Muda, higi ja pisarad. Bear Grylls
Читать онлайн книгу.
ma armastasin seda. See oli ainus koht väljaspool kodu, kus ma ei tundnud kunagi koduigatsust.
Kui mu vanemad ära olid, saadeti mind sageli ööbima ühe vanaproua juurde, keda ma ei tundnud ja kes ei paistnud tundvat ka mind. (Ma arvan, et see oli mõni sõbralik naaber või tuttav, või ma vähemalt loodan, et oli.)
Ma vihkasin seda.
Mäletan, kuidas lõhnas mu ema ja isa pildiga vana nahast fotoraam, mille külge ma võõras voodis klammerdusin. Olin liiga väike ega mõistnud, et mu vanemad tulevad varsti tagasi.
Kuid see õpetas mulle üht teist tähtsat asja: ära jäta oma lapsi üksi, kui nad seda ei taha.
Elu ja lapsepõlv on liiga lühike ja habras.
Kuigi kogu selle aja ja mind kujundanud noorusaastate jooksul oli minu jaoks kindel kalju Lara, minu õde. Emal oli pärast Lara sünnitamist olnud kolm nurisünnitust ja kaheksa aastat hiljem oli ta kindel, et lapsi ta enam ei saa. Kuid ta jäi siiski käima peale ja rääkis hiljem, kuidas ta veetis üheksa kuud voodis, et jälle ei tuleks nurisünnitust.
See aitas. Ema päästis mu.
Sellegipoolest oli ta lõpptulemusena tõenäoliselt rahul, et mu ilmale tõi, ja Lara sai viimaks kalli väikevenna või tegelikult oma tite. Lõpuks tegi Lara minu heaks mida iganes ja mina jumaldasin teda selle eest.
Kuivõrd mu ema oli hõivatud töötav ema, kes aitas isa valimisringkonna asjaajamistes ja mujalgi, sai Larast minu asendusema. Ta toitis mind igal õhtusöögil – alates sellest, kui ma olin imik, kuni viienda eluaastani. Ta vahetas mu mähkmeid, õpetas mind rääkima, seejärel kõndima (mis, arvestades tema lõputut tähelepanu, juhtus loomulikult naeruväärselt vara), ta juhendas mind riietuma ja hambaid pesema.
Sisuliselt pani ta mind tegema kõiki asju, mida ta kartis teha ise või mis lihtsalt intrigeerisid teda, nagu näiteks toore peekoni söömine või mäest alla sõitmine kolmerattalise jalgrattaga, millel ei ole pidureid.
Ma olin parim väikevenna-kaltsunukk, millest ta eales unistada sai.
Just sellepärast oleme alati olnud nii lähedased. Tema jaoks olen ma ikka veel väike vennaraas. Ja ma armastan teda selle eest. Kui on üks suur aga, Laraga ei saanud ma kordagi rahu. Isegi esimesel päeval, kui ma olin sünnitusmajas, kanti mind pidulikult ringi ja näidati kõigile ja igaühele – olin oma õe uus mänguasi. Ja see ei lõppenud iial.
Praegu paneb see mind naeratama, kuid olen kindel, et just sellepärast ihaldasin ma hilisemas elus rahu ja üksindust, mida said pakkuda mäed ja meri. Ma ei tahtnud kellegi ees esineda, ma tahtsin lihtsalt ruumi, kus kasvada ja leida end kogu selle hulluse keskel.
Mul läks veidi aega mõistmiseks, kust pärineb see armastus metsiku looduse vastu, kuid tõtt öelda arenes see lähedusest, mis mul tekkis oma isaga Põhja-Iirimaa rannikul, ja soovist põgeneda armastava, kuid kamandava vanema õe eest.
Nüüd võin ma Laraga selle üle nalja heita ning ta jääb sellegipoolest mu lähimaks liitlaseks ja sõbraks, kuid ta on alati olnud ekstravert, kes ihkab olla laval või jutusaate sohval, kuna mina igatsen vaid vaikset olemist sõprade ja pere seltsis.
Lühidalt: Laral tuleks kuulus olemine välja palju paremini kui minul. Ma arvan, et ta võtab kõik selle hästi kokku:
„Kuni Bear sündis, vihkasin ma ainsaks lapseks olemist – ma kaebasin emale ja isale, et ma olen üksildane. Tundus kentsakas, et mul ei ole venda või õde, kui kõigil mu sõpradel olid. Beari ilmumine oli nii erutav (kui ma olin saanud üle pettumusest, et ta on poiss, sest ma olin alati tahtnud õde).
Kuid tol hetkel, kui ma teda vaatasin, kus ta oli valmis oma silmi võrevoodist välja nutma, mõtlesin ma: See on minu laps. Ma pean tema järele vaatama. Ma võtsin ta sülle, ta lõpetas nutmise ja sealtpeale kuni ajani, kui ta liiga suureks kasvas, vedasin ma teda igale poole kaasa.”
Minu elu algusaastatel suitsuses Londonis oli ainsaks päästvaks asjaoluks, et ma ühinesin kuueaastaselt skautidega ja see meeldis mulle.
Mulle meenub esimene skautidega veedetud päev, kus ma käisin ringi ja vaatasin kõiki neid suuri poisse korralikult triigitud särkides, mida katsid au- ja ametimärgid. Nende kõrval olin ma väike kõhnuke põnn ja ma tundsin end veel väiksemana, kui välja nägin. Kuid kui ma kuulsin skaudijuhi ülesannet küpsetada kõnniteel vorst ja kasutada seejuures ainult üht tikku, ma taipasin.
Üks tikk, üks vorst … hmm. Aga see ei põle ju küllalt kaua, mõtlesin ma.
Siis näidati mulle, kuidas kõigepealt süüdata tikuga lõke ja seejärel küpsetada vorst. See oli minu jaoks heureka-hetk. Kui neil skaudiõhtutel oleks kellelegi öeldud, et ühel päeval saab minust peaskaut ja maailma kahekümne kaheksa miljoni skaudi juht, oleksid nad tõenäoliselt end ribadeks naernud. Kuid selle, mis mul kasvus ja enesekindluses puudu jäi, korvasin ma alati tahte ja otsustavusega ning need omadused on ühtmoodi tähtsad nii skautluses kui ka elus hakkama saamiseks.
Niisiis leidsin ma skautluses eneseteostuse ja ka seltsimehelikkuse. See oli nagu perekond, kus ei ole tähtis, milline on sinu taust.
Kui sa oled skaut, oled sa skaut ja loeb vaid see.
Mulle see meeldis ja mu enesekindlus kasvas.
8. PEATÜKK
Mu vanemad ostsid peagi Wighti saarele väikese majakese ja viiendast kaheksanda eluaastani veetsin ma kooliaja Londonis, mida ma pelgasin, ja koolivaheajad saarel.
Isa töö võimaldas seda, sest parlamendiliikmena olid tal peaaegu koolivaheajapikkused puhkused ning kuna tema valimisringkond jäi parasjagu Londoni ja Wighti saare vahelisele teele, võis ta reedeti enne maale suundumist oma tööpiirkonnast läbi sõita. (Tõenäoliselt ei olnud see kõige eeskujulikum viis oma kohust täita, kuid nii palju, kui ma asjast aru sain, töötas see hästi.)
Mina tahtsin vaid pääseda saarele nii kiiresti, kui võimalik. Minu jaoks oli seal paradiis. Ema ja isa ehitasid meie väikest majakest aina suuremaks ning üritasid seda veidi avaramaks teha, ja peagi muutus see meie põhikoduks.
Elu saarel oli vaheldusrikas: metsikust, märjast ja tuulisest talvest kuni puhkelaagrit meenutavani suveni, kui Wight oli täis minuealisi noori, kellest paljud on tänini mu lähimad sõbrad.
Ma tundsin end esimest korda vabana, avastasin maailma ja sain olla mina ise.
Saare puhul oli teine tähtis asi see, et vanaisa Neville elas meie majast tühise neljasaja meetri kaugusel.
Ta oli üks suurepäraseimaid inimesi, keda iial tundnud olen, ja ma armastasin teda väga. Ta oli hell, lahke, tugev, ustav ja lõbujanuline, ja talle meeldisid suured šokolaaditahvlid (kuigi, kui talle mõnda pakuti, keeldus ta neist alati raevukalt). Aga kui sa olid lahkunud, kadusid need minutite jooksul.
Ta elas üheksakümne kolme aastaseks ja tegi iga päev usulise pühendumusega kehalisi harjutusi. Võis kuulda, kuidas ta oma magamistoas mõmiseb: „Kük-ki, varbad, sirutus, hinga.” Ta väitis, et see on hea tervise võti. (Ma ei ole kindel, kas šokolaad või võiga määritud röstleib kuulusid ka sellesse elukorraldusse, kuid elu tuleb kuidagi ära elada.)
Vanaisa Neville suri, kui ta istus meie tee otsas mere ääres pingil. Tunnen temast senini puudust: tema pikkadest harjaskulmudest, tema hiiglaslikest kätest ja kaisutustest, tema soojusest, tema palvetest, tema lugudest, kuid üle kõige sellest säravast näitest, kuidas elada ja kuidas surra.
Mu onu Andrew on Neville’i isiku kaunilt kokku võtnud:
„Neville jäi oma südames koolipoisiks, seetõttu sai ta noortega imeliselt läbi. Tema võtmesõnad olid julgustamine, innustamine ja armastus.
Ta oli Winston Churchilli matustel kohanäitaja ja liikus häirimatult kuninglikust soost isikute seas, tundis end mõnusalt igas seltskonnas. Ta järgis elus Kiplingi mõttetera: „Kui sa suudad kõneleda rahvahulkadega ja hoida alles oma vooruse, või kõndida kuningatega ning mitte kaotada sidet tavainimestega.”
Ta oli nii suurepärane sportlane kui ka täiuslik härrasmees.