Stseene meie elust. Johanna Reeds
Читать онлайн книгу.
kuid pingutustele vaatamata venda ta siiski ei leidnud.
Norman masseeris kaela ja ohkas sügavalt. Saint Edmundisse ei olnud ta tulnud mitte Arthuri pärast – vähemalt otseselt polnud see temaga seotud. Normanil oli vaja enda järel põletada kõik sillad, selle jaoks oli aga vaja rahu ja vaikust. Kuid kinnitades puule sildi, kaasnes sellega vaid ebameeldivusi kohalike poiste ja Sara Cole’i näol.
Ta teadis, et naine tuleb tagasi. Teadis selle järgi, kuidas ta Jimmyt kaitses, kuidas teda, Normanit, sel hetkel vaatas, kui ta Arthurile mõtles. Bakerile tundus, et Saras on väga tugevalt välja arenenud emainstinkt. Selleks, et seda heasüdamlikku samariitlast endast eemale tõrjuda, tuleb tema ilmumisel rangemalt käituda. Kuid kas seda Norman tahtis?
Võtnud pliidilt kohvi, jäi ta põrnitsema läikivat metallist valamut. Norman teadis, milline on tema järgmine samm. Jäi vaid küsimus, kas ta on valmis seda sammu astuma. Võib ta üldse kunagi selle sammu teha?
4. peatükk
SARA MARSSIS EDASI-TAGASI mööda salongi kitsas tkoridori, oodates klienti, kes pidi kella üheteistkümneks konsultatsioonile tulema. Ta elu veeres endist rada pidi. Pärast tutvumist Norman Bakeriga suhtus ta mehesse kahtlusega. Veelgi enam, ta ei saanud teda oma peast välja.
Ta oleks tahtnud arutada seda probleemi oma targa ja kalkuleeriva abilisega, kes praegusel hetkel askeldas kõrvalolevas laos. Sara lootis, et Meganil õnnestub tema hirm hajutada. Kuid Rosabel Denpert, keda Sara oligi oodanud, kahjuks juba tuli. Tema järel sisenes meeldiva välimusega noor mees, nähtavasti peigmees.
“Megan, kui veel kliente tuleb, siis tegele nendega,” ütles Sara vaikselt laoruumi ust avades ja lisas: “Muide, ma pean sinuga üht probleemi arutama. Tuleta mulle meelde, eks?”
“Saab tehtud, boss!” vastas Megan reipalt. “Kõlab intrigeerivalt.”
“Nii see ongi,” heitis Sara ja läks klientidele vastu.
Rosabel, umbes kahekümneaastane elegantne sihvakas tütarlaps, pidi poolteise kuu pärast mehele minema. Täna oli ta kaasa võtnud oma peigmehe, et arutada läbi viimased nende abielu sõlmimist puudutavad probleemid. Sara oli ammu märganud, et peigmehi huvitasid pulmade korraldamise juures harva detailid. Sellepärast, olles paari väikese lauakese taha istuma pannud, pöördus ta peamiselt Rosabeli poole.
“Mul on teile mõned küsimused. Teie vastused kannan ma kontroll-lehele, et te ei unustaks. Kas olete juba pruutneitsitele mõeldud kingid välja valinud?”
“Mitte päris.”
Rosabel võttis kotist kataloogi, mille Sara oli talle eelmisel külastusel andnud, ja hakkas maniküüritud sõrmega mööda ridu vedama.
“Ma arvan, et kas ehted või väikesed mängutoosid, mille kaanel kaks papagoid. Mida sina arvad?” küsis ta peigmehelt.
“Vali sina, mis sulle rohkem meeldib,” vastas too ja silitas pruudi kätt.
Sara surus alla kadeda ohke. Ta tundis puudust mehe õrnusest. Ootamatult mõtles ta Norman Bakerile, kuid sama kiiresti heitis ta mõtte peast välja. Rosabel valis lõpuks siiski ehted ja Sara märkis selle oma nimekirja.
“Kingitus peiupoisile?”
Rosabel pöördus jälle peigmehe poole ja sai jällegi vastuseks:
“Mul ükskõik, otsusta ise.”
Tütarlaps muutus silmanähtavalt tusaseks ja valis pea pimesi Pelikani firma sulepea. Sara mõistis kohe, et on küpsemas konflikt.
“Te peate omavahel läbi rääkima, mis päeva te töölt vabaks võtate, et abielutunnistuse järele sõita.”
Rosabel vaatas jälle küsivalt peigmehele otsa. Sara hoidis hinge kinni ja keelitas teda mõttes: ära ütle jälle “mul ükskõik”.
“Mul ükskõik,” vastas noormees.
Rosabel plahvatas.
“Gilbert, miks sa üldse minuga siia tulid, kui sul kõik ükskõik on?” hüüatas ta, pisarad silmis.
Gilbert vaatas pruuti hämmeldunult, võttis käe tema käelt ja tõusis, lausudes:
“Ma ootan sind autos.”
Ja läks ukse juurde.
Rosabel tormas talle järele. Hetkeks nad žestikuleerisid tuliselt, püüdes teineteisele midagi tõestada ja varsti pöördus Rosabel pisaratest märja näoga tagasi. Sara sirutas tujust ära tütarlapsele salvrätikute paki, mis tal sellisteks puhkudeks varutud oli, ja palus tal istet võtta. Siis küsis ta osavõtlikult:
“Saan ma aidata?”
Sara kaastundlik toon, mis oli välja töötatud psühholoogina praktiseerides, avaldas mõju ja Rosabel laskus toolile.
“Ma ei mõista Gilbertit,” kaebles ta valjusti nina luristades. “Mul tekib vahel isegi kahtlus, kas ta mind ikka armastab.”
“Ainult teie võite sellele küsimusele vastata. Kuid mulle tundub, et armastab.”
“Millest te seda järeldate?” Rosabel nuuksatas.
“Naised väljendavad oma suhtumist harilikult sõnadega, mehed aga tegudega. See, et teie peigmees teiega koos siia tuli, räägib tema kasuks. Ja ta hoidis teie kätt.”
Sara naeratas.
“Arvan, et ta annab teile lihtsalt vabad käed, sest tahab, et pulmad oleksid teie maitse järgi korraldatud.”
“Et ma oleksin õnnelik?”
“Just nii,” kinnitas Sara, märgates rahuloluga, et tema selgitus oli märki tabanud. “Mis nüüd, kas käime nimekirja läbi või tulete veel üks kord?”
“Parem tulen veel kord – emaga. Aga suur tänu teile!”
See polnud just kõige parem variant. Sara oli juba missis Denpertiga kohtunud.
Parem teha tegemist ükskõiksuseni järeleandliku Gilbertiga kui enesekeskse ja kõiketeadva daamiga, kes üheaegselt jõuab uhkustada nii oma heal järjel olekuga kui ka kaevelda õnnetute pulmade üle. Igatahes saab Rosabel endale mehe, kellega tal iseloomu arvestades on parem elada kui emaga. See kõik sundis Sarat naeratama. Aknast nägi ta, kuidas Rosabel teda auto juures ootava Gilberti juurde läks. Nad kallistasid teineteist ja suudlesid pikalt. Sara kujutlusse kerkis jälle Norman Bakeri kuju, kes teda sama kirglikult oma tugevate, muskliliste kätega enda vastu surub. Ta kujutas ette, kuidas üks käsi tema taljele ja teine puusale langes, seejärel tuharatele ja…
Tema selja taga vilistas Megan.
“Ohoo! Mida sa neile kahele tuvikesele ütlesid, Sara? Nüüd saab neid teineteisest lahti vaid voolikuga vett vahele lastes.”
Sara fantaasia lõhkes nagu seebimull. Ta pöördus järsult, lootes, et tema põsed samamoodi ei lõkenda nagu põleb tema keha.
“Ma andsin pruudile enne pulmi pisut nõu.”
“Kui sa niimoodi suudad mehe ja naise kokku viia, siis ütle palun, miks sa ise nii kauaks üksikuks oled jäänud?”
“Ma olen kaotanud lootuse armastust leida.”
Sara vaatas jälle Rosabeli ja Gilbertit, kes lõpuks autosse istusid. Ta teadis, kuhu paarike suundub ja temas ärkas kadedus.
“Arvatavasti pole armastus minu rida.”
Naeratades lasi Megan pilgul libiseda üle seinte, millele olid kleebitud papist südamed, pildid valgetest kleitidest, kunstlilledest pärjad ja muud pulmi puudutavad aksessuaarid. Salongi interjööri oli perenaine ise kujundanud.
“Et kohe nii hullusti?” Megan välgutas lõbusalt silmi. “Peaasi, et sa alla ei anna!”
“Ma arvan, et me ei hakka töö ajal bossi eraelu arutama,” lausus Sara naeratades.
“Sul on õigus nagu alati. Sinuga sellest rääkida on täiesti mõttetu, sest sul pole mingit isiklikku elu. Ja kui sa ei hakka ringi vaatama, siis ei saa seda kunagi ka olema.”“Ma ei vaja ainult seksi. Ma tahan