Külmunud muld. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
kurjus,” pomises Alwyn ja virutas jalaga vastu mustaks tõmbunud, poolenisti maasse vajunud kivilasu. „Lihtsalt osake farmist, nagu sina ja mina, poiss!” Koer vaatas üles, kõrvad kikkis, silmad valvsad ja uudishimulikud. „Täpselt nagu sina ja mina,” kordas Alwyn süngelt. „Kogu see krempel toob õnnetust. Andke mulle toos tikke ja ma põletan selle kuradi farmi maha!”
Teine peatükk
„Betoon, asfalt ja tellised on kõik, mis sellest järele jääb,” torises Alan Markby poolihääli. „Terve riik ehitatakse rannikust rannikuni täis.”
Selle nukra tähelepaneku tegi ta endale teatavaks, kui tuul sasis ta sirgeid juukseid. Surunud käed oliivikarva, veidi peetud jope taskusse, põrnitses ta enda ees avanevat maastikku. Seejärel istus ta kännule ja võttis taskust šokolaaditahvli. Markby polnud magusasõber, kuid võileibade valmistamisega oleks olnud liiga palju vaeva. Ta oli pistnud taskusse šokolaadi ja läinud kõndima.
Tal tahtis oma kabinetist ja politseijaoskonnast korraks välja pääseda. Otsus Lindsay Hursti surma kohta oli just selline, nagu Pearce oli ennustanud. Ega Markby ise ka teistsugust oodanud. Neil polnud õnnestunud leida tüdruku kaaselanikke. Kuna nad ei teadnud nende nimesid, oli üsna kindel, et neid ei leitagi. Kõige tähtsam aga oli tabada isik, kes oli varustanud Lindsay’t tapva narkootikumiga. Lindsay noore elu oli lõpetanud heroiin, aga selle ainega poldud siin kandis varem kokku puututud. Ja taas oli Pearce’il õigus. Kanepit esines üsna sageli, kuid ka kangemad narkootikumid hakkasid valmistama kohalikule politseile peavalu.
Markby oli töötanud terve nädalavahetuse juhtumi kallal, jahtinud iga juhtlõnga, küsitlenud inimesi, sest see toob mõnikord päevavalgele ootamatuid asju. Ent mitte seekord. Pubides ja diskoteekides, mida Lindsay oli sageli külastanud, põrkas ta otsekui vastu seina. Ja kui nad oleksidki saanud kätte mõne tavalise diileri, poleks see mingi saavutus. Neil on vaja suuri tegijaid. Tegelikult oli neil vaja õnnelikku läbimurret. Kuid see oli Markby arvates sama ebatõenäoline kui näha lendavat siga.
Pühapäeva õhtul pidi ta tunnistama, et nad olid teinud kõik, mis hetkel võimalik, ja nüüd jääb üle ainult oodata, et mõni juurdlusliin tooks päevavalgele midagi kasulikku. Ta oli väsinud ja halvas tujus ning tõdes, et kui ta ei tee tasa kaotatud nädalavahetust, käib ta terve järgneva nädala teistele närvidele. Seetõttu ei läinud ta esmaspäeval tööle, vaid maale, et tuulutada väsinud ajusid, lootuses, et talle tuleb pähe mõni värske mõte. Kuid ta tõdes kohe, et vahepeal oli armastatud paik täiesti muutunud.
Siin oli olnud Üksildase Talu nimeline farm. Nimi oli pärit Tudorite ajast. Ta mäletas väga hästi siin seisnud pikkade korstnatega maja, samuti seda, kuidas ta mängis siin kauboid, ehmatades lehmi, kes näsisid värsket rohtu, ning seda, kuidas nad mängisid hekkide vahel võmme ja röövleid.
See kõik oli buldooseriga siledaks aetud. Põllud, mida oli põlvest põlve hoolsasti haritud ja mis olid olnud Markby noorpõlve mängumaa, olid kadunud. Paremal paistsid naaberfarmi Greyladiese katused – see polnud veel langenud kinnisvaraarendajate ohvriks, vasakul tähistas väike plekk horisondil Witchetti farmi, mis võitles samuti järjest läheneva asfaldi ja kivimüüride vastu.
Ta meenutas kohta, mis tundus nüüd unenäona. Nii kaugele, kui silm ulatas, laius igasse suunda tühi maa. Suured puud olid välja juuritud ja lamasid, juured taeva poole – langenud hiiglased, sandistatud, ilma harudeta. Need, mis olid murdunud, kuid hoidsid veel kinni songitud mullast, püüdsid ajada uusi võrseid, mis olid nagu armetud nutid puutüve sügavates haavades.
See, mida polnud hävitatud, oli lootusetult rikutud. Oja, kus Markby oli kalu püüdnud, oli puhastatud, laiendatud, suunatud uude sängi ja surutud tsemendist korsetti, et vesi ei leiaks oma loomulikku suunda. Pajusid, mis olid oja varjanud, polnud enam. Uus sirge tee ulatus umbes poole miili kaugusele ja lõppes siis mudamülkas. Seal, kus Markby oli ehitanud kunagi koos sõpradega vanade iidsete tammede otsa mängumajakesi ning kaevanud murakapõõsaste vahele urge, seisis kobar ehitusjärgus maju, otsekui pilvede alla ära eksinud. Markby kõrva riivas töötavate masinate mürin. Tema pea kohal tiirlesid künnivaresed – võib-olla otsisid nad oma kadunud pesasid – ja lendasid siis musti tiibu lehvitades maja poole, mida kopad polnud veel hävitanud.
Markby ohkas, kuid muutus siis elevaks. Otse tema ees, veidi madalamal künkast, millel ta istus, liikus aeglaselt mööda lõpetamata uut teed hall auto. Auto jäi seisma ja juht tuli sellest välja. Samuti pruuni-valgekirju Jack Russelli tüüpi koer, kes traavis sihitult mööda asfaldiriba edasi-tagasi ja kadus siis kraavi. Autojuht võttis autost suure paberilehe ja laotas selle – mõningate raskustega – kapotile. Tuul üritas seda minema lennutada. Paber laperdas vastu mehe nägu, kui mees üritas seda uurida, ja Markby kujutas ette, et mees vannub.
Markby näole ilmus muie. Ta pani ülejäänud šokolaadi taskusse ja tõusis püsti. Isegi siit tundis ta mehe ja koera ära ning hakkas seltsi ootuses, märjal rohul ja mullal libisedes, künkalt alla laskuma. Sealt edasi jätkas ta teed üle songitud maa, ning jõudnud kuuldekaugusesse, pani ta käed suu juurde ja hüüdis: „Steve!”
Plaani uuriv mees tõstis pilgu ja viipas tervituseks. Tuul kasutas juhust. See haaras paberlehe ja hakkas seda mööda teed tantsitama. Steve Wetherall tormas sellele järele. Koer Patch kargas kraavist välja, ühines jahiga, sibades oma lühikestel jalgadel, ilmselt arvates, et see tore mäng on mõeldud välja tema meeleheaks.
Markby ootas auto juures, kuni vanduv Steve tagasi jõudis. Ta hingeldas, näost punane, ja hoidis käes lootusetult määrdunud kaarti. Ta pani selle autosse ja lõi autoukse pauguga kinni.
„Mida sina siin teed?” küsis Steve kähedalt, kui oli ennast sirgu ajanud.
„Jalutan.” Markby patsutas Patchi, kes oli tundnud sõbra ära ja keksis, nägu nalja täis, pikk keel suust rippumas, käpad Markby pükse mudaga kaunistamas. „Heidan viimase pilgu kunagi väga ilusale kohale, enne kui sina ja su töölised jõuate kõik üles kaevata ja asfaldiga katta.”
„Progress, vanapoiss, progress. Inimesed peavad kuskil elama.”
„Mitte siin. Minu tagasihoidlik arvamus on, et see siin on nagu suur soolatüügas. Bamford oli kena vaikne linnake. Sina ja su sõbrad kinnisvaraagendid tahate selle ära rikkuda. Üksildane Talu oli tore paik. Kas sa ei mäleta, Steve? Sa peaksid ju mäletama aegu, mil sina ja mina mürasime murakates ja püüdsime ojast ogalikke?”
Wetherall muigas põlglikult. „Sentimentaalsus! Jah, ma mäletan. Muidugi on mul veidi kahju. Kuid ajad muutuvad. Ja targad inimesed koos nendega. Mõned muidugi ei saa iial täiskasvanuks ning mängivad elu lõpuni võmme ja röövleid.” Steve vaatas Markbyle tähendusrikkalt otsa.
„Sa tahad öelda, et raha räägib. Maa hind. Mõned tahavad saada ratsa rikkaks.”
„Ei, see pole päris nii.” Steve viipas silmapiiri poole. „Põllumehed on maaharimisest tüdinud. Paljud tahavad ameti maha panna ja ootavad kedagi, kes pakuks maa eest head hinda. Ära süüdista planeerijaid, arhitekte ja ehitajaid. Süüdista huvide lahkuminekut, väikesi toetusi, piimakvoote ja hullu lehma tõbe või salmonellat või ükskõik mida, mis röövivad kõik tulud, rääkimata igapäevasest hõõrumisest farmerite vahel ja üksindusest. Kas sa tead, kui palju talupidajaid kannatab depressiooni all? Viiskümmend aastat tagasi oli talu õitsev kogukond, mis pakkus tööd paljudele inimestele ja perele. Moodsas farmis on ainult mees, naine, koer ja arvuti.”
„Sa ei saa öelda, et need kõik on sellised!”
„Muidugi mitte kõik. Talupidamine on nagu iga teine äri. Ühel ei tule midagi välja ja teisel läheb hästi. Ära muretse, pärast planeerijaid ja ehitajaid jääb sinna piisavalt farme. Vaata või seda – Witchetti farmi. Seal elab proua Carmody. Tema ei anna eluilmas alla. Ja Greyladiese farm – proovi sa Winthropidele öelda! Mul on tunne, et Alwyn oleks isegi nõus, kui talle antaks võimalus.”
„Ma pole Alwynit tükk aega näinud,” ütles Markby. „Samuti tema venda Jamiet. Lastena olime suured sõbrad.”
„Jamie läks juba aastaid tagasi minema ja töötab kuskil välismaal. Vanemal pojal Alwynil ei vedanud, ta jäi siia. Tüdruk