Tuulekülv. Katrin Kurmiste
Читать онлайн книгу.
vangid õue ja käskis kõigil oma pakid üles otsida. Püssidega soldatid vahtisid igavleval ilmel kohvri- ja kotihunnikutes tuhnivaid inimesi ega pannud tähele, kuidas päev otsa läheduses kannatlikult seisnud inimsumm järsku lainetama lõi ning läks äkitselt liikvele nagu paisust läbi murdnud tulvavesi. Neil ei olnud kavatsust kellelegi kallale tungida või kedagi rünnata, nad tahtsid vaid äraminejate ligidusse pääseda, igaühel oli nende hulgas mõni sugulane, sõber, hea tuttav või lähim naaber. Neil oli painav vajadus lahkujatega rääkida, neid puudutada, kallistada, nendega võib-olla igaveseks jumalaga jätta, midagi kaasa anda või edasi öelda. Valvurid kaotasid pea, tekkinud segaduses oli võimatu kindlalt eristada, kes kus pidi olema või kes kus olla tohtis või ei tohtinud. Sumin ja kisa täitsid õhku, vänged venekeelsed sõimusõnad vihisesid inimeste ümber otsekui sillutisest lahti kangutatud kivikamakad. Sõdurid püüdsid väljaku ümber ahelikku moodustada ja tunglejaid püssipäradega tagudes eemale suruda, kuid need valgusid hirmust hoolimata ja hoopide eest kõrvale põigeldes valvurite vahelt läbi.
„Sinu said nad siis kätte,” tähendas Taalberg Tiituse juurde rutates ja talle kätt ulatades. „Imelik, et nad mind kinni ei võtnud, aga ma arvan, et seegi aeg ei ole enam kaugel.”
„Meid veeti Nõlvakult läbi, aga seal polnud enam kedagi. Kui sa, Kristjan, peaksid veel kunagi selles elus Maarjaga kokku saama, siis ütle talle, et mina ja Tiitus lasksime oma abielu registreerida,” palus Eeda.
„Jah, nii see on. Tänasest oleme mees ja naine, vähemasti punaste võimu silmis. Ja ma loodan, et kui sina meie abielu õnnistad, siis ka Jumala palge ees, kuigi meid pole ei laulatatud ega kirikuraamatusse kantud, nagu ristiinimestele kohane. Aga me saame vähemasti koos minna, teineteisele toeks olla ja isa-ema eest ühiselt hoolt kanda.”
„Issand hoiab ja kaitseb kõiki neid, kes teda oma südames kannavad. Ma tahtsin teile enne teeleminekut jumalateenistuse pidada, tahtsin koos teiega palvetada, aga nad ei lasknud. Võta see piibel endaga kaasa,” sõnas Kristjan, piiblit Tiitusele ulatades, „saad siit tuge ja meelekindlust otsida ja lohutada ka teisi sel kannatuste rajal, mis teid ees ootab. Jumal kaitsku ja õnnistagu teid, mu sõbrad.”
Ta astus mõned sammud edasi, otse inimsumma keskele, tõstis käed õnnistades kõrgele ja lausus väga valjusti, nii et ta hääl kõmises üle tema ümber kaikuva melu:
„Ja Issand ise käib su ees, tema on sinuga, tema ei lahku ega jäta sind maha. Ära karda ega kohku! Jumal õnnistagu teid kõiki teie raskel teel!”
Lühikeseks viivuks võttis maad tardunud vaikus, mille kohe purustas madal bassihääl, alustades vaikselt tuttavat koraali. Esimesed kaks rida – „Jumal, maa ning taeva looja, Isa Poeg ja Püha Vaim” – jõudis ta laulda üksinda, siis liitusid temaga teised: „Sina öö ja päeva tooja, elu saab sult iga taim.” Helid paisusid. Meeste tumedatele häältele lisandusid naiste kõlavad sopranid ja aldid, milles aimus pisaraid: rohkem kui pool kirikukoori oli kohal, osalt äraminejad, osalt jääjad.
„Laul jätta!” karjus Leo.
„Käsi oma inglid olla valvamas mind kurja eest…”
„Ma ütlesin, jätta!” Võimetu viha pimestas Leo silmi.
„…ja kui mure tahab tulla, hoia mind su rahu sees…”
Leo rabas lähimalt soldatilt automaadi ja Kristjan Taalbergi sihtides röökis veel kord:
„Ma ütlesin, tsirkus lõpetada!”
Heameelega oleks ta tolle neetud papi siinsamas ja kohemaid maha täristanud. Aga teda oli õpetatud end valitsema ja pealegi ei olnud praegu päris kindlasti õige aeg, sellest oleks tulnud vaid üleliigseid sekeldusi ja viivitusi. Ta tõstis püssitoru taeva poole ja tulistas õhku raevuka valangu. Need, kel oli voli minna, taganesid ehmunult teisele poole teed ja maad võtnud vaikuses kisendas Leo kimedaks kerkinud hääl sobimatult valjusti:
„Võtke oma asjad ja kasige vankritele! Urodõ prokljatõje!”
Voor läks aeglaselt liikvele, enkavedeelaste sõiduauto kõige ees, siis inimesi täis veoautod ja siis kümmekond hobust, igal vankril paar-kolm küüditatavat ja sama palju püssidega küüditajaid – nendega ei koonerdatud, neid jätkus iga äramineja jaoks üks või enamgi.
Ootamatult hakkasid lööma kirikukellad, valulikult ja pikkade vaheaegadega nagu siis, kui surnukirstu kirikust välja kantakse. Täna peeti siin inimsuse matust ning see kurblik helin, mis aegamisi koos vooriga kaugusesse vajus, oli hingekarjase viimne tervitus oma koguduse lahkuvatele liikmetele, see oli ainus, mida ta nende heaks praegu veel teha sai.
6
Endrik istus põlluserval põõsaste vahel ja ootas. Selline pikk kasutu ootamine oli tema kärsitule tegutsejaloomusele enamasti vastukarva, tema tundis end ikka kõige paremini siis, kui tal oli kindel siht silmade ees, kui oli kuhugi rutata, midagi ära teha või korda ajada. Ainus, mis teda pikemaks paigale suutis aheldada, olid raamatud. Oma endisest elamisest igatseski ta tõeliselt taga ainult oma töötoa raamaturiiuleid, kuhu lühikese aja jooksul oli kogunenud palju väärtuslikku. Seal leidus nii teatmekirjandust, sõnastikke ja keeleõpikuid kui filosoofiaraamatuid ja maailma ilukirjanduse tippteoseid. Kõik muu mammon, mis maha oli jäänud, jättis teda võrdlemisi külmaks. Varandused tulid ja läksid. Asju tuli osata tähtsuse järgi järjekorda panna. Praegu polnud tõesti õige aeg mõne mööblitüki või poti-panni taganutmiseks.
Asi ei olnud muidugi nii lihtne, nagu ta endale sisendada püüdis. Ta oli olnud juba pea aasta aega ilma tööta ja sissetulekuta. Isegi sõprade abiga polnud tal õnnestunud leida kas või kõige lihtsamatki tööotsa, sest temasuguste, „endiste”, nina ees löödi uksed igal pool halastamatult kinni. Kui teda kusagil esiotsa jutule oli võetudki, siis pärast järelekontrollimist olid asutuste eriosakonnad asjale kiiremas korras lõpu teinud. Labidameheks ehk oleks kuidagimoodi pääsenud, sest labidamehe töö oligi kommunistide meelest neetud intelligentidele ainus lubatav ja sobilik leivateenimise võimalus. Ega ta füüsilist tööd peljanud, aga sellega teenis nii vähe, et oli võimatu endal ja oma perel hinge sees pidada. Toiduainete hinnad olid lühikese ajaga hüpanud nähtamatusse kõrgusesse, tänaseks päevaks olid need aastatagustega võrreldes peaaegu kümnekordsed. Hoiuste vahetuskurss oli nii madal – ühe krooni eest oli antud ainult üks rubla ja kakskümmend viis kopikat, kuigi krooni tegelik väärtus oli neli korda suurem –, et kesine pangaarve oli sulanud kiiresti olematuks nagu kevadine lumi. Nii ei jäänudki muud üle, kui kogu perega linnast maale vanemate kaela peale kolida, sest maa on see, mis eestlasi alati on toitnud ja küllap see tuleb oma rahva toitmisega toime edaspidigi.
Kärsitusest hoolimata oli ta praegu põlluserva nagu kinni naelutatud, ta ei tohtinud siit mitte mingil juhul lahkuda. Ta oli Maarjale määranud kohtumispaigaks just selle vaikse ja vähekäidava metsanurga ja kui Maarja tulles ei peaks teda eest leidma, võisid sündmused hakata arenema täiesti ootamatus suunas ja tuua kaasa ettearvamatuid ja saatuslikke tagajärgi. Nii ta siis istus põõsaste taga varjus ja ootas. Ta võis oma peidukohast näha jalgrada umbkaudu saja meetri ulatuses kummaski suunas, nii et päris märkamatult polnud võimalik talle läheneda, kui kellelgi mingil seletamatul põhjusel oleks juhtunud siia kõrvalisse paika asja olema.
Minutid venisid talumatu aeglusega. Kella tal käe peal ei olnud – see oli üksipäini tagakambri aknalauale tiksuma jäänud –, kuid päikese järgi otsustades oli aeg kaugelt üle keskpäeva. Taevale oli teab kust ilmunud paar valget säbrulist pilvejussi, kraavipervel õitsvate võilillede kohal lendlesid lõbusalt kollased liblikad – tõotas tulla kuldne suvi. Kusagil kaugel hakkas kukkuma kägu. Hommikul on hoolekägu, lõuna ajal leinakägu, õhtul… jah, õhtuni oli veel aega, õhtusel ajal kukub kägu harvemini, sest õnn, mida tema kukkumine kuuljatele tuua tõotab, on inimpelglik ja haruldane lind, seda on raske püüda ja veel raskem kinni pidada, ta tuleb juhuslikult, peatub viivuks, lehvitab tiibu – ja läinud ta ongi.
Mammal oli ikka kombeks öelda, et esimene kägu kukub elada jäänud aastaid. Lapsena olid nad käo kevadised kukkumiskorrad ikka hoolega kokku lugenud ja kui siis lind äkitselt oli vakatanud, oli see neis alati tekitanud kummalist ärevust ja kõhedustunnet, nagu oleks sellisel uskumusel võinud