Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
põsed värvusid punaseks. „Ma ei vaja seda. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas te ennast pesta saate?”
„Teid huvitab,” küsis Monty, silmis ootamatu sära, „kas ma käin vannis?”
„Vastus on ei. Ei käi. Seal polegi vanni. Ma pesen siin, köögis.” Ta noogutas vana kivist kraanikausi poole.
„Aga teil on ju piisavalt ruumi, et lasta siia vann paigutada või duširuum,” pakkus inspektor välja. „Mõelge sellele rõivistule, kas seda ei saa ümber ehitada? Te võiksite selleks sotsiaalabist toetust saada.”
„Sekeldajad naised!” ütles Monty, meenutades oma viimast kohtumist sotsiaaltöötajaga. „Ei, mu kallis, ärge ainult teie rääkige, et sotsiaaltöötajad. Peaaegu kõik nad on ühed suured targutajad. Pealegi ei saa ma töömehi siia lasta. Nad trambiksid igal pool ringi, laseksid vilet ja keedaksid teed ja oleksid mul igal pool jalus. See ei meeldiks mulle mitte üks põrm. Ja üldse, mulle meeldivad asjad nii, nagu nad on. Ja mis on sellel kõigel pistmist tolle surnud vennikesega minu diivanil? Üpris vähe, nagu mulle tundub.”
Monty muutus võitlushimuliseks. Tema polnud palunud sel tüübil siia sisse astuda ega võõrastetoas ära surra, tõepoolest mitte! Kõik arvavad, et tema on süüdi. Monty oli veetnud kogu oma elu vastutusest kõrvale hiilides. Kui Penny oleks elus ja siin, siis ta kinnitaks seda.
„Õige küll,” möönis punaste juustega inspektor. „Nii, Monty, me ei tea, millesse teie külaline suri. Aga kõigepealt oleks vaja teada, kuidas ta siia sai, kas pole? Peale politseimasinate pole väljas ühtegi autot. Ei paista küll nii, et ta oleks siia lihtsalt sisse kõndinud. Tema kingad on täiesti puhtad.”
„Kas on?” Monty oli jahmunud.
„Jah, ma vaatasin.”
Selle peale muutus Monty mõtlikuks. „Noh, olgu ma neetud,” ütles ta lõpuks. „Te olete külmavereline, kas pole? Aga teil on õigus. Kui ma koju jõudsin, siis polnud väljas ühtegi autot.”
Inspektor naeratas uuesti. „Ma peangi olema tähelepanelik. Tema riided on samuti üldiselt puhtad.” Ta jäi korraks vait, et heita pilk Monty armetule kuuele ja särgile, millel mõlemal käised narmendasid. „Ta on üsna hästi riides, kas pole? See kuub tema seljas on ehtsast seemisnahast ja need on kallid.”
„Ta tundus mulle nende sellide moodi, kes ratsavõistlustel tolgendavad,” pomises Monty.
Roheliste silmade pilk muutus teravaks. „Kas te huvitute ratsaspordist?”
„Ei, see oli lihtsalt tähelepanek.” Kurat, mõtles Monty, politseiga rääkides peab nii ettevaatlik olema. Nad hakkasid igast sõnast kinni ja muutsid selle tähendust tundmatuseni. Penny oli olnud samasugune, lugenud igast pagana lausest välja sellise allteksti, mida Monty polnud uneski mõelnud. Nimi, auaste ja isiklik number, Monty! Vastake üksnes proua küsimustele.
„Lugu on nii, härra Bickerstaffe – vabandust, Monty –, et tundub uskumatu, et te jalutate sisse ja leiate kellegi, keda te pole varem kordagi kohanud, oma diivanil surnult lebamas.”
„Ma arvasin, et ta magab,” ütles Monty. „Kuni mõistsin, et see pole nii. Ma ei suutnud teda üles äratada.” Kiiruga lisas ta. „Ma sikutasin teda korraks kuuest. Ma ei saa öelda, et oleksin teda raputanud. Ma karjusin tema peale. Ma arvasin, et ta on purjus ja tuli end siia välja magama. Ta oli püksi teinud. Seda haisu oli tunda. Küllap panite teiegi seda tähele?”
„Jah, panin küll. Vabandage, et ma seda aina küsin, aga kas te olete absoluutselt kindel, et te pole teda varem näinud?”
„Mitte kunagi.”
„Kas te arvate, et keegi võiks täna helistada?”
Monty oli juba valmis vastama, et ei, kui neid mõlemaid jahmatasid Mozarti „Türgi marsi” esimeste taktide plekised helid. Too meloodia näis kostvat Monty kuuetaskust.
Monty vaatas inspektorile pärani silmadega otsa.
Naine ütles: „Minu arvates on see teie mobiiltelefon.”
„Mida, oh, põrguvärk …” Monty kobas oma taskus ja võttis telefoni välja, surudes selle kõrva vastu.
„Halloo, onu Monty?” ütles kellegi reibas hääl. „Bridget siinpool. Ma arvasin, et helistan sulle ja küsin, kuidas sul läheb. Tansy rääkis mulle, et ta veenis sind mobiili ostma, aga sa pole meile sellega kordagi helistanud.”
Monty vaatas telefoni hämmastunud pilgul ja ulatas selle siis naispolitseinikule. „See on mu – pereliige,” ütles ta. „Ta muudkui kutsub mind „onuks”. Ma pole talle mingi kuradi onu. Ta on mu nõbu Harry tütar Bridget. Teie näite olevat hakkaja. Parem rääkige ise temaga.”
„Mis ta perekonnanimi on?” küsis inspektor kätt välja sirutades.
Monty kortsutas tigedalt kulmu. „See nimi, mis ma tal viimati teadsin olevat, oli Harwell. See muutub pidevalt. Ta muudkui aga abiellub ja kavatseb seda kohe neljandat korda teha. Proovige Harwelliga. See oli ta viimane nimi. Sellele ta arvatavasti vastab.”
Monty istus mornilt, vahtis noort naisinspektorit ja kuulas pealt ühepoolset vestlust.
„Jah, proua Harwell, see on tõesti kummaline, ma olen nõus. Aga siin, teie onu elutoas diivanil on, või oli, üks surnukeha. Me muidugi viime ta siit ära, kui selleks on aeg, aga teie onu ei saa täna ööseks siia jääda. Jah, ta on päris heas vormis, ainult natuke kohkunud. Ei …” Inspektor heitis pilgu Montyle ja tühjale viskiklaasile. „Ei, ei ole.”
„Tahab teada, kas ma olen purjus, eks ole?” urises Monty.
„Ahaa, proua Harwell, See tundub olevat hea mõte. Ma ütlen talle. Jah, ma ootan, kuni te siia jõuate.”
„Mida?” hüüdis Monty, kui inspektor telefoniühenduse katkestas. „Mis jutt see oli headest mõtetest ja Bridgeti siiatulekust?”
„Proua Harwell oli nii lahke ja tegi ettepaneku, et viib teid enda juurde koju ja annab teile seal mõnda aega öömaja,” ütles inspektor Campbell. „Ta ütleb, et on umbes kahekümne minuti pärast siin.”
„Kurat ja põrgu! Kas teile ei tundu, et te oleksite võinud enne ka minu käest küsida? Mina Bridgeti juurde koju ei lähe. Te võiksite sama hästi visata mind vangikongi, ukse lukku keerata ja võtme minema visata.” Monty vehkis ahastusest kätega ja lõi tühja viskiklaasi ümber.
„Meil pole põhjust seda teha, ega ju?” poetas politseinik, haarates viimasel hetkel kinni viskiklaasist, enne kui see jõudis laualt maha veereda ja põrandale kildudeks kukkuda. „Võib-olla on parem, kui te jääte proua Harwelli juurde, kas või ainult tänaseks ööks. Minu arvates olete te üpris vapustatud ja siia te jääda ei saa. Me oleme selles juba kokku leppinud.”
Köögiuks avanes ja nähtavale ilmus jässakas noorepoolne mees, kes pälvis kohe Campbelli tähelepanu. Naine palus end vabandada ja lahkus köögist, tema väikeste teravaotsaliste mustade saabaste kontsad klõbisesid kiviplaatidel, meenutades mõnd meessoost flamenkotantsijat, kes valmistub maruliseks zapateado’ks.
Naine oli enda järel ukse sulgenud. Monty kuulis nende häältekõma, kuid see, millest nad rääkisid, teda ei huvitanud. Kohe pidi tulema Bridget. Monty pidi koos temaga Bridgeti juurde minema. Kui Monty oli aru saanud, et too sell diivanil on surnud, oli ta mõelnud, et ega asjad enam halvemaks minna ei saa, aga need olid just läinud.
kolmas peatükk
„See on tõepoolest kummaline,” ütles seersant Phil Morton Jess Campbellile vaikselt. Nad oli taganenud koridori ja Monty ei saanud kuulda, mida nad räägivad; aga midagi kirikulikku oli trepišahti tühjades võlvialustes, mis kandis sosinaid edasi. „Ma vaatasin kiiruga meie laiba kuuetaskutesse, ja seal polnud midagi, mille järgi tema isikut kindlaks teha. Ei rahakotti, autovõtmeid, juhiluba, mitte midagi. Ainult mõned mündid. Ma ütleksin, et keegi on meist ette jõudnud ja kõik ära koristanud.”
„See ei meeldi mulle,” ütles Jess. „Vean oma saabaste peale kihla, et see