Lõhnab mõrva järele. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
heitis talle pilgu. „Väga nutikas tähelepanek.”
„Tänan, aga nagu Alison, olen ka mina täiesti terve mõistuse juures,” vastas Meredith. „Aga mis puutub Tobysse, siis on ta kerge armuma, kuid Fiona nätsutab ta läbi ja sülitab välja. Pealegi on nad sugulased.”
„Ainult kaugelt.”
„Fiona on väga noor. Toby tüürib neljakümne poole.”
„Minu meelest ikkagi noor. Sina tüürid ka neljakümne poole ja sa pole ju vana? Mina olen üle neljakümne ja võtan ka nooruselt mis veel võtta annab!” Markby turtsus naerda. „Me kõik usume, et oleme noored,” lisas ta. „Me võime muutuda väliselt, aga mitte hingelt, on ju nii?”
„See on metafüüsiline mõtteviis ja ma ei taha seda praegu arutada. Kui ma rääkisin Toby ja Fiona vanusevahest, tahtsin ma öelda, et praegu ei ole see märgatav, aga hiljem küll.”
„Ma ei usu, et see oleks oluline. Vaata Jeremyd ja Alisoni. Jeremy on temast vähemalt kakskümmend aastat vanem. Paljudel paaridel on suur vanusevahe ja nende abielu on igati õnnelik.”
„Hea küll. Kui sa just teada tahad, kardan ma Toby armumist Fionasse sellepärast, et Fiona võib osutuda nende kirjade kirjutajaks.”
„Ahaa! Hoolimata sellest kõigest?” Ta nookas peaga selja taha, vihjates vaatepildile, mis oli maha jäänud.
„Osaliselt selle kõige pärast. Ma usun, et ta pidas meid nelja silma all vestlemiseks kinni mitte niivõrd selle pärast, et tal on kõrini peres valitsevast nördinud meeleolust, vaid pigem on ta mures meie pärast. Ta ei soovinud sinu sekkumist. Talle tuli üllatusena, kui Toby ütles, et ta on võtnud ühendust kohaliku politseiülemaga, kes on pealegi kihlatud tema hea sõbraga – tähendab minuga. Nagu Fiona ütles, haaras isa sellest kohe kinni. Sa võid olla kindel, et Fionale see ei meeldinud.”
Markby kehitas õlgu. „Võimalik. Aga kui ta kirjutas need kirjad, kas ta oleks siin näidanud välja, et ta ei salli Alisoni? See oleks ju rumalus.”
„Või on ta piisavalt kaval, et olla selles osas aus, lootes, et see viib sind valedele jälgedele.”
„Sa oled väga kahtlustava loomuga,” ütles Markby naerma hakates. „Sa peaksid olema politseinik.”
Nad möödusid majast, mida olid Overvale House’i sõites märganud. Meredith silmitses seda lähemalt. Maja ümbritses korras aed. Peenrad oli kevadiseks istutamiseks valmis kaevatud. Rida marjapõõsaid – vist tikrid ja mustsõstrad – hakkasid lehte minema. Naine riputas pesu kuivama. Ta seisatas korraks ning heitis autole ja reisijatele uuriva pilgu. Just siis ilmus majanurga tagant nähtavale tuttav kuju. Enne kui maja jäi selja taha, jõudis Meredith tunda mehes ära aednik Stebbingsi.
„See oli Stebbings,” ütles ta. „Ju ta elab seal. Ei tea, kas see maja on ka Jeremy oma?”
„Väga tõenäoline. Ilmselt on neid tööliste majasid valduste piirides veel teisigi. Kui nii, siis võib öelda, et see on just nagu Stebbingsi ametkorter.”
„Raske olukord,” lausus Meredith mõtlikult. „Kui eluase sõltub tööst. Kõike võib juhtuda. Stebbings võib kaotada töö, jääda pensionile või surra. Mis saab siis proua Stebbingsist? Kaotab kodu? Pole just meeldiv väljavaade.”
„Teisest küljest jälle,” märkis Markby, „ma kahtlen, kas ta üldse maksab renti. Ta tundub olevat kummaline tüüp. Näeb välja nagu vana mereröövel.”
„Pikad hallid juuksed, välkuvad silmad ja puha,” naeris Meredith.
Markby pöördus tagasi eelmise teema juurde. „Mis alusel sa Fionat kahtlustad? Kas ainult sellepärast, et ta ei meeldi sulle?”
„Ma pole öelnud, et ma mulle ei meeldi!” protestis Meredith. „Ma tunnistan, et pole tast vaimustuses. Jõhkralt öeldes on ta ärahellitatud jõmpsikas. Aga võib-olla pole see tema süü. On jumala selge, et selles peres on olnud suured tülid. Ma tahaksin teada midagi ta emast. Kas ta on veel elus? Uuesti abiellunud? Kas ta jättis Jeremy maha või oli see vastupidi? Kas nad läksid vastastikusel nõusolekul lahku? Kui vana Fiona siis oli ja kuidas see temale mõjus? Kas ta ei salli sellepärast Alisoni?”
„Ja ära unusta raha,” ütles Markby mõtlikult.
„Mäletad Jeremy märkust, et noortel on alati midagi vaja ja et on loomulik neile raha laenata. Hoolimata sellest Fiona jutust avaldusest kolmes eksemplaris, kujutan ma ette, et talle antakse raha, millal iganes ta seda küsib. Juba see trendikas riietus maksab midagi. Ei tea, kas ta üldse kuskil töötab? Teeb midagi, kas või vabatahtlikuna, heategevuses näiteks?”
„Ma ei kujuta ette Fionat supiköögis askeldamas või puhtaid riideid jagamas,” ütles Markby. „Ja nagu sinagi, ei mõtle ma niivõrd olevikust, kui tulevikust. Ma ei kujuta ette, kuidas need kaks naist – Alison ja Fiona – on Jeremy Jenneri testamendis ära märgitud.”
„Pea hoogu, vaatame, mis meil on.” Meredith hakkas sõrmede peal lugema. „Oletame, et Jeremy on andnud Fionale raha. Võibolla on ta hakanud pärima, kuhu see kõik läheb? Võib-olla vajab Fiona raha millekski, mida ta ei saa öelda. Võib-olla tarvitab ta narkootikume.”
„Võib-olla, aga meil pole põhjust seda oletada.” Markby teadis, et seda kraami on tänaval laialt saada. Ta teadis ka seda, et diilerid sihivad rikaste lapsi. Tänapäeva noorte ja vähem noorte juures on tavaline, et enne peole minekut tehakse triip kokat. Aga tõsine sõltuvus? „Fiona ei näe sedamoodi välja,” ütles ta. „Selle kohta pole mingeid märke.”
„Hea küll,” nõustus Meredith kombel, mis tähendas, et ta on oma oletuse ajutiselt kõrvale lükanud. „Aga mis sa ütled selle kohta, et Jeremy on oma naisesse kõrvuni armunud. Päris kindlasti määrab ta testamendiga lõviosa Alisonile. Ja ta süda pole korras. Need ähvarduskirjad tekitavad temas suurt stressi. Ta võib anda otsad ja siis hakkab väljapressija otseselt Alisoni pigistama.” Meredith pidas pausi. „Aga võib-olla polegi küsimus rahas. Seda pole siiani mainitud. Võib-olla tahab kirjutaja Alisoni piinata, panna kannatama. Kättemaksuks.”
„Kättemaksuks mille eest?”
„Jeremyga abiellumise eest.”
„Sa oled jälle Fiona juures tagasi.”
„Hästi, olen jah. Ma pean teda peamiseks kahtlusaluseks. Tema motiiviks võivad olla nii kättemaks kui väljapressimine. Tema puhul sobivad need kenasti ühte.” Meredithi hääletoon sundis Markbyt kuuldud väites viga otsima.
„Kust ta sai mõrvaprotsessi kohta andmeid? Nii Alison kui Jeremy kinnitavad, et nad ei rääkinud sellest ei tüdrukule ega Tobyle, enne kui see lugu kirjadega üles kerkis.”
Markby mängis nüüd vastaspoole advokaati. Ta teadis, et kui Meredith kord juba mõnest teooriast korralikult kinni võtab, kujuneb sellest kohe midagi nutikat. Selles peituski amatööride edu proffide ees, kes tegelevad nii maiste asjadega nagu faktid ja asitõendid. Aga Meredith oli terase mõistusega ja kaval, ning kui tema teooriates puudusidki faktid, siis ei puudunud nendest kunagi loogika.
„Sa ise ütlesid, et kust iganes,” ütles Meredith läbematult. „Sa muudkui materdad mu ideesid. Too siis enda omad lagedale!”
„Et kas ma kahtlustan teda? Vara öelda. Ma pole valmis kellelegi näpuga näitama ega kedagi välistama. See kehtib muuseas ka sinu semu Toby kohta.”
„No kuule!” Meredith vaatas talle kohkunult otsa. „See on naeruväärne! Mis põhjus tal võiks selleks olla? Ta palus mind, et sa hakkaksid asja uurima!”
„Kindel see. See poleks esimene topeltbluff. Nagu sa mõni minut tagasi ütlesid, võis Fiona meid just sellesama mängu mängimiseks kinni pidada. Ja mis puutub motiivi, siis võib ta olla Fionasse kõrvuni armunud, nagu sa kardad. Mehed teevad armastuse nimel kummalisi asju.”
Järgnes pahaendeline vaikus, ja siis ütles Meredith jäigalt: „See on jabur mõte. Ma tunnen Tobyt. Miks ta peaks tegema midagi säärast? Pealegi oli ta Inglismaalt ära. Alison mäletaks, kui