Verevermed. Mari Sajo
Читать онлайн книгу.
koosnes vaid neljast lühikesest sõnast, pani Julia tahtmatult tähele lausa kaht asjaolu. Esiteks seda, et ema oli oma venna kohta „see” öelnud. Ja teiseks, täpselt samuti nagu Lea mõne tunni eest teinud oli, eeldas ka Hille kohe, et onu on millegi saamise peal väljas.
Julia vaatas emale otsa ja lausus vaid:
„Onu ütles, et Piret tulevat nüüd septembrist Tartusse, ülikooli, ja otsis talle elamiskohta.” Mitte kuidagi ei suutnud Julia ühe hingetõmbega ikkagi kõike, mida Jüri talle tegelikult öelnud oli, edasi rääkida. Hetkelise vaikuse köögis katkestas Hille, ise põlglikult õlgu kehitades:
„Ja siis? Tulgu, kui tahab! Mis see sinule korda peaks minema?”
Nüüd ei suutnud Julia enam kauem Jüri käest kuuldut enda teada hoida, vaid pahvatas kõik ühekorraga välja:
„Onu ütles, et Piret peab endale siit, vanaemakodust, elamiseks toa saama. Muidu andvat ta teid kohtusse. Sellepärast, et isa oli vanaemamaja ostes tema selja taga salaja maakleriga koha väiksemas hinnas juba enne kokku leppinud. Tal olevat selle kohta kindlad andmed olemas. Aga kui Piret nüüd kuni ülikooli lõpuni siia tasuta elama saab tulla, siis ei hakka onu neid vanu asju enam meelde tuletama ja üles kaevama.
Kui te selle tema ettepanekuga aga nõus ei peaks olema, siis olevat onul Tallinnas küllalt juristidest sõpru, kes kohe asjale ametliku käigu annavad ning talle tehtud nii moraalset kui ka rahalist kahju isalt kohtu kaudu välja nõudma hakkavad. Onu ütles veel, et õige asjaajamise korral võidakse Ervin sellise kelmuse eest lausa mitmeks aastaks kinni panna. Sellega, et Piret vanaemamajas nüüd nagu kompensatsiooniks ilma rahata elada saab, pääsevat teie isaga veel väga vähesega. Ja seda ainult sellepärast, et tema, Jüri, juhtumisi nii hea südamega ning suuremeelne mees on ja oma lihasele õele ning eelkõige just tema väiksele pojale mõtleb. Mis siis sinust ja Arturist saab, kui Ervin vangi pannakse!”
Kogu selle aja, kui Julia rääkinud oli, vaatas Hille ainiti oma tütrele otsa. Alles pärast seda, kui Julia vait oli jäänud, naine tõusis ning sammus aeglaselt köögiakna alla. Tükk aega seisis Hille seal täiesti liikumatult, vaadates mitte midagi nägevate silmadega aianurgas kasvava leinakase suunas. Naine ei liigutanud ennast isegi siis, kui pliidil midagi kõva kahinaga üle keema hakkas. Nagu polekski enam tema asi, kas tänane õhtusöök kõrbeb põhja või ei.
Julia läks ise ja vedas suure mulinaga keeva poti pliidi servale ning tõstis sellel veel ka kaane üles. Kartulid olid üle keema hakanud. Natuke aega pliidi juures toimetanud, jättis Julia söögid siiski omasoodu edasi valmima ning astus pooleldi nagu tõrkuvate sammudega endiselt täiesti liikumatult akna all seisva ema juurde. Olgugi et tüdruk vaid vaikse häälega rääkis, Hille lausa võpatas, kui kuulis tütart otse oma selja taga äkki küsimas:
„Ema! Mis nüüd siis saab?”
Hille pööras lõpuks silmad aeglaselt Juliale, kuid kuuldavalt ei lausunud ta ikka veel sõnagi. Alles seepeale, kui väikse Arturi unesegune hääl kusagilt maja sisemusest emmet hüüdma hakkas, naine justkui ärkas. Juliast või pliidil valmivast söögist rohkemat välja tegemata läks Hille kiirete sammudega hoopis elutuppa, kuhu ta pisipoja ennist lõunauinakut tegema oli jätnud.
Julia jäi kööki ootama ning istus viimaks uuesti suure söögilaua äärde. Ema sõnatu olek ajas tüdrukule hirmu peale. „Oleks ometi isagi kodus olnud,” mõtles Julia. Aga nagu kiuste oli Ervinil just eile õhtul alanud nädalapikkune töövahetus ja mees oli juba eelmise päeva varahommikul Tallinnasse sõitnud, et siis järgmised seitse päeva laevaga Eesti ja Soome vahet loksuda ning baaris inimeste teenindamisega perele leiba teenida. Nendel nädalatel hoidis Hille kodus Arturit. Aga kui Ervinil endal merest vaba nädal oli, hoidis hoopis isa ise kodus last. Hille oli juba poole aasta eest uuesti, olgugi et esialgu vaid poole kohaga, jälle tööl käima hakanud ning täitis nüüd Maarjamõisa haigla kirurgiaosakonnas meditsiiniõekohustusi.
Varsti, juba alates sügisest, mõni kuu enne oma neljandat sünnipäeva, pidi Artur praeguste plaanide kohaselt hoopis lasteaias käima hakkama, ning siis oli naisel kavatsus täiskohaga tööle minna. Ervinile ta oma seesugusest mõttest seni rääkinud ei olnud. Millegipärast arvas Hille, et mehele tema täiskohaga töölehakkamine eriti ei meeldiks. Artur polnud ju veel teab mis suur poiss ning ka rahaliselt tulid nad praegu päris hästi toime. Olgugi et sellesama vanaemamaja Jüri käest tagasiostmiseks oli Ervin paari aasta eest pangast üsna suure summa eurosid laenuks võtma pidanud ning nüüd pidi seda võlga iga kuu tagasi maksma.
Mõne aja pärast tuli Hille tagasi kööki, endal väike Artur süles midagi kõva häälega seletamas. Juliat nähes hakkas väikemees heast meelest naerda kilkama ja kohe oma suure õe sülle tahtma. Julia võttis lapse ema käest vastu ning pani poisipõnni oma põlvedele istuma. Ent selle asemel, et väikevennaga nagu tavaliselt rääkima ja tegelema hakata, pöördus tüdruk uuesti hoopis pliidi ees askeldama hakanu poole ja küsis:
„Ema, mida sa teha kavatsed?”
Hille tõstis kuumust auravad toidud pottide-pannidega lauale ning ütles seejärel kapist taldrikuid ja tasse võtma hakates:
„Sööme ära ja seejärel helistan ma Jürile.”
„Aga mida sa talle siis ütled?” ei jätnud Julia ikka veel järele. „Kas sa oled tõesti nõus sellega, et Piret siia elama tuleb? Siis pean mina oma toast välja kolima. Ega meil ju mingeid muid tühje tubasid tema jaoks kusagilt võtta pole!”
„Ära sina selle pärast muretse,” vastas Hille. „Küll mina räägin Jüriga ja kõik korda ajan. Ning sina ei pea küll Pireti pärast vanaemakodust kusagile välja kolima hakkama. Nii hull see lugu nüüd ka veel ei ole.” Ning viimase lause juures naine juba vaata et muigaski suunurgast.
„Aga kui onu tõesti teeb, nagu ta lubas, ning isa koos selle maakleriga kelmuse eest kohtusse kaebab?” usutles Julia rahu saamata edasi.
„Hakkame sööma,” vastas Hille ainult. Kuid lisas siis mõne hetke pärast: „Niipalju kui mina seda meest tunnen, on ahne ja kasvult suure inimese sees väga väike ning vastikult arg süda.” Ja naine hakkas toitu taldrikutele tõstma.
Pärast õhtusööki, jätnud Julia Arturiga kööki lauda koristama, läks Hille aeda ja valis telefonis venna numbri. Juba pärast paari lühidat kutsungit kuuldus teiselt poolt Jüri mahlane bassihääl:
„No tere, Hille! Tore su häält kuulda! Üle pika aja!”
Viisakustele mingit tähelepanu pööramata ütles naine sealsamas:
„Ma kuulsin, et sa olid täna Juliale helistanud. Edaspidi, kui sul meile veel mingit asja peaks olema, ole hea ja võta otse minuga ühendust.” Ning jätkas kohe, andmata vennale võimalust omalt poolt midagi vahele öelda: „Ja mis sinu ettepanekusse puutub, siis – vanaemamajas vaba tuba, kuhu Piret elama saaks tulla, ei ole. Nagu sa isegi väga hästi mäletad, sain ka mina nooruses, pere kolmanda lapsena, endale oma toa alles pärast sinu kodust lahkumist. Ainuke võimalus Piret vanaemamajja elama lubada oleks seega ühelt meie oma lastest tuba ära võtta, aga seda ma küll tegema ei hakka.”
Nüüd sai ka Jüri esimest korda suu lahti teha ning ütles Hille jutu vahele nii valju ja käskiva häälega, et naine telefoni hetkeks kõrva juurest eemale pidi tõstma:
„Nüüd sa ei saanud minust ilmselt õigesti aru, õeraas. See, et Piret vanaemamajja elama tuleb, ei olnud mingi tühine ettepanek, vaid käsk! Ja Juliale selgitasin ma ennist vägagi täpselt, mis teiepoolsele äraütlemisele järgnema hakkab. Loodetavasti on tüdruk minu sõnad sulle ikka õigesti edasi andnud!”
Ent kummalisel kombel ei Jüri jäme ning räuskav hääl ega ka mehe sõnade pahaendeline sõnum seekord Hillele ilmselt mingit erilist mõju ei avaldanud. Isegi sarkastilisel toonil öeldud sõna „õeraas” mitte. Naine jätkas, nagu poleks ta venna vahelerääkimist tähelegi pannud:
„Need sinu ähvardused mulle ei mõju. Aga kui võtta arvesse asjaolu, et tegemist on ikkagi minu lihase vennatütrega, siis ega ma Piretit ju päris lageda taeva alla jätta ei kavatse. Ning seda isegi vaatamata meie omavahelistele suhetele sinuga või siinsele ruumipuudusele. Ma rääkisin