Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp
Читать онлайн книгу.
pilgu sülle. „Igaks juhuks, riskid on suured.”
„Ma tõesti ei saa praegu väga täpselt aru, miks sa nii väga tahad mõnesaja või mõne tuhande euro pärast anonüümseks jääda,” ei mõistnud Moonika ikka. „Keegi ei lähe ju laterdama!”
Nüüd oli Maarja kord õrnalt muiata. „Selliste summade pärast ma ei muretsekski.”
Moonika asetas teetassi lauale ja nõjatus ettepoole. „Või nii. Äkki oleks parem, kui ma teaksin, mis suurusjärgust jutt käib? Siis saaksin vähe täpsemalt aimu su murest ja soovist jääda tundmatuks heategijaks.”
Maarja avas juba suu, kuid lõi siis hetkeks kahtlema. Mis siis kui Moonika on muutunud, mis siis kui ta läheb ja ütleb kellelegi, mis siis kui ta info Maarjalt kätte saab ja seejärel kättemaksuks sellega talle midagi halba teeb? Ei! Maarja käskis endal lõpetada selliste mõtete mõtlemise. Ta ei saa seda lubada. Moonika ei olnud kunagi selline olnud ja ta seda ta oma iseloomust ei muudaks. Ta peab kedagi usaldama ning kes oleks parem valik, kui kauaaegne parim sõbranna, kes teda kunagi alt pole vedanud.
Otsuse teinud, tõstis naine pilgu, et näha sõbranna ehedat reaktsiooni. „No näiteks Tallinna Loomaaed saaks ühe miljoni euro võrra rikkamaks,” ütles Maarja, üritades hoida hääletooni rahulikuna, nagu ta räägiks 100 euro suurusest annetusest. „Ma ei ole sada protsenti kindel, et nende raamatupidaja mitte ühelegi hingele ei räägiks, kes see inimene oli.”
Moonika suu vajus lahti. „Üks miljon eurot? Sa oled ju ikka sellesama Kristjaniga koos? Kust sa sellise summa saad?”
„Ja siis paarsada tuhat sinna ja tänna,” jätkas Maarja häirimatult.
„Üks miljon eurot? Paarsada tuhat eurot sinna ja tänna?” Moonika raputas pead. „Kas sa varjasid terve meie sõpruse, et su vanemad pururikkad on?”
„Nemad ei olegi. Mina olen.” Maarja naeratas juba nii laialt, et ta põselihased valutasid. See oli lihtsalt niivõrd naljakas, niivõrd kergendav − viimaks ometi midagi, millega ta sai Moonikat üllatada ja mitte halvas mõttes!
„Sina? Aga kuidas?” ei varjanud Moonika oma hämmingut. „Sa ju ei käinud ülikoolis. Kuidas sa nii palju kõrvale oled suutnud panna, et ühe miljoni euro annetus sinu suust nagu ühe euro annetus kõlab?”
„Ma ei pannudki kõrvale. Mul oli lihtsalt natuke… õnne.”
„Õnne. Sa mõtled, et…?”
Maarja jälgis rahulolevalt, kuidas Moonika terav mõistus Maarjalt saadud info viimaste päevade uudisevooluga kokku pani. „Sa… sina oledki see lotovõitja?”
„Kolmkümmend miljonit eurot pangakontol,” kinnitas Maarja kergendatult.
Paarikümne sekundi pärast lõpetas Moonika suumaigutamise ning naerusäde sugenes ta silmadesse. „Vähemalt ei pea ma siis sulle sõbrahinda pakkuma?”
„Pole väga vajalik jah,” lõkerdas Maarja nüüd juba valjult naerda ning Moonika tuli sellega kaasa. Nad naersid olukorra totruse, õnne ja uskumatu kokkusattumuse pärast. Kui Maarja viimaks rahunes ja pisarad silmast pühkis, pidi ta midagi Moonikale tunnistama. „Tead, mul on hea meel, et ma just siia tulin.”
„Minul ka,” kinnitas Moonika, haaras paberi ja pastaka ning oli valmis kirjutama hakkama. „Aga hakkame siis tööga pihta? Mis kõigepealt? Annetused?”
Maarja lahkus Moonika kabinetist kaks tundi hiljem ja ka siis polnud nad jõudnud annetustest kaugemale. Testament, kinnisvaraõigused, investeerimine, kõik jäi edasiste kohtumiste tarbeks, mille Moonika talle paberitükile üles märkis.
Nad olid jõudnud järeldusele, et kui Maarja tõesti ei taha enda nime alt annetusi teha, siis saaks asja ajada mõne heategevusühingu kaudu. Maarja ei usaldanud aga neidki ning kolmveerand tundi enne kohtumise lõppu jõudsid nad viimaks kokkuleppele, et kui sobivat heategevusühingut ei leita, tuleb see ise asutada. Moonika oli nõus selle enda peale võtma, et varjata Maarja nime, ning viimased pool tundi kulusid palgaläbirääkimistele. Kuigi Moonika ei tahtnud midagi, tahtis Maarja talle tunnitasuna vähemalt Eesti keskmist palka pakkuda. Tänuks selle eest, et ta oli Maarjale teismeeas olemas olnud, tänuks selle eest, et ta nüüd olemas oli − need mõned tunnid oli ta ikka päris tublisti olemas olnud. Noh, ja osalt ka selle pärast, et Maarja lihtsalt saab endale seda lubada. Ta kinnitas vähemalt neli korda, kuidas ei suuda oma õnne uskuda, et just Moonika otsa sattus.
Esialgne šokk Moonikat nähes ja hirm, kas Moonika on ikka endine, haihtusid iga koosoldud minutiga aina väiksemaks, kuni lõpuks hajusid vaat et täiesti.
Pingeline vaidlus lõppes sellega, et Maarja maksab iga mittetulundusühinguga tegeletud tunni eest sama summa nagu advokaaditeenuste eest.
Sellega sai paras ports ülesandeid lahendatud. Järgmine kohtumine ootas neid nädala pärast. Advokaadibüroost välja astudes võttis Maarja suuna lähimasse kohvikusse, et seal üks raske kõne teha, mida ta pelgas vist rohkemgi kui algul advokaadibüroosse astumist.
Kohviku Café Swiss leti ees seistes pidi Maarja kõigest väest naeru tagasi hoidma, kui avastas end menüüst kõige odavamaid tooteid otsimas, ja mitte seda, mida ta tegelikult antud valikust tahtnuks. Kõige odavama musta kohvi asemel tellis ta sedakorda mokakohvi ja šokolaadisuflee.
Naine hakkas juba helistamise nuppu vajutama, kuid otsustas mitte söögiisu rikkuda ning nautis kõigepealt pool tundi oma kohvi ja magustoitu. Lõpuks said aga mõlemad otsa ja tal polnud enam võimalik kõnet edasi lükata.
Kutsuvad toonid katkesid peaaegu otsekohe.
„Tere õhtust! Kae, kes leidis aega mulle helistada! Kuidas teil Kristjaniga siis läheb kah?” Ema toon oli sõbralik, siis süüdistav ning siis võltsnunnutav.
„Tere, ema. Meil läheb nii ja naa.”
„Mis mõttes nii ja naa!” ehmus ema ja küsis ärevalt: „Kas midagi on viltu?”
„Nojah, võib ka nii öelda,” vastas Maarja, soovides sisimas, et ta julgeks emale kõigest rääkida. „Aga ma ei helistanud praegu seetõttu. Ma helistasin ühel muul põhjusel.”
„No mis põhjusel siis? Oi,” ema hääl taandus sosinaks ning täis põnevust: „Kas mul on loota ehk lapselapsukest?”
Maarja tõstis hetkeks häält „Ema! Ei.”
„Mis siis?” Hääl oli pettunud.
„Ma lihtsalt mõtlesin, et…” Maarja hingas sügavalt sisse. Ta oli algul kaalunud emale lotovõidust rääkimist. Kõigest hoolimata oli tegu ju ikkagi tema emaga. See, mis minevikus sai tehtud, peaks ju ka minevikku jääma, või mis? Kuid hirm info leviku ees oli liiga suur ja ta valis turvalisemana tunduva variandi: „Ma mõtlesin, et kui ma saaksin raha kõrvale panna… Ma sain tööl palgakõrgendust, see tähendab. Et kui ma paneksin raha piisavalt kõrvale, et saada algkapital… Kas sa koliksid koos minuga minema?”
Vaikus ja seejärel jahmunud hüüatus: „Mis mõttes?”
„Ma korjan raha, mingi kindla summa. Ja siis võtan selle välja, sa ei peaks isegi raha korjama ega kõrvale panema. Lihtsalt, läheksime,” seletas Maarja enda meelest piisavalt rahulikult ja selgelt, kuid ta ema oli ikka segaduses.
„Ma ei saa aru. Miks me peaksime kuskile minema? Mul on su isa. Ma olen temaga juba üle kahekümne aasta abielus olnud. Ja sul on Kristjan! Ta on tubli mees! Mis nendest saab? Kas sa tahad ilma nendeta minna või?”
Maarja tundis end kohmetult. Ta polnud kunagi emaga sellel teemal rääkinud. See oli selline asi, et sa näed, kuuled ja koged, ning unustad. Või vähemalt teed näo, et unustad. Maarja aga otsustas praegu selle maski eest visata. Mingi hulljulguse moment, saades toetust Moonikaga kohtumisest. „Ema, vaata, kuidas isa sind kohelnud on. Kõik need aastad. Ta on… ta on pidevalt purjutanud, ta on sind löönud…” julges Maarja viimaks ometi oma tähelepanekud välja öelda. „Ja Kristjan… Ta käis laupäeval töökaaslastega väljas ja laias jälle klubis ringi. Suudles jälle suvalisi naisi. Jälle!” Lause lõpp vaibus sosinaks.
Vaikus, pikk