.
Читать онлайн книгу.vaatas kõrgemale. Istuvaid inimesi näevad noomid harva.
Ridade viisi kehi, mille otsas olid peade read, näod eespool. Ridade viisi…
Masklin tõmbus pudelite vahel küüru.
Tema poole vaatas pojapoeg Richard!
See oli seesama nägu, mis oli olnud ajalehes. Eksida polnud võimalik: väike habe oli olemas ja naeratav suu, mille sees oli palju hambaid. Ja juuksed, mis nägid välja, nagu oleksid need mingist läikivast materjalist välja raiutud, mitte tavalisel moel kasvanud.
Pojapoeg Richard. 39.
Nägu vahtis Masklinit hetke ja pöördus siis ära.
Ta ei saanud mind näha, mõtles Masklin. Ma olen korralikult peidus.
Mida Gurder ütleb, kui ma talle räägin?
Ta läheb hulluks, vaat mis.
Ma jätan selle vist mõneks ajaks enda teada. Jah, võibolla on see hämmastavalt hea mõte. Meil on niigi muresid küllalt.
39. Kaks võimalust: kas on olemas veel kolmkümmend kaheksa pojapoeg Richardit – ja ma ei tea, mida see peaks tähendama –, või tahavad ajaleheinimesed sellega öelda, et pojapoeg Richard on kolmkümmend üheksa aastat vana. Peaaegu pool Kaubamaja vanusest. Ja Kaubamaja noomid ütlevad, et Kaubamaja on sama vana kui maailm. Ma tean, et see ei saa tõsi olla, aga…
Mis tunne võib olla, kui elad peaaegu igavesti?
Ta kaevus sügavamale kärule pandud asjade vahele. Suuremalt jaolt olid seal pudelid, kuid olid ka mõned kotid, mille sees olid Masklini rusikast natuke väiksemad mügarikud. Ta raius oma noaga kotipaberit, kuni oli piisavalt suure augu lõiganud, ja tõmbas ühe mügariku välja.
See oli soolatud maapähkel. Noh, alustuseks hea küll.
Ta haaras pakist ja täpselt samal hetkel sirutus temast mööda inimese käsi.
See oli nii lähedal, et ta oleks võinud seda puudutada.
See oli nii lähedal, et oleks võinud teda puudutada.
Ta nägi möödalibisevaid punaseid sõrmeküüsi, mis sulgusid aeglaselt kõrvaloleva pähklipaki ümber ja tõmbusid tagasi.
Hiljem taipas Masklin, et toidujagajast naine ei oleks saanud teda näha. Ta sirutas lihtsalt käe, et võtta kärult, mida ta teadis seal olevat – ja peaaegu kindlalt ei kuulunud Masklin nende asjade hulka.
Sellele järeldusele jõudis Masklin hiljem. Selle toimumise ajal aga, kui inimese käsi oleks äärepealt tema pead puudutanud, paistis kõik sootuks teisiti. Masklin pistis jooksu, hüppas käru pealt maha, tegi vaibale maandudes kukerpalli ja lidus lähima istme alla.
Ta ei hakanud hinge tõmbama. Kogemus oli talle õpetanud, et just siis, kui sa peatud, et hinge tõmmata, saadakse sind kätte. Ta sööstis istme alt istme alla, süstides hiiglaslike jalgade, tühjade kingade, mahapillatud ajalehtede ja kottide vahel. Kui ta vahekäigust toidukohta jõudis, liikus ta isegi noomide mõõdupuu järgi nii kiiresti, et näha oli ainult hägu. Ta ei peatunud, kui jõudis augu juurde seinas. Ta lihtsalt hüppas ja lendas läbi augu, ilma et oleks selle servi puudutanud.
„Üks maapähkel?” hüüatas Angalo. „Kolme peale? Sellest ei saa igaüks ühte suutäitki!”
„Mida sina siis soovitad?” küsis Masklin mõrult. „Kas sa tahad selle toidujagaja juurde minna ja öelda, et siin on kolm väikest noomi, kellel on kõht tühi?”
Angalo jäi talle otsa vaatama. Masklin ei hingeldanud enam, kuid oli näost ikka veel väga punane.
„Tead, seda võiks täitsa proovida,” ütles Angalo.
„Mida?”
„Noh, kui sina oleksid inimene, kas sa arvaksid, et näed lennuki peale noome?” küsis Angalo.
„Muidugi mitte…”
„Aga kindla peale oleksid sa hämmastunud, kui sa mõnda noomi ikkagi näeksid, mis?”
„Kas sa paned ette, et me näitaksime end sihilikult inimesele?” küsis Gurder kahtlustavalt. „Me pole seda kunagi teinud.”
„Ja mind oleks hetk tagasi niikuinii peaaegu nähtud,” ütles Masklin. „Ma ei tahaks seda lähemal ajal uuesti läbi teha!”
„Kas sa tahad öelda, et parem oleks leppida ühe pähkliga ja surnuks nälgida?”
Gurder vaatas igatsevalt pähklitükki oma pihus. Muidugi olid nad ka kaubamajas maapähkleid söönud. Jõululaada aegu, kui Toidusaal oli tuubil täis toitu, mida teistel hooaegadel ei nähtud, sai nendega söögikorra kenasti lõpetada. Tõenäoliselt oleks nendega kena söögikorda ka alustada. Ainuke häda oli, et nad ise ei moodustanud kena söögikorda.
„Mis plaan sul on?” küsis ta väsinult.
Üks toidujagajatest tõmbas parajasti riiulilt kandikuid, kui mingi liikumine ta pilku tõstma sundis. Tema pea pöördus väga aeglaselt.
Otse tema kõrva äärde laskus mingi väike ja must olend.
See torkas oma tillukesed pöidlad väikestesse kõrvadesse, vehkis sõrmedega ja näitas keelt.
„Brrrrrrrrrp,” tegi Gurder.
Inimese käes olnud kandik prantsatas põrandale. Inimene tõi kuuldavale pikaksvenitatud hääle, mis kõlas nagu udupasuna kile hüüd, ja taganes, tõstes käed suu ette. Viimaks pöördus ta väga aeglaselt nagu kukkuma hakkav puu ja põgenes kardinate vahele.
Kui ta koos teise inimesega tagasi tuli, oli väike olend kadunud.
Suurem osa toidust samuti.
„Ma ei teagi, millal ma viimati suitsulõhet sain,” tähendas Gurder rõõmsalt.
„Mhõh,” ütles Angalo.
„Niimoodi ei tohi süüa,” manitses Gurder tõsiselt. „Ei tohi kogu toitu korraga suhu toppida ja siis seda osa ära lõigata, mis suhu ei mahu. Mida sinust niimoodi arvatakse?”
„Siin pole ju kedagi,” vastas Angalo, kuid pudistades. „Siin olete ainult sina ja Masklin.”
Masklin lõikas piimatopsil kaane pealt. Tops oli peaaegu noomi mõõtu.
„Nii juba läheb, mis?” ütles Gurder. „Korralik toit oma loomulikul viisil, ikka purkide ja selliste asjade seest, nagu peab. Pole vaja pori maha kraapida nagu karjääris. Ja siin on kenasti soe kah. Täpselt nii ongi õige reisida. Kas keegi tahab seda…” ta tonksas ühte kaussi, teadmata, mis seal täpselt sees on „… värki?”
Teised raputasid pead. Kausis oli midagi läikivat, võbisevat ja roosat, mille peal oli kirss, ja kummalisel kombel õnnestus sel välja näha nii, et seda ei tahaks süüa ka siis, kui see pärast nädalapikkust nälgimist sinu taldrikule pannakse.
„Mismoodi see maitseb?” küsis Masklin, kui Gurder oli suutäie võtnud ja läbi närinud.
„Roosalt,” vastas Gurder3.
„Kas keegi tahab lõpetuseks maapähklit?” küsis Angalo. Ta irvitas laialt. „Ei? Ma siis viskan minema.”
„Ei!” hüüatas Masklin. Teised jäid talle otsa vaatama. „Andke andeks,” ütles ta. „Ma tahtsin öelda, et seda ei tohiks ära visata. Pole õige korralikku toitu raisata.”
„See on patt,” sõnas Gurder pepsilt.
„Hmm. Patu kohta ma ei tea,” ütles Masklin. „Aga rumal on see küll. Pane see oma kotti. Kunagi ei tea, millal võib vaja minna.”
Angalo ringutas ja haigutas.
„Tore oleks, kui nüüd saaks pesta ka,” ütles ta.
„Ma ei näinud kusagil vett,” vastas Masklin. „Tõenäoliselt on kusagil kraanikauss või kempsupott, aga ma ei tea, kust otsida.”
„Kui kemps juba jutuks tuli…” tähendas Angalo.
„Toru
3
Lennukitel ilmuvad peaaegu kõigil söögikordadel välja väikesed kausid kummalise võbiseva ollusega, mis maitseb roosalt. Keegi ei tea, miks. Tõenäoliselt on sellel mingi eriline religioosne põhjus.