavad.”
“Olgu, mul ükskõik,” ütles Ariel.
Ilm oli sombuseks muutunud ja tekil puhus niiske tuul. Arielil oli nahktagi all soe pullover ja külma ta ei tundnud. See-eest Stewart, kelle nahkpintsak oli tõmmatud vaid kergele särgikesele, külmus läbinisti. Kuid ta oli valmis pigem jäätükiks muutuma, kui sellest Arielile teada andma ja naise silmis salvavaid tulukesi nägema.
Vaevelnud oma kümme minutit vaikuses, tegi Stewart järjekordse katse vestlust arendada.
“Kas sa Titanicu lugu mäletad?” küsis ta, vaadates Arielile sõbralikult otsa. “Naljakas on mõelda, et laeva reisijad, nii nagu meiegi, võtsid sisse kohad kajutites, käisid söömas, jalutasid tekil, imetlesid ookeanivaateid. Mitte kellelegi neist ei tulnud pähegi, milline jubedus neid ees ootab.”
Stewart jäi kohmetult vait, sest taipas, millise äärmiselt sobimatu teema ta oli valinud. Kuid tema kahtluste kiuste haaras Ariel jutulõngast kinni.
“Jah,” vastas ta, “seda enam, et neile anti teada laineri uppumatusest. Nad uskusid laeva loojaid ja isegi siis, kui Titanic suure jäämäega kokku põrkas, ei arvanud keegi, et laev võiks uppuda. Hämmastav hoolimatus, kas pole?”
“Jah, vahel on inimesed väga kergeusklikud.”
“Kas praegu on laevasõit ohutu?”
Stewart heitis Arielile rahustava pilgu.
“Ära muretse, meid nende vaesekeste saatus ei ohusta. Pärast Titanicu tragöödiat keelati vette lasta aurikuid, millel ei ole piisavalt päästepaate. Ja veel – praegu on helikopterid, mis otsekohe avariipaigale kihutavad.”
“Kuid see on ikkagi kurb.”
“Mis?” küsis Stewart, arvates, et kuulis valesti.
“Ma ütlesin, et see on väga kurb,” kordas Ariel.
Ja selgitas siis imalmagusa naeratusega:
“Kui me oleksime Titanicul, võiksin ma reisilt rikka lesena tagasi pöörduda, sest päästepaatidesse võeti esmajärjekorras naisi ja lapsi, mehi aga siis, kui kohti üle jäi.”
Stewartile tundus, et kogu tema organismis olev veri tungis näkku. Ta tundis end nii, nagu oleks talle näkku sülitatud. Kas Ariel tõepoolest teda nii väga vihkab? Stewart vihastas nii, et oleks tahtnud naise ära kägistada. Neetud, ta pole ju ometi sellist käitumist ära teeninud!
“Kuule, Ariel,” surus ta tagasihoitud raevuga läbi hammaste, “kas keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled kõige pesuehtsam lits?”
“Ei,” vastas naine. “Kuid mul on meeldiv teada saada, et ma selline olen. Minu arvates tahab iga naine oma hingesügavuses, et teda litsiks peetaks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.