Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid. Juhan Liiv
Читать онлайн книгу.
olid alles suurema tuleva hoobi eelkäijad. Kuulge ometi – kadunud sõber ise ei olnud päevaraamatuga rahul. Taevas teab mispärast. Miks läinud mina – nii – nii erakondlikuks tema raamatu toimetuse juures. Armas aeg küll, inimene on inimene. Kes sel ajal mitte ahjul maganud pole, mil väikesed Jassid-Jussid koolionkli juures käisid, see teab, kui palju vaimusid ja võimusid õhus ja põhus, vees ja maas elab ja vaest inimest rahule ei jäta. Kord lähevad nad küll harjas-loomade, aga teinekord inimese enese sisse ja välja neid enam ei saa. Võib ju olla, et Beeltsebub, kui "Bub'" kunagi, mu sulepäässe, tindisse, sule otsasse läks ja sääl "figureeris"? Kust tuleb see, et mina, oma sõbra endine austaja, jah endine austaja, tema vastu olla astunud, nagu ta kaebab. Kulla sõber, ehk on sinul enesel kõige rohkem süüdi? Sinu kehatumal vaimul on see harilik vaimude viis, et ta ühel silmapilgul New-Yorgis, teisel Pekingis, ühel silmapilgul põrmusel maapinnal, teisel üleval õhus aeleb ja minu surelikud jalad ei jõua nii kiiresti järele. Ühest kohast jääb tükk välja, teise kohta tuleb juurde. Sinu "isikuga" ei taha ega tahtnud ma midagi tegemist teha, ainult su vaimuga, ja minu süü ei ole, kui su vaim endistele keha teedele varju heidab, et nagu sa ise sääl päris isikuna viibiksid. Ja jälle ka mitte su vaimuga, sest su vaatekoht ei oleks halb, kui – kui tita mängud ja hilplemised säält kaoksid, aga sinu vaimu poisikesliku osaga, kes, nagu nähar oma mehisema poole käest midagi ei ole õppinud. Kõigest sellest ei näe mu sõber põrmugi tähele panevat – minul üksi olla süü. Mina, kes nüüd ei teadnud, kuhu pääd panna, võisin niisuguse paugu pääle ainult veel laulda: Juba käe on viimsed ajad jne. Aga ka ühe päevaraamtu avaldajagi vastu on saatus armuline. Kui juba viimne kannatus katkemisel, saan sõbra käest järgmise kirja: "Armas või aus päevaraamatu avaldaja või mis sa oled. Mis olnud, ei või enam muuta. Kiusatakse, torgitakse, näpistatakse mind nõnda, et nahk juba liiga hell on. Oh sa tänamatu kuri ilm, kes sa oma suuri vaimusid veel ikka ära ei tunne! Vaga kannataja abinõu on ka mokas. Ei muud kui jätan patuse ilmaga jumalaga ja pašol teise ilma. Üks julge vaimujalgne hüpak ja juba on mõni planeet mu elukoht – nutke siis, tänamatud! Säält tahan ma siis oma päevaraamatut edasi avaldada. Oota siis, mil järg tuleb.
Et lugeja ise siit ära näeb, miks päevaraamatu järg- nii kaua viibis, ei ole mul neile midagi seletust enam vaja teha, kes arvasid, et ta lõpnud olla. Mina ise ootasin järge kõige rohkem. Juba arvasin ma, et mu sõbra vaim teise ilma teekonnal "halvale teele" võis sattuda; ehk on ka siin kõrtsisid ja muid huvi asju olemas. Korraga tuli mulle kopsakas käsikiri, mis lootust annab, et päevaraamat edaspidi, korralikult ilmub. Siin ta on:
"Ühe teise ilma kodaniku kepi-joonistused planeet Marsi pääl ehk vägaimelikud nähtused maa pääl nägemata asjadest"
Kolmatkümmend, päälkiri on küll natukene pikk, aga mina ei tohi muuta, nagu nägite. Seega on siis mu sõber Marsi pääl kodupaika leidnud ja kui tema nähtused tõesti imelikud on – seda parem. "Kirjad põrgust" on juba eesti keeles ilmunud, ja kui meile nüüd reisikirjad – kui ka just mitte otseteed taevast, siis vähemalt Marsi päält – tulevad, on kõik hää. Ega ju minul sellega midagi tegemist ole, mis need marslased sääl norivad ehk teevad, mitte sugugi. "Oleviku" lugejad ka vist sääl ei ela, et ausad sõjatähelased vihastada võiksid. Kõik ilus ja tasane, kiri muudku alaku. Ma ei tohiks õiguse pärast ka mitte eratähendusi teha, aga päälkirja kohta vähemalt on see ikka lubatud. Seega lahkun ma lugejalt ja päevaraamat algab jälle pääle:
Oh, oh, oh inimesed! (Täh. Natuke liialt ohkamisi, aga ehk on nendel see mood! Tähendused on küll keelatud, aga meie päevil lisatakse isegi telegrammidele "ohoh!" ja "nonoh!" juurde.) Kui te teaksite, mis siin kõik näha on või kuidas ma veel siia sain? Hähäh, (juba naergi lahti!) küll oli see kena! Mina ja mõned teised, kes minuga ühel ajal selle ilma jumalaga jätsid, ei võinud mõistagi mitte raudteega teisale saada. Usaldasime sellepärast endid ühe puuduliku õhulaeva saatuse hooleks ja tee teise ilma algas. Ka siin on oma jaamad. T u s a jaam on esimene, milleni kõik hästi läks, aga siit kuni Kannatuse katkemisejaamani läks juba sandisti. Kuni Pauk-jaamani saime õhulaevaga, siis ei olnud seda kõikuvat korvi enam tarviski, vaid meie tõusime kui eetri jaokesed kergelt üles ja võtsime tee varmalt ligema teise ilma, see on Marsi pääle. –
– Kes teie olete? küsisime meie imelikkude elukate käest, kui ühel hommikul haljal murul ärkasime. Imelikud karvased pool-inimese, pool-koera moodi elukad olid meie ümber kogunud ja näitasid esimeste käppadega meie pääle. Mõned olid koguni sabalised, aga mitte kõik.
– Kes teie olete? kordasime uuesti küsimust.
– "Hu–hu–hu–hu!" vastasid nad. – "Mis te ütlete? – Hu–hu–hu!" Toho kamerunlased! Pagan teie hu–hu siis tähendab? Aga sabalised näitasid minu pääle, nuusutasid mind, jooksid eemale, tulid kartlikult lähemale, nuuskisid jälle ja raputasid oma karvaseid lakkasid. Lähemal seisjad hakkasid kangesti aevastama. Pagan võtku, ega ma ometi ninatubakat maa päält kaasa pole võtnud. Otsin taskud läbi, ei midagi. Ma tõendan seda neile kõigis Euroopa keeltes, aga ei, sabalised põgenevad, nagu kardaksid nad, et ma nende sabad ajalehte panen. Nüüd hulkusime mitmed Marsi külad läbi, aga ikka seesama lugu. Minu seltsilised leidsid viimaks ühe Mars-kadaka perekonnas vastuvõtmist, aga mind nuusutati igal pool nii kartlikult, et igaüks mu eest põgenes. Igavene juut Marsi pääl, mõtlesin mina. Ja seda teevad need neetud marslaste koonud. Seitsmel seebil pesin ma ennast ja tuulutasin riideid, et mõnest marslastele kardetavast maapäälsest haisust lahti saada. Viimaks jõudsin suurde linna. Ka Marsil on linnasid. No, väga kena! mõtlesin ma. Linn oli päälegi väga tore, tornid väga kõrged, ja mis veel kõige imelikum, seisid päris ilma tugedeta üleval. Suured saksad kõik väga sabalised, mõnel on see ülearun liige seda, mõnel toda karva, mõnel pikk, mõnel lühike, mõnel koguni pikem kui terve keha. Ühe kui teisega katsun juttu, aga paraku – koon hakkab liikuma ja minu eest põgenetakse kui tule eest ja katsutakse aga sabasid varjata. Hädas vaatan ma ümber, kas üht habemeajaja töötuba näeksin, kust ma enesele ka saba taha laseksin seada, et need pärdikud mind enam ei kardaks. Loen ühelt klaasukselt: "Habeme mahavõtmine liikumise seaduse teel!" Pagana pihta, see kõlab peaaegu eesti keele moodi, viimati ei ole siinsed kirjanikud ja ajakirjanikud rahva keelt veel nii kaugele ära rikkunud, et temast aru ei võiks saada, nagu see kurja maakera pääl on sündinud, mõtlen ma ja astun sisse saba tellima ja habet ajama. – Kõige imelikum asi, mis mulle silma torkab, on see, et habemeajaja, inimese moodi loom, mind sugugi ei karda ega nuusutagi. Tema koon on palju lühem ja saba ei ole olemaski.
– Mis teie soovide järelduse järje tagajärg on, mu härra? küsib ta – taevakene, kaunis eesti keele moodi kõlavas keeles.
– Tahan habet lasta ajada.
– Ah habet maha võtta, noa ja käe, see on raua ja käe abinõude liikumise seaduse teel?
– Jah, sellel teel, vastan mina ruttu.
– Tavalikult kõik habe maha võtta? küsis marslane.
– Tavalikult kõik, vastan mina ja imestan isegi, kuidas ma selle maa keele nii ruttu selgeks sain.
Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.
– Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.
– Tahan ka üht saba tellida.
– Saba?!
– Saba neh.
– Saba tõesti?!
– Nojah, siinpool on ju see mood.
– Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!
– Kas siis saba mõni erakonna märk on?
– Mu härra, kust teie olete?
Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.
– Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.
– Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha,