Vaim. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
veel vähem teda näha ja mingeid lahinguid pidama hakata. Igatahes mitte veel. Mitte sel õhtul.
Niisiis jäi maalesõit ikkagi jõusse. Helena tõstis kärru mõned paberkotti pakitud saiakesed ja pirukad, paar pakki vorstikesi, mis kõlbasid ka külmalt süüa, ning suure apelsinimahla ja pudeli magusat punast veini. Seesuguste toiduvarudega uskus ta end päeva-paar üsna edukalt toime tulevat.
Ta heitis kärusse veel toosi tikke ja rulli tualettpaberit ning suundus siis kassasse.
Inimesi ei paistnud poes kuigi palju olevat, ent sellegipoolest looklesid kassade juures päris pikad järjekorrad. Ta sättis end ühesse pealtnäha lühemasse sappa seisma ning vajus taas mõttesse. Kas võti ikka sai kaasa? Ta pistis käe mantli taskusse. Jah, seal see oli. Huvitav, kas majaesine on paksult lumme mattunud? Võib-olla peab kõigepealt kuurist lumelabida tooma ja korralikult kühveldama, enne kui üldse uksest sisse pääseb. Peaasi et vähemalt autoga maja juurde saaks. Lumme kinni jääda poleks just eriti tore.
Helena mõttelõng katkes ootamatult. Tema taha järjekorda oli sättinud end kaks väga tuttavat nägu. Need olid Triinu ja Maarika, sõbrannad keskkooliajast. Helena polnud neid näinud vähemalt kolm aastat, ehkki keska lõpuklassis olid nad olnud lahutamatud. Telefonitsi olid nad aeg-ajalt küll lobisenud, aga kokkusaamiseni polnud asi kuidagi jõudnud. Igal muul ajal oleks Helena neid nähes rõõmustanud, aga seekord tundis ta kerget kohmetust. Tal polnud erilist tuju seletada, kuhu ta minemas on ja mispärast kaminapuid ostab. Tal polnud tuju üldse kellegagi mingil teemal lobiseda ega midagi arutada.
Parata polnud aga miskit, tüdrukud olid teda juba märganud.
“Helena!“ hüüatas pikkade blondide juustega Maarika ülearu valjusti.
“Issand, sind ei ole sada aastat näinud,“ liitus temaga ka punapäine Triinu. “Mis teed siin?“
Helena naeratas ebalevalt:
“Tšau! Mis ma ikka, tulin süüa ostma. Ma ju elan siinsamas lähedal, ikka selles samas üürikas.“
“Mul õde kolis mõni aeg tagasi Laagrisse, me tulime praegu just tema juurest,“ sõnas Triinu. “Tal ka üürikas, kahetoaline nagu sinulgi.“
“Läheks kuskile kohvitama,“ pakkus Maarika välja. “Nii kihvt oleks lobiseda. Nagu kooliajal! Me oleme sust nii puudust tundnud!“
Helena tundis end nüüd natuke süüdi. Ta oli viimasel ajal tõesti kõik oma sõbrannad unarusse jätnud, kogu vaba aeg oli töö ja Kristjani peale kulunud.
“Sorry tõesti, aga praegu kohe ma küll ei saa,“ ütles ta. “Pean praegu linnast välja sõitma. Aga mis teil muidu järgmisel nädalavahetusel plaanis on? Äkki teeks siis midagi?“
“Täitsa vabalt,“ noogutas Triinu. Maarika hakkas pärima, just nii nagu Helena oli kartnud:
“Kuhu sa siis sõidad praegu? Ja kellele sa need puud viid?“
Helena luiskas kokku loo vanaema majas toimuvast pereüritusest, kuhu on tulemas nii ema kui ka onu oma perega.
“Ema kõllas just ja palus, et võtaksin ühe koti puid kaasa,“ lisas ta siis. “Seal pidavat kole külm olema, kõik ju kütmata.“
“Ja kus su Kristjan siis on?“ uuris Triinu. Järjekord oli jõudnud nii kaugele, et Helena sai hakata oma käru sisu kassalindile tõstma. See andis võimaluse varjata oma õhetama löönud põski.
“Kristjan on veits tõbine, ta otsustas koju jääda ja ennast ravida,“ ütles ta. “Ma mõtlesin algul temaga koos jääda, aga ta ise käis peale, et ikka läheksin. Ütles, et pole häda midagi, vahib DVD pealt Bondi filme ja lürbib liitrite kaupa kuuma teed.“
Tüdrukud näisid seletusega rahule jäävat ning et just siis jõudis kätte Helena kord oma ostude eest maksta, pääses ta edasistest küsimustest. Ka hiljem, kui nad üheskoos keskuse ukse poole kõndisid, ei pinninud sõbrannad Helenat enam. Lepiti vaid kokku, et Helena helistab nädala keskel emmale-kummale tüdrukutest ning siis saab juba täpsemalt paika panna, kus ja millal kokku saadakse. Seejärel suundusid Triinu ja Maarika viimase helesinise Audi juurde ning Helena lükkas ostukäru raske puudekompsu ja kilekotti pakitud toidukaupadega enda auto poole. Sinna jõudes ohkas ta kergendatult. On minust aga osav valevorst saanud, mõtles ta. Tegelikult oli ääretult nõme sel kombel sõbrannadele näkku valetada. Ja ometi ei olnud tal antud olukorras õieti muud võimalust, sest seletada asju nii, nagu need tegelikult olid, ja hakata seejärel tüdrukute lugematutele küsimustele vastama poleks ta mingi hinna eest viitsinud. Tuju oli niigi närb ja sellepärast ta ju sinna maamajja sõitiski, et saaks natukegi aega rahus olla.
Kuramus, kui külmaks oli auto vahepeal läinud! Helena tõmbas lõdisedes turvavöö peale ja käivitas mootori. Õnneks läks auto enamasti päris kiiresti soojaks. Ta sõitis parklast välja ja keeras suurele maanteele.
Tasapisi hakkas tema tuju taas paranema. Hea oli kogu selle jura juurest mõneks ajaks minema saada. Üha enam tundis Helena, et oli teinud õige otsuse. Paar üksipäini maal veedetud päeva oli just see, mida ta praegu kõige enam vajas. Ta keeras raadio mängima ning klõpsis jaamanuppe. Oi, Supertrampi “The logical song”! Helena oli alati armastanud seda lugu. Ta keeras raadio valjemaks ja laulis kaasa. “When I was young, it seemed that life was so wonderful, a miracle, oh it was beautiful, magical…”
Autos oli tõesti juba päris soojaks läinud, sulemantliga hakkas vaat et palavgi..
Veidi enne Keilasse jõudmist märkas ta tee ääres bussipeatuses seismas valge puhvis talvejopega naist, kelle kõrval kõõlus elektriposti najal pisike tüdruk. Laps kaotas tasakaalu ja potsatas istuli lumme, ema astus talle kohe ligi ning paistis, et hakkas riidlema. Helena naeratas. Väike tüdruk oli talle taas pisikest poolõde meenutanud. Steffi oli samasugune nagu see seal bussipeatuses – armastas kangesti igal pool turnida ja tal pidi iga sekund silma peal hoidma. Emal oli temaga vahel päris raske ning ta kahtlustas lapsel isegi hüperaktiivsust. Pidid vist koguni arsti juurde minema, meenutas Helena. Ta ise siiski ei uskunud, et asi nii tõsine võiks olla. Ega laps saagi olla nagu väike vanainimene, kes ainult ühe koha peal istub ja vaikselt nokitseb. Kuigi jah, ehkki Helena oma õekesest hoolis, poleks ta endale küll sellist rüblikut last soovinud.
Korra oleks ta end oma aktiivsuse ja tormakuse tõttu äärepealt surnuks või vigaseks kukkunud. Helenal oli ikka veel meeles, kuidas ema talle paar aastat tagasi oli helistanud ja telefoni otsas suurest ehmatusest nutta lahistanud. Juhtunus polnud Steffi meeletut magusaisu ja otsusekindlust arvesse võttes tegelikult midagi üllatavat. Nimelt oli emal eelmisel päeval üks sõbranna külas käinud ja toonud kaks suurt pakki komme. Need juhtusid olema just vahvlikommid ja Kasekesed, mida Steffi kõige rohkem armastas. Et aga ema ei tahtnud kolmeaastasele kaks päeva järjest ohjeldamatus koguses kommi lubada, oli ta suurema osa neist elutoa kapi kõige kõrgemale klaasriiulile peitu pannud. Steffi oli seepeale suure stseeni korraldanud ja nõudnud endale omase ägedusega, et kommid lagedale toodaks. Ema ignoreeris jonni ning naasis oma talituste juurde. Ta oli kindel, et pikapeale laps rahuneb, leiab endale mingi tegevuse ja unustab kommid.
Kui ta juhuslikult mõni minut hiljem taas elutuppa astus, ei näinud ta tüdrukut esialgu kusagil. Seejärel kuulis ta kusagilt ülalt mingit heli ning tõstis pilgu. Oli ka viimane hetk. Karjatades sööstis ta kapi juurde ja kahmas järgmisel hetkel alla potsatanud lapse kinni. Steffi oli roninud esmalt tugitooli seljatoele, astunud sealt kapi riiulile ja vinnanud end üha ülespoole. Ta oli õnnelikult ülemise riiuli juurde jõudnud ja hakanud juba ühe käega klaasi lahti kangutama, kui mingil põhjusel tasakaalu kaotas. Kui ema sel hetkel kohale poleks jõudnud, oleks tüdruk prantsatanud selili kõvale parkettpõrandale. Nüüd aga pääses ta üksnes paraja ehmatusega. Ja ilmselt oli juhtunu emale oluliselt suurem šokk kui lapsele endale, sest juba paar päeva hiljem oli tüdruk üritanud köögikapile ronides maitseaineriiulilt suhkrutoosi kätte saada.
Niimoodi mõtiskledes ja raadiost tulevatele lauludele aeg-ajalt kaasa ümisedes oli Helena päris kaugele jõudnud. Lapsena oli talle alati tundunud, et vanaema-vanaisa elavad meeletult kaugel, teekond sinna oli alati hirmus pikk ja tüütu. Nüüd aga näis, justkui oleks ta äsja kaupluse parklast välja sõitnud.