Valge varese anatoomia. Andrea Portes
Читать онлайн книгу.
Okei, nii et… kaamera on kassa peal, eks ole?”
„Mhmh.”
„Nii et me peame lööma kassast läbi väiksema summa, kuid võtma kliendilt õige hinna, jah?”
„Vist küll.”
„Ja panema siis lihtsalt kogu raha kassasse, nii et kaamera ei näe midagi, eks?”
„Jah?”
„Aga pidama ise kogu aeg vahe kohta arvet.”
„Ma ei saa aru.”
„Okei, oletame, et Bunza eine on neli dollarit.”
„Jah?”
„Nii et me võtame kliendilt neli dollarit, aga kassast lööme läbi ainult kolm.”
„Okei.”
„Aga kui sa seda teed, nagu kohe, kui sa seda teed, paned vahe kirja.”
„Okei.”
„Nii et paned kirja ühe dollari, jah?”
„Vist küll…”
„Ja siis me lihtsalt peame kogu päeva vahe kohta arvet.”
„Okei ja siis?”
„Okei, siin on igal pool kaamerad, eks ole?”
„Jah.”
„Nii et kui me õhtu lõpus raha pihta paneme, siis tuleb seda teha seal, kus kaameraid ei ole, jah?”
„Jah…”
„Nii, ja kus ei ole kaameraid?”
„Ma ei tea.”
„Mõtle.”
„Ma ei tea! Sa ajad mu närvi!”
„Shelli, ma lihtsalt üritan meie elatustaset tõsta.”
„Okei, noh, lihtsalt ütle mulle või… See on alatu, sa nagu eputad või midagi.”
„Okei. Vastus on… kaamerat ei ole… trepil.”
„Millisel trepil?”
„Sellel, kustkaudu raha õhtul ära viiakse.”
„Oh…”
„Mõtle ise, see on täiuslik. Sa ei tee muud, kui võtad vahe, mida sa arvepidamise järgi tead, pistad taskusse ja paned ülejäänu seifi. Täiuslik, on ju?”
„Ma ei tee seda.”
„Okei, sa ei pea seda tegema. Lihtsalt kata mind, okei?”
„Mis mõttes kata?”
„Lihtsalt saad aru, juhid härra Baumi tähelepanu mujale või midagi säärast.”
„Kuidas ma ta tähelepanu mujale juhin?”
„Ma ei tea. Näitad tissi?”
„Rõve!”
„Ma tean. Ta on rõve jah.”
„Ja pasapea!”
„Just nimelt, Shelli.” Panen talle käe õlale. „Sellepärast me temalt näppamegi. Sest ta on pasapea.”
Kas te suudate uskuda, et keset kogu mu salaplaani pidamist lüüakse uks lahti ja välja ilmub Logan McDonough? Shelli nookab peaga ja seal ta ongi, kohe kassa juures, ja toetub letile.
„Ee. Ma võtan koka. Ja friikad.”
„Sa ei taha Bunzat ega midagi?” küsin mina.
Me peame seda küsima. Tegelikult on mul suva.
„Ei.”
„Olgu, ee… see teeb… kaks dollarit ja seitseteist senti.”
Ta isegi ei ütle midagi. Ta lihtsalt paneb paberraha ja mündid letile.
„Oh, täpne raha, tänan.”
Ta isegi ei vaata mind. Nagu oleks ta täielikult muutunud või midagi.
„Kas ma saaksin rääkida juhatajaga?”
„Ee. Mida?”
„Palun, ma tahaksin rääkida juhatajaga.”
Oh jumal, kas sa arvad, et ta kuulis mind, mõtlen endamisi. Kas ta kuulis mu saatanlikku plaani Bunza Hutilt näpata ja kavatseb nüüd keelt kanda?
„Ee… okei, muidugi.”
Shelli ei ole enam inimene. Ta on vaid kaks hiidsilma, mis seisavad limonaadiautomaadi kõrval. Ja jõllitavad.
„Härra Baum? Ee… siin on keegi teie juurde…”
Härra Baum tuleb välja, võtab oma Bunza-kaabu peast ja seisab seal nagu jahukott. Jumal tänatud, et pole see päev, kus me oleksime ta peaaegu surnuks mürgitanud. Täna ta suudab vähemalt püsti seista. Ja kõndida.
Logan hakkab rääkima. Äkki on ta nagu tüüp „Sesame Streetist”.
„Tere päevast, sir. Tahtsin teile lihtsalt öelda… teil on siin tõeliselt väljapaistev töötaja, kellel on täiesti potentsiaali saada keskastme juhiks.”
Millest. Ta. Räägib?
Härra Baum noogutab täielikus segaduses.
„Mitte kunagi pole friikartuleid serveeritud säherduse armastusega. Säherduse lahkusega. Ja ma tõesti arvan, et peaksite tundma uhkust, et see noor daam kuulub Bunza perre. Mina annan talle viiest tärnist viis. Klienditeeninduse eest. Ja üldise sõbralikkuse eest.”
Nüüd võtab Logan oma friikad ja joogi ning hõljub välja, jättes Kagu-Lincolni Bunza eesleti vaikusse.
Härra Baum pöördub minu ja Shelli poole.
„Mõni teie sõber?”
Raputame mõlemad Shelliga ägedalt pead. „Ei-ei-ei,” kuigi ma ei ole päris kindel, miks.
„Nojah, tubli töö siis. Hästi tehtud.”
Ta läheb tagasi Bunza-liha segama. Meie Shelliga seisame, põrnitseme teineteist kaks sekundit ja pahvatame siis naerma.
„Mis SEE veel oli?”
„Ma tean!” Ka Shelli ei suuda seda uskuda.
„Tõsiselt?”
„MA TEAN!”
Nüüd suudame me ennast vaevalt vaos hoida. Me ei tohiks enam Bunza vormi kanda. Me ei esinda enam firmat vastutustundlikult.
„KELLE-legi sa meeel-did,” leelutab Shelli.
„Pea suu!”
„Ja tead mis…?”
„Ära hakka pihta. Ära parem proovigi.”
„Minu meelest meeldib tema sulle ka.”
„Ei. Ei meeldi.”
„Meeldib küll. Täiega.”
„Ei, ma vannun jumala nimel, ei meeldi.”
„Jah? Kas see tähendab, et sina ei anna talle viit tärni viiest?”
Muidugi pean ma Shellit käterätikuga viskama. Taevas, milline kergendus, kui Beckyt kambas ei ole. Meie Shelliga oleme vabad, kui Becky on ära, tegemas seda, mida ta parajasti teeb. Ilmselt ennast peeglist vahtimas. Kuid praegu ei ole sellest lugu. Loeb vaid, et see, mida Logan McDonough äsja tegi, oli lahe. Ja pentsik. Ja võib-olla on ta hoopis huvitavam, kui mina või keegi teine arvata oskas.
5
Kui muuta labrador inimeseks, saab tulemuseks Brad Kline’i. Ta on rõõmsameelne ja ülevoolav ja umbes niisama huvitav ja keerukas nagu puukänd. Kuid ta on kooli kõige populaarsem tüüp ja Becky poiss. Muidugi. Niipalju kui mina öelda oskan, on tema kõige huvitavamad jooned täielik võimetus näha Becky tõelist iseloomu ja tema vend Jared Kline. Jah, SEESAMA Jared Kline.
Vaadake, mulle meeldivad poisid, kes näevad välja, nagu hakkaksid otsekohe panka röövima. Ja Jared