Mõrvahooaeg. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
ajasid nad juttu. Meredith kirjeldas talle Rose Cottage’it. Tädi Loule paistis see üldiselt meeldivat, kuid ta käskis tuulutada magamistuba, kuna vanad majad kipuvad niisked olema. Ta avaldas lootust, et Meredith on ettevaatlik. Ta oletas, et Meredith sööb ikka veel liha, mis on halb, kuna ajalehtedes kirjutatakse, et esineb palju hullu lehma taudi. „Ma mäletan, et Rogerit hammustas ükskord tsetsekärbes ja see on ka midagi sinna kanti. Häda seisnes selles, et pruudiraha maksti tavaliselt kariloomade näol. Liha söömine põhjustab väga suuri probleeme.”
Nad lahkusid vastastikuste kiindumusavalduste saatel.
„Väga armas, et sa mind vaatama tulid, kullake. Sõida ettevaatlikult,” olid tädi Lou hüvastijätusõnad.
Meredith suudles ta närtsinud põske ja tundis magusat roosilõhna. Teda valdas nukrus. Võib-olla on ta siin viimast korda. Kui ta tädi Loud veel kunagi näebki, siis ilmselt hoopis teises olukorras. Isegi gong vana daami hallis tundus olevat väiksem kui Meredith mäletas. See oli siiani läikima nühitud.
Meredith sõitis tagasi Pooki. Külaskäik, mis oli mõeldud enesetunde tõstmiseks, ei täitnud lootust. See oli sundinud teda mõtlema ajale, mis libiseb käest nagu liiv sõrmede vahelt.
Esmaspäeval jõudis jõulueelne ärevus ka Pooki. Meredith oletas, et Harriet elab jõulude ajal aktiivset seltsielu, kuid ta soovis ka omalt poolt midagi pakkuda, niisiis läks ta pärast hommikueinet Harrieti juurde ja palus ta enda juurde lõunale.
„Ma ei ole sinusugune hea kokk. Rohkem nagu hädaabinõu.”
„Pole midagi.” Harriet naeratas. „Ma tulen meelsasti.”
Köögist kostis koristava proua Brissetti laulu.
„Proua B on jõulumeeleolus,” ütles Harriet.
Meredith teadis oma kokavõimeid, kuid inspireerituna kaheksakümne kolme aastasest tädi Loust, kes tuli toime nii hea oavormiga, valmistas Meredith singirulle porrulauguga, mille juurde käis natuke klimpis juustukaste. See oli üks varuväljapääsudest, mida ta külaliste puhul kasutas.
Harriet tõi pudeli veini. Võõral territooriumil oli ta alguses üllatavalt kohmetu, peaaegu uje. Ta jäi porrulaugu ja tükkis juustu juures viisakaks ja ütles, et seda peaks proovima ka salatsiguriga, ning alguses tundus, et lõunasöök kujuneb pisut piinlikuks. Ent siis avastas Meredith mooduse Harrieti rahustamiseks – ärgitada teda loomadest rääkima. Harriet lükkas koheva punakaspruuni lõvilaka näo eest, jõi sõõmu veini ja hakkas pajatama ponidest, kelle hulgas ta oli üles kasvanud ja ratsutama õppinud, ning Blazerist, oma praegusest hobusest. Ta ei rääkinud inimestest, mainis ainult korra nõbu Frani, sedagi seoses hobustega, kuid ta ei öelnud ühtegi sõna teistest sugulastest või sõpradest.
Oma karmi kesta all on Harriet väga haavatav, mõtles Meredith. Võib-olla sellepärast ongi ta mõnikord nii agressiivne. Millest see tuleneb? Nurjunud armuloost? Lähedase kaotusest? Peretülist? Oleks huvitav teada, kuid Harriet ei räägiks talle kunagi, see on selge.
Jutt jõudis jõulude ja selle tähistamise juurde.
„Ma ei ole usklik,” ütles Harriet. „Ja ma ei hooli uhketest kaunistustest ja kogu sellest sebimisest. Selles osas olen ma proua Brissettile suur pettumus. Tema armastab kõiksugu asju üles riputada ja ma näen, et siin on sama lugu. Mulle meeldib süüa ja juua ning minna esimesel pühal jahile. Sa peaksid kaasa tulema ja rongkäiku nägema.”
„Küllap vist.”
Harriet vaatas kella. „Pagan võtaks… ma lubasin Tomile, et olen kell kaks tallide juures. Nüüd pean ma tormama. Muidu jääb ta jälle pikalt mossitama. Aitäh lõuna eest!”
Kõik see oli nagu vanades legendides, kus viktoriaanid istusid päev enne jõululaupäeva koos ja pajatasid vaimujutte. Kui Meredith oli laps, luges isa jõuluõhtul alati perele jõululugusid. Kui jutt jõudis sinnamaani, kus ilmus välja Marley vaim, hakkas Meredith hirmust värisema.
Ilmselt võtab ta jõuluõhtut Danbyde juures liiga südamesse. Ta silmitses jõulukaktust, mille oli Alanile ostnud – see nägi armetu välja. Poes polnud sel häda midagi. Kuid see polnud õitsele puhkenud ja näis, et tal ei ole kavatsustki seda teha. Pealegi oli Meredithil nina veidi kinni ja ta lootis, et see pole tõsine külmetus. Ta valmistas endale kuuma piima, valas sellesse sortsu brändit ja võttis joogi koos kuumaveepudeliga voodisse kaasa.
Kas siis brändi või soojuse mõjul, kuid ta uinus silmapilkselt. Ja nagu mõnikord juhtub, ärkas ta sama silmapilkselt. Toas oli pime, külm ja vaikne, ning kummaveepudelist oli saanud soovimatu sissetungija. Ta lükkas pudeli eemale ja jäi kuulatama. Peagi taipas ta, et ümberringi polnud sugugi vaikne. Kuulda oli tosina jagu erinevaid helisid: kriiksatused, sahinad, oiged, klõpsatused ja praksumised. Hiired? Loodetavasti mitte. Kas vana puit häälitseb temperatuuri muutudes? See on palju tõenäolisem. Või on need hoopis paharetid, kes tulevad jõulude ajal inimesi kimbutama?
Hobusetaolised paharetid, mõtles Meredith. See sümbol on igivana. Hobuseid peeti kunagi pühadeks loomadeks. Mäekülgedele joonistatud valged hobused. Nad olid ka viljakuse sümbol. Kas nad tõid head või halba õnne? Seda küsis ta endalt, kui kuulis – või arvas kuulvat – kerget kabjaplaginat.
Meredith tõusis voodis istuli. Just siis, kui ta arvas, et see oli olnud pelk ettekujutus, kostis see taas. Klippadi-klappadi. Väljas. Ööpimeduses. Ta pööras ennast külili ja vaatas helendavate numbritega kell-raadiot. Pisut enne kahte. Klippadi-klappadi. Ja vaikne hirnahtus.
Äkitselt hakkas Meredith üle kere värisema. Ta ronis vastu tahtmist voodist välja ja sundis ennast akna alla minema.
Väljas valas hele kuuvalgus kummalist sära majadele, puudele ja nõmmedele nende taga. Nõmmed olid ebamaiselt hõbedased, puuoksad sirutasid nagu piinatud käed taeva poole. Kõik aknad olid pimedad. Kuid niikuinii olid pooled majadest tühjad. Külas olid ainult tema, Harriet, Joe Fenniwick oma naisega ja võimalik, et ka Haynesid. Kuus hinge. Kõik omaette. Kogu Pooki elanikkond. Aga vähemalt inimesed. Meredithi hingeõhk oli akna uduseks teinud ja ta pühkis seda käega. See ei aidanud. Ta avas akna ja nõjatus välja, läbi õhukese öösärgi tungiv jääkülm õhk pani ta lõdisema. Ta vaatas paremale, teeristi poole. Ei midagi. Ta vaatas vasakule, Pooki tallide poole. Ei midagi. Siis jälle paremale… issake, ongi!
Pilverüngas oli kuu ajutiselt katnud, kuid nüüd liugles see edasi ja horisondil ilmus nähtavale hobuse tume siluett. See seisis, pea kõrgele tõstetud, saba lehvimas, kõrvad kikkis teeristi hõbehallil taustal. Kui Meredith teda hinge kinni pidades silmitses, tõusis hobu tagajalgadele, kappas minema ja kadus silmist.
Meredith sulges akna ja istus voodiservale. Tema põlved olid nõrgad ja ta värises. Päevavalgel ja heas seltskonnas on vana ebausu üle kerge naerda. Keset ööd ja üksinda oli kõik hoopis teine. Kummituskülas. Ega see nimi pole niisama pandud.
Meredith läks alla ja keetis teed. Pärast seda hakkas tal parem. Kuid ta ei räägi kellelegi, mida arvas näinud olevat, igatahes Alanile mitte. Alan peaks teda hulluks. Või et ta nägi seda unes. Aga see polnud unenägu.
Jõulu esimene püha langes kolmapäevale. Meredith oli öelnud Markbyle, et kui tal midagi selle vastu pole, võiksid nad käia enne Laura juurde minekut Westerfieldi kirikus, ja Markby sõitiski pärast hommikusööki Bamfordist Pooki, et temaga liituda. Nad jalutasid koos üle Pooki jääkirmes nõmmede.
Oli liiga hilja arutada Danbyde juures jõulude veetmise tagamõtet ja nüüd, mil see aeg koitis, oli Meredithil hea meel, et ta ei jää üksi, eriti pärast öiseid üleelamisi. Ent mälestused kummitushobusest ja närvipinge, mida ta tundis Danbydega kohtumisele mõeldes, muutsid ta sõnaahtraks. Markby küsis kaks korda, kas tal on külm, ja Meredith teadis, et mees on ta kohmetust märganud ja püüdis uurida, mis tal viga on. Meredith kinnitas, et tal pole külm ja et ta tunneb ennast hästi, lootes vaikselt, et Alan ei mõtle, nagu ta kahetseks oma lubadust veeta jõulud tema ja Danbydega. Ilmselt siiski mõtles, kuid midagi polnud parata. Meredith oli rõõmus, kui Westerfieldi kirik lõpuks paistma hakkas, ja ta tunnetas, et ka Alan tunneb kergendust.
Kirik ei olnud pidevas kasutuses ja sel polnud kohalikku vikaari, kuid täna toimus seal jõuluteenistus