Leinalilled. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
oli küll pikk, kuid mitte tõmmu ega nägus. Ta oli lohaka välimusega, halvasti lõigatud juustega ja nägi välja nii, nagu oleks tõusnud hilja, tülitsenud seejärel naisega ja pununud siis jooksujalu rongile. Tema pintsak oli õlgadele visatud ja lipsul oli salapärane tume plekk.
Kabinet oli mehele vastav. See asus ülemise korruse koridori lõpus ja sarnanes rohkem Victoria-aegse koristamisvahendite kapiga, milles on Victoria-aegset tolmu. Tema kirjutuslaud oli surutud vastu seina, jättes ainult nii palju ruumi, et Foster sai selle taha pugeda. Vastasseinas asetsesid metallriiulid toimikutega. Ülejäänud osa seinast võttis enda alla kasutamata kamin, mille ava oli kaetud vineeritükiga, kuhu olid puuritud augud, et õhk saaks korstnas ringi käia.
Foster tõi kaks tassi kohvi. „Vabandage, aga küpsiseid pole,” ütles ta, mis langetas Meredithi arvamust veel paari pügala võrra. Pealegi ei näinud ka kohv kuigi värske välja. See levitas ainult pisut auru, kui Foster laual toimikuid lappas, kuni ta leidis lõpuks ühe rasitud eksemplari.
„Ma kutsusin teid Constantine’i pärast.”
„Seda ma arvasin.”
„See oli teile kohutav šokk.” Foster vaatas talle lootusrikkalt otsa ja ootas üksikasju.
Neetud, mõtles Meredith vihaselt. See mees on nagu Gerald. Nad kõik on nagu surnuaial luusivad hauaröövlid. Mis neil mõrvast? Foster ei hoolinud sellest tuhkagi. Meredith vaatas talle otse silma sisse ja vastas: „Jah, oli küll.”
„Kas te tundsite teda hästi?”
„Ei, ma ei tundnud teda üldse. Ma õppisin tema abikaasaga väga lühikest aega ühes koolis. Kuid me polnud kohtunud kuusteist aastat, kuni nägin teda juhuslikult Chelsea lillenäitusel.”
„Kas ta oli palju muutunud?” tundis Foster huvi.
Meredith mõtles pisut. „Ei, tegelikult polnud ta peaaegu üldse muutunud.” Ei välimuselt ega olemuselt, lisas ta mõttes. Ei tea, kas mina olen muutunud? Sellele oli naljakas mõelda.
„Te ei teadnud temast midagi?”
„Kuni mõrvani? Ei, mitte midagi. Ta elab kohas, mille nimi on vist Lynstone. Ma polnud sellest varem kuulnud, kuigi see asub Gotswoldsis, kus elan ka mina, ent mitu miili eemal.”
„Jah.” Foster uuris toimikut. „Malefis Abbey on selle väikese paiga nimi. Kõlab just nagu õudusfilmis. Constantine’ile sobiv. Me võime vabalt oletada, et see pole kolmetoaline ärklikorrusega maja!”
Fosteri hääles kõlas solvunud noot nagu inimesel, kes usub, et talle makstakse vähe palka, et teda ei hinnata ja et ta töötab liiga palju.
„Ehk asume asja juurde?” küsis Meredith tüdinult. „Politsei oskab teile rääkida palju rohkem kui mina. Neil on minu ja minu kaaslase ütlused. Küll nad kaevavad välja kõik mehe ärituttavad ja otsivad üles inimesed, kes olid tol õhtupoolikul näitusel. Miks te mind siia kutsusite?”
Foster pani kõrvale toimiku, mida tal ilmselt enam vaja ei läinud. Puru silmapuistamine, mõtles Meredith, olles pahane, et mees oli eeldanud teda sääraste võtetega mõjutada. Foster niheles kitsas tooli-seina-lauavahelises istumiskohas.
„Ma ei tea, mida politsei teile Constantine’ist rääkis. Ega meiegi temast kuigi palju tea.” Ta silmitses rahulolematult kulunud toimikut.
Meredithi süda vajus saapasäärde, kui ta mõtles võimalusele, et Geraldil võib olla õigus. Aga ei, kui juba Foster teadis nii vähe. Kui Alex oleks olnud kurjategija, teaks Foster temast palju enam.
„Nad rääkisid ainult seda, et ta tuli siia aastaid tagasi Küproselt. Et ta muutis nime. Kuulge, ta ju ei varjanud ennast, ega ju?”
„Seda me tahaksimegi teada. Meil pole mingit põhjust seda arvata. Ent see, kuidas ta suri…”
Geraldi mõte oli liikunud sama rada. Ma oleksin pidanud tema sõnadele rohkem tähelepanu pöörama, mõtles Meredith. Peaks ostma talle lepituseks tahvli šokolaadi. Ta ütles mornilt: „Vägivaldset surma.”
Foster tõstis üllatunud pilgu ja ta näole ilmus lai naeratus. „Just! Me tahaksime teada, miks. Ta tuli Inglismaale Küproselt, kuid elas enne Liibanonis. Ta sündis seal ja tema nimi oli Georges Wahid. Ta oli üks nendest Liibanoni ärimeestest, kes nägi seitsmekümnendate keskel, et asjad riigis ei muutu paremaks, ja otsustas viia oma ettevõtte kogu kupatusega ohutumasse paika. Tal vedas, et ta sai oma rahad kätte ja paigutas need ärisse, mida võis juhtida kuskilt mujalt.”
Foster nägi Meredithi küsivat pilku ja selgitas: „Ta eksportis Vahemere idapoolsematest maadest toiduaineid. Rosinaid, viigimarju, datleid, pähkleid – sedasorti kraami. Lähis-Ida kööginduse jaoks. Eksootilisi teravilju. Kastide kaupa kleepuvaid komme. Türgi maiustusi. Kas te teadsite, et Türgi ekspordib pähkleid?”
„Ei. Ma arvasin, et nimi Constantine on pigem keiserlik.”
Foster kehitas õlgu. „Kui juba nime vahetada, siis valida uhke. Tema otsuses võtta uus nimi polnud midagi kahtlast. Sajad inimesed teevad seda igal aastal. Ta alustas uut elu ja nimevahetus tundus talle loogiline. Mõne aasta möödudes lahkus ta Küproselt ja tuli Inglismaale. Siin hakkas ta importima samu toiduaineid, mida ta enne eksportis. Siin läksid moodi eksootilised toidud ja tema kaupade jaoks oli lai turg. Ta teenis varanduse. Meil pole andmeid, mis räägiksid tema vastu.” Foster tõstis pilgu. „Ma kordan: kuni see juhtus, oli tema reputatsioon laitmatu. Ta annetas palju heategevusele. Seitsme aasta eest abiellus ta lahutatud inglannaga, kelle nimi oli Rachel Markby. Aga seda te juba teate.”
Foster lubas endale veel ühe naeratuse, seekord pisut pahatahtliku.
„Ta sai briti kodakondsuse,” ütles Meredith, reageerimata viisil, mida Foster oleks lootnud. „Ja nüüd leidis keegi kuskil, et ta on millesegi segatud.” Nüüd oli Meredithi kord pahatahtlikult muiata. „Kuid ta on surnud, nii et kas see on enam oluline? Teda ei saa süüdistada, et ta mõrvati. See oleks nagu ohvrit kuriteos süüdistada.”
„Vaadake!” Foster asetas ristatud sõrmedega käed lauale ja nõjatus ettepoole. „Kui küsimus on siseriiklik, on see politsei, mitte meie mure. Ent kui tema mõrvamise põhjus viib tagasi Lähis-Itta… Kui ta oli seotud valede inimestega, aitas rahadel liikuda edasitagasi… Kas te saate aru?”
„Saan küll, aga ma ei mõista, mis on sellel minuga pistmist.”
„Me mõtlesime,” muutus Foster leebeks, „et te võiksite Malefis Abbeys leske külastada. Ta on teie kooliõde. Toetada teda raskel tunnil. Sedamoodi. Katsuge välja uurida, kas ta teab midagi abikaasa endistest kontaktidest ja kas need olid veel alles. Kas ta sai Liibanonist kirju? Kas tal käis külalisi, kellest ta ei soovinud rääkida?”
Meredith ohkas. „Kas te olete rääkinud sel teemal politseiülem Hawkinsiga?”
„Kas ma peaksin?”
„Kui – ma kordan, kui – ma lähen sinna luurama, arvab Hawkins, et ma sekkun juurdlusesse. Politseile ei meeldi, kui tsiviilisikud topivad oma nina nende tööse. Ta võib arvata, et mind saatis Markby, mis on veelgi halvem. Nad ei salli, kui teise piirkonna politseinikud ennast vahele segavad.”
„Ärge selle pärast muretsege.” Härra Foster piidles paksu nahka, mis oli moodustunud kohvile. „Las need poisid lahendavad ise oma sisetülid. See ei puutu teisse ega minusse. Vaadake, me ei palu teilt midagi, mis käiks teie õiglustunde vastu. Minge sinna ja hoidke silmad lahti ning andke meile teada, kui midagi iseäralikku märkate.” Foster naaldus ettepoole ja vaatas talle naeratades otsa. „Meie arvates olete teie selleks ideaalne isik. Oma karjääri jooksul olete pälvinud ainult kiitust. Te mõistate julgeoleku tähtsust ja te tunnete seda naist.”
„Teie usaldust on meeldiv kuulda,” ütles Meredith. „Kuid te hindate üle Racheli usaldust minu vastu. Me pole kunagi sõbrad olnud, meie teed on ainult ühe korra ristunud. Me mängisime samas võrkpallinaiskonnas.”
Forster lasi kuuldavale lõbusa turtsatuse. „Seda oleksin ma tahtnud näha!” Ta kangestus Meredithi jääkülma pilku nähes, ent oli juba hilja.
„Jah?