Ütle seda mürgikeeli. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
Ja ta elas siin. Eve’i maja seisis puudest varjatud kruusatee lõpus. Vastas, poolenisti puude taga peidus, seisis räämas kirikaias kirik, millega maja kunagi liideti. Meredith nägi vaid seda, et kirik oli hilisgooti stiilis ja paistis olevat lukus ning elutu. Kirikla, õigemini see, mis temast kõrge telliskivimüüri tagant paistis, oli George’i-aegne, mõne hilisviktoriaanliku lisandiga. Väliskülge mööda üles ronivad näotud torud olid tunnistajaks tõenäoliselt Edwardi-aegsele katsele kohta moderniseerida. Televisiooniantenn katusel viitas hilisema generatsiooni prioriteetidele.
Meredith väljus autost ja värises rõskes jaheduses, hõõrudes paljaid käsivarsi, samal ajal teise korruse aknaid silmitsedes. Tema selja taga mühises tuul kurblikult kirikaia puudes ja ootamatult lendas midagi suurt lähedalolevatest okstest välja ja laperdas minema, pannes Meredithi võpatama. Kuid see oli kõigest metstuvi, kes maandus televisiooniantennil ja kudrutas ta peale. Meredith krimpsutas nägu ja raputas väravavarbu. Väravad olid lukus ja nüüd nägi ta, et ühel väravapostil on aukudega metallplaat ja nupp.
Seal oli veel midagi. Ühe väravavarva külge oli seotud pruun paberkott.
See oli kõvasti kinni köidetud pika satiinkanga ribast lehviga ja koti külge oli nööpnõelaga kinnitatud väike kaart, mida lilleseadjad kulleriga saadetavate kimpude külge kinnitavad. Veider ja üsna ebameeldiv asja juures oli see, et kaardil oli must raam ja see oli sedasorti kaart, mis kuulus tavaliselt matusepärgade ja leinakimpude juurde.
Meredith astus lähemale ja silmitses kaarti. Trükikirjas seisis seal „Tere tulemast koju, Sara”. Allkiri puudus. Meredith kibrutas kulmu. Kahtlemata olid anonüümsel heasoovijal head kavatsused, kuid oli rumal viga valida mustaga ääristatud kaart. Nüüd märkas ta, et paberkoti põhi on märg. Mis iganes see ka pole, see lekib, mõtles ta, ja sirutas käe, et vettinud paberit katsuda.
Tema sõrmede külge jäi kleepuv ja määrdundpunane värv. Ta ahmis õhku ja sikutas roosat lehvi, kuni see purunes. Paberkott kukkus maha ja prahvatas lahti. Kotis oli jube verine sodi. Meredith laskus kükakile ja tõmbas väga ettevaatlikult paberit eemale. See oli härja süda.
„Mäherdune täiuslikult räpane vingerpuss!” pomises ta, tundes rõõmu, et oli leidnud selle tülgastava anni enne kui keegi teine. Meredith korjas üles koti, südame, paela ja kaardi ning viis need väljasirutatud käes hoides üle teeraja selle kaugemasse serva, kus rada piirnes nõgeseid täis kraaviga. Ta kukutas kogu kupatuse nõgesepuhma keskele ja nägi seda silmist kaduvat. Mõni koer või öösel ringi luusiv kiskja võiks liha leida ja hommikuks hävitada. Meredith pühkis ettevaatlikult sõrmi ja raputas end seesmiselt, et ebameeldival pildil minna lasta. Just siis kuulis ta selja taga teeraja kruusasel pinnal väga vaikset krudinat ja pööras kiiresti ringi.
Seal, umbes kaksteist jalga eemal, seisis üks mees ja vaatas teda. Sellist isikut poleks Meredith osanud vaiksel külatänaval ettegi kujutada. Mees oli keskmist kasvu, sihvakas ja kahvatu ja võis olla mis tahes eas kolmekümne ja viiekümne eluaasta vahel. Ta kandis tumedat ülikonda ja nägi välja peaaegu ängistavalt puhas ning korralik, nii et ühe pöörase hetke jooksul pidas naine teda mõne tulevase ametialase külaskäigu tarvis surnuaeda üle vaatavaks surnumatjaks. Kuid siis hakkas mees rääkima.
„Üsna ebameeldiv,” sõnas ta. Hääl oli ameerikalik, kuid aktsent hoolikas, sõnad hääldatud selgelt, kergelt vanamoodsal, peenutseval viisil. Ta ei paistnud olevat šokeeritud, üksnes tauniv.
Meredith ütles ägedalt: „Jah – kas te teadsite sellest seal?”
Mehe suunurgad tõusid, kuid tema kahvatud hallid silmad jäid valvsaks. „Ma just äsja nägin seda, kui tulin mööda teerada. Teie jõudsite selleni esimesena.” Ta liikus ettepoole ja sirutas käe välja. „Teie peaksite olema see naiskonsul. Minu nimi on Elliott – Albie Elliott. Ma olen Evie’ sõber. Ma peatun samuti siin.” Viimaste sõnade juures jõnksutas ta peaga kirikla poole.
Natuke vastumeelselt võttis Meredith mehe pehmed valged sõrmed oma pihku. Automaatselt ütles ta oma nime, kuigi mees seda ilmselt juba teadis.
„Kas see siis ei olnud siin, kui te välja läksite?”
Elliott pilgutas silmi. „Ma oleksin seda märganud, eks ole? Kuid täna hommikul läksin ma varakult välja. Käisin siin lähedal asuvas väikelinnas – Bamfordis, nagu seda nimetatakse. Vilets kolgas. Sõitsin sinna bussiga, mis oli huvitav, kuid ma ei ütle, et seda uuesti teeksin. Kui ma lahkusin, ei olnud värava küljes midagi, kuid nagu ma ütlesin, oli see kell üheksa hommikul.”
Hulk küsimusi kargas Meredithile pähe, kuid ta esitas vaid ühe: „Kas te tulite pulmadeks?”
„Oo jaa – pulmad.” Elliott hõõrus oma siledaid peopesi vastamisi. „Evie tahab, et jääksin. Teie perekonnast pole just palju inimesi, nagu ma aru saan. Kuid ma ei usu, et võiksin siin kauem aega veeta. Mul on kodus asjatoimetusi.” Tal oli sõrmes suur, erakordselt inetu, kohmakas raamistises tumepunane kivi. „Ma olen siin äriasjus,” ütles ta.
„Film või televisioon?” küsis Meredith kohe. Eeldatavasti oli see üks kahest, kui just Eve polnud otsustanud memuaare kirjutada. Kuid raske oli aru saada, mida arvata härra Elliottist, sest nii või teisiti, vähemalt ühel kursil tegutses ta vale lipu all. „Lakutud” aktsendi, hoolikalt kärbitud juuste ja tumeda Ivy League’i ülikonna varjus, rääkimata peletislikust korporatsioonisõrmusest, mis kogu täiega oli nii teadlikult WASP2, oli puhas Bronxi päritolu. Meredith oli selles kindel.
Elliotti suu pöördus taas ülespidi. „Ma nii toodan kui ka lavastan „Pärandust””. Ta tegi pausi, ja nähes, et naine on üsna mõttelageda näoga, lisas kerge tüdimusenoodiga, mis muutis ta hääle nasaalsemaks: „See on üks jätkusaaga kolme põlvkonna New Jersey’ pankuritest.”
„Oo, seebiooper,” ütles Meredith valgustatult.
„Just nii. Üllatav, et te sellest kuulnud ei ole. Aga laske ma arvan, te olete olnud…?” Ta tegi pausi.
„Jugoslaavias. See, hm, „Pärandus”, ei ole veel nendeni jõudnud, ma kardan.”
„Küll jõuab.”
„Ma ei julgeks loota, et nad sellest midagi arvata oskavad.” Öeldu kõlas üsna jämedalt ja Meredith kahetses seda, kuid Elliott ei paistnud solvuvat.
„Seal on igaühele midagi. See on minu lapsuke. Minu idee. Mina tegin selle. Mina kindlustan, et me kindlalt origniaalset formaati järgiksime. Kuid just praegu on vaja pisikest miskit…” Mehe silmad vaatasid taas kirikla poole.
„Te tahate, et Eve selles kaasa teeks?” küsis Meredith üllatunult.
„Jah, armuline proua. Meil on märulit, draamat, paatost, kannatusi ja me ei karda olla vaidlusobjektiks, tegelikult küll kedagi pahandamata.” Elliott pidas pausi ja kortsutas kulmu, justkui mitte päris rahul olles selle laiali valguva stsenaariumiga. „Kuid me vajame kõrgema klassi hõngu,” ütles ta vastu tahtmist, lisades taastuva optimismiga: „Selle asja suudab Eve korda ajada.” Ta vaatas oma leebete hallide silmadega naisele otsa. „Kas me ei läheks majja?”
„Ei, oodake natuke!” Meredith sirutas käe välja, et meest takistada. Too peatus ja kinnitas oma heleda ilmetu pilgu taas naisele. „Mida me sellega teeme – sellega seal?” Meredith osutas nõgesepuhmale ja jubedale sodile, mida see varjas.
„Kas me peame midagi tegema?”
Jahmunud Meredith vahtis teda, suu ammuli. „Jah!” ütles ta viimaks, saanud kõnevõime tagasi.
Mees paistis jälle pahandavat. „Mis teil plaanis on, leedi? Korjata see sealt üles ja sellega enda ees lehvitades majja kõndida?”
„Ärge olge rumal!” vastas Meredith vihaselt. „Muidugi mitte!”
„Hästi. Nii et jätke see sinna. Las mina hoolitsen selle eest, eks?”
Tema hääles oli teravust, mida seal varem ei olnud. Meredith avastas, et vaatab meest teise pilguga. Heledad hallid silmad ei tundunud enam sugugi kalalikud ja ilmetud. Neis oli kalk läige, kuid see tuhmus, kui naine tema pilku jälgis. Elliott naeratas
WASP – lühend Põhja-Ameerika kultuuriruumis käibivale sotsioloogilisele terminile