Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp
Читать онлайн книгу.
ajal, hoolimata kõigest sellest, on siiski olemas ka argipäev kõigi oma pisikeste ja vahepeal tüütuseni pähekulunud pisiasjadega. Milleks mulle see Jäätisetüdruk?
Aga ma ei saa teda oma peast ega südamest välja. Aina taban end keset päeva justkui kusagilt paradiisisaarelt, hetkeks unistamas temast, meie uutest hetkedest üheskoos. Kui palju oleks meil võimalik koos teha! Me võiksime näiteks kõndida koos raudteejaama ja visata kulli ja kirja, kummas suunas sõitma hakata. Siis võiksime end kerida pinkidele otse akna all, vaadata möödavuhisevaid maju, põlde ja metsi, ning ma kuulaksin, mida ta räägib…
Ma võiksin pea anda, et Jäätisetüdruk õpib kirjandust ja rahvaluulet. Ta on heas mõttes stereotüüpne ning ilmselgelt on ta väga palju lugenud. Ometi näen ma teda päevast päeva ainult jäätiseleti taga ja mitte kunagi harilikes tudengikohtades või ülikooli peahoone lähistel. Hommikuti unede piirimail olles tundub mulle, et olen Jäätisetüdruku välja mõelnud. Mingi veider luul, segu varakevadisest täiskuust, liigsest päiksest ja tuulest, esimesest kuivast asfaldiribast, tärkavatest kollastest nartsissidest.
Aga ta ju on olemas?!
Nii hiilin ma nagu jälitaja ühel reedeõhtul sulgemise eel jäätiseleti lähistele, kössitan seina varjus ja ootan, kuni Jäätisetüdruk õhtusse astub. Seekord on tal jalas sinised sukad ja seljas tumeroosa seelik. Ta ei ole mind nähes üllatunud. Ning mina ei ole üllatunud, et tema ei ole üllatunud. Tuleb tunnistada, et ma ei ole kellegi jälitamises eriti osav. Ilmselt on läbinähtav mu kohmakas katse „juhuslikult” tema teele sattuda.
„Kuhu sa minna tahad?” küsib ta põgusalt naeratades. Aga iseenesestmõistetavusega, justkui ma peaksingi seal olema. Ma üritan jätkuvalt välja näha, nagu oleksin sattunud juhtumisi jäätiseleti kõrvale kõndima, kuid see tekitab mus veel rohkem ebamugavust ning ma otsustan asjale läheneda sama iseenesestmõistetavusega, nagu seda teeb Jäätisetüdruk.
„Kas sul ei ole mulle mõnd põnevat kohta näidata? Kindlasti on. Mul on ükskõik, kuhu minna. Ma tulin lihtsalt vaatama, kas ma ei ole sind äkki mitte välja mõelnud.”
Jäätisetüdruk hakkab naerma. Naer on päris. „Mina olen päris!” luksub ta. „Kuigi, tuleb tunnistada, ma kahtlen selles vahepeal ka ise. Tule siis, ma viin su ühte kohta.”
Kõnnime natuke aega vaikuses, kingade kõps-kõps kevadisel asfaldil. Mulle meenub Jäätisetüdruku ütlus õnne kohta ja ma peaaegu juba hakkangi uskuma, et see siin võibki õnn olla. Oleme jõudnud parki ja Jäätisetüdruk viskab end murule pikali. Tüdruk kissitab taeva poole silmi ja küsib: „Kas ma olen sulle rääkinud nendest kordadest, kui kooljad mu akna taga kolistasid, keset ööd? Toomast polnud kusagil näha, kui ma tuppa tikkuvale kooljale õhupüssist tinakuuli silme vahele kõmmutasin. Arvad, et selline hale asi peatab mind?”
Kui ta räägib, siis ta riimib lauseid ja sõnu, tema kõne on rütmiline, justkui õpitud, ning alati absurdne. Ma üritan esimesest hetkest alates tema kõnesse peidetud koodi lahti muukida. Sest kes see ometi räägib päise päeva ajal, või olgu, varaõhtul, keset kesklinna käidavaimat muruplatsi midagi kooljatest ja kõmmutamisest? Need sõnad kuuluvad justkui ühte teise ajastusse, vähemasti ühte teise kellaaega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.