Pärast surma tehtud testament. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
nendele, kes olid seda tosin korda kuulnud.
Ent nagu Rory oli oletanud, tundis Max olukorrale kaasa ka ilma pakkumiseta vaadata üle tütre hinnaline näitusteponi järgmine kord tasuta.
„Vaene vanaproua, niisugune vastik lugu! Meie Julie on endast väljas. Ta nuttis ämbritäite viisi, kui sellest kuulis. Nüüd on ta hirmul. Ta veedab iga vaba minuti karjamaal ja otsib seda neetud umbrohtu. Ma saadan kopa umbes poole tunni pärast sinna. Kas sobib?”
„Mida rutem, seda parem, Max.” Rory ohkas kergendatult. „Korjus hakkab lagunema. Me peame ta õhtuks maha matma.”
Poole tunni pärast kolistas kohale kohusetundlik kopp nagu kollane dinosaurus, hambuline pea pika kaela otsas koomiliselt kõlkumas. Ernie Berry silmitses lähenevat riistapuud kahtlustavalt. Tema arvates röövivad masinad inimestelt töö ja seetõttu tuleb neisse üldiselt halvasti suhtuda. Tänane kord on erand, kuid Ernie ei tahtnud, et mõni järeldaks, nagu ei suudaks tema ja poiss iga tööga toime tulla.
Poiss muutus elavamaks ja tema kitsal näol peegeldus huvi masina tegevuse vastu, kui ta seda tavapäraselt vaikides silmitses.
Kopp oli tõhus ja kaevas määratud kohta sügava augu. Kui see oli töö lõpetanud, tasandasid Ernie ja poiss servad, et süvik oleks kenasti neljakandiline.
Korjus haises juba kohutavalt, sisikond osaliselt eemaldatud nagu Vana-Egiptuse pühal loomal, keda valmistatakse ette mumifitseerimiseks. See nägi välja groteskselt ebareaalne, otsekui õudusunenägu, kanged jalad sirevil nagu puuharud, kael vastu maad, kärbseparv ümber sumisemas. Selle liigutamine nõudis tõsist vaeva.
„Püha taevas!” ütles kopajuht ja surus taskurätiku vastu roheliseks tõmbunud nägu.
Berryil ja poisil, kes olid kõvemast puust, õnnestus köis korjusele ümber saada. Nad sidusid selle kopa külge ja masin lohistas korjuse üle karjamaa. Siis sidusid nad selle lahti, masin pööras ringi ning kopa, Ernie, poisi, Rory ja käepärast olevate tööriistade abiga sai korjus lõpuks auku. Õnneks kukkus see külili.
Siis asusid kõik nagu pöörased auku kinni ajama. Higised ja mustad, said nad lõpuks oma töö vilja imetleda. Siledaks rehitsetud maalapil polnud vigagi.
„Paremat ei saa tahtagi,” märkis Ernie.
„Oli see vast töö,” ütles kopajuht kergendustundega. Talle oli olnud kogu lugu vastumeelt, ent Max oli lubanud ebameeldiva töö eest lisatasu. See tähendas viitkümmet naela peo peale, millega polnud maksuametil asja. Ja pealegi oli tal nüüd varuks mahlakas lugu, mida õllekruusi taga jutustada.
„Ma arvan,” ütles Rory kergendatult, „et nüüd võime proua Smeatoni seda vaatama kutsuda.”
Ta läks prouale ise järele. Ta sõidutas naise kohale autoga, kuigi maja oli lähedal ja tema kopliserva saamiseks tuli teha mööda teed ring. Ent proua Smeatonil oli viimasel ajal kõndimisega raskusi ja üle konarliku kopli tulek oleks talle üle jõu.
Proua Smeaton oli väga liigutatud, ta tänas kõiki vaeva eest ja lisas tänusõnadele kõigile kolmele töömehele ka õlleraha.
„Vaene vanaproua,” ütles kopajuht. „Ja lahke ka.”
Koppel jäi tühjaks. Päike hakkas punases lõõsas laskuma. Kastaniharude varjud pikenesid ja ulatusid kaitsva tiivana juba hauani. Just enne videviku saabumist alustas laulurästas õhtulaulu, mille kõlav triller täitis vaikseks jäänud lagendiku.
Olivia Smeaton istus magamistoa akna all ja silmitses hääbuvas valguses aiale laskuvaid pikki varje. Ta istus, käed rüpes, kepp vastu tooli toetatud. Tema hõbehallid juuksed, mille alt paistis roosakas nahk, moodustasid ta pea ümber otsekui aupaiste. Tema nägu paksu puudrikihi all oli õrn nagu lapsel. Närtsinud suu oli toonitatud fuksiapunase huulepulgaga ning tema silmalaud olid siniseks meigitud. Teda oli õpetatud oma välimuse eest hoolitsema – ka siis, kui ta on üksi. Tema soengu eest hoolitses noor naisterahvas, kes sõitis kohale Long Wickhamist, kus ta pidas juuksuriametit.
Aknast avanes vaade tuule eest müüriga kaitstud köögiviljaaiale, kus pole aastaid midagi söödavat kasvatatud, ja koplile selle taga. Nähtavus lõppes kastaniga, millest edasi maapind hakkas langema. Kuid proua Smeatonile paisis kätte värskelt kaevatud nelinurk, kuna see asus künkal, puust maja pool. Kõik muu selle taga oli mattunud kahvatusse lillakasse vinesse, milles ta pilk midagi ei eraldanud. Kuskil allpool asus küla, kus kees igapäevane elu. Proua Smeatonisse see ei puutunud, kuna ta oli sellest juba aastaid tagasi lahti ütelnud ning istus nüüd siin üksipäini oodates.
Jaanimardikal oli oma haud, kuid temal, selle omanikul, ei saa seda olema, kuna ta oli teinud oma säilmete kremeerimise kohta täpsed korraldused oma advokaadile Behrensile, lisades, et tseremoonia peab olema nii lihtne kui võimalik. Ta polnud kindel, kas ta soovib preestrit, kuigi oli kristlane. Ta polnud tänapäeva kirikust eriti kõrgel arvamusel, kuna kirikutegelased olid palju raha tuulde lasknud, kuid oli kohalikku kogudust oma testamendis kohusetundlikult meeles pidanud, kuna St. Johni kirik vajas remonti. Ja oleks kahju, kui see ilus vana ehitis ära laguneks.
Härra Behrensile, kes oli oma religioosselt suundumuselt õigeusuline, ei meeldinud moodus, mille proua Smeaton oli selle ilmaga hüvasti jätmiseks valinud. Ei leinavaid sõpru ega sugulasi, ei palveid ega austust kommete vastu.
„Ausõna, proua Smeaton, kas te olete ikka kindel? Ma leian teile mõne auväärse vanamoeliste vaadetega preestri, kui see aeg jumala tahtel ükskord kätte jõuab. Võib-olla mõne pensionil oleva? Mu õde elab rannikul ja räägib, et seal on terve hulk pensionil kirikumehi, kõigi uskude esindajaid.”
„Hea küll, härra Behrens, kui te leiate kellegi, kes on vähemalt seitsmekümnene ja kasutab endisaegset palveraamatut. Aga öelge talle, et ta ei raiskaks aega järelhüüde koostamisega. Seal pole niikuinii kuulajaid. Ma ei taha leinajaid.”
Olivia hakkas Behrensi alistumist meenutades itsitama. Pilgu taas aknast välja koplile suunanud, suri naer ta huulil. Armitage’ist oli kena, et ta oli organiseerinud matmise. Naine oli teda siit jälginud ning näinud, kuidas ta Berry ja poisi kõrval ise käed külge pani. Hiljem oli olnud seal veel üks mees, kelle nime Olivia ei teadnud – Crombie saadetud kopajuht, kes oli augu kaevanud.
Crombie oli ka muidu kena inimene, kuigi tahumata teemant. Ernie Berry oli ka tahumata…
Olivia mõtted takerdusid sõna „teemant” juures, mis peaks kujutama endast midagi puhast ja säravat. Leidmata sobivamat vastet, jäi ta Berry puhul lihtsalt tahumatu juurde. Aga hea töömees. Seda ta on. Muidugi ainult siis, kui teda juhendada.
Olivia oleks pidanud olema väsinud. Aeg oli hiline ning seljataga pikk ja masendav päev. Aga viha hoidis teda ärkvel.
Viha selle pärast, et ta ei näe aknast enam kunagi Jaanimardikat koplis rohtu näksimas või puu all tukkumas, laisalt sabaga vehkides või äkilise pealiigutusega hirmutamas kärbseid, kes kippusid istuma ta pikkadele ripsmetele. Ta oli vihane sellepärast, et Jaanimardikas ei tohiks üleüldse surnud olla. Ta oli vihane külas levinud vale pärast, just nagu oleks hobune söönud mingit mürgist rohtu. Vihane sellepärast, et Olivia teadis kindlalt, et loom seda ei teinud.
Kõige rohkem küttis ta viha üles arvamus, nagu poleks Jaanimardika eest hästi hoolitsetud. See polnud tõsi. Hobuseid peavad mõned täiesti võhikud. See oli kurb tõsiasi. Ent Olivia oskas. Ta teadis, et kui anda tugevale ponile talviti lisasööta ja hoida ta kabjad korras, võib see aastaringselt koplis elada ka väga külmade ilmadega, kui teda tekiga katta. Jaanimardikas polnud Olivia esimene poni, kuigi viimane. Kõik tema eelkäijad olid olnud sama hea tervise juures nagu temagi – Olivia tegi kiire rehkenduse – kaheteistkümne aasta jooksul, mil ta oli teda pidanud.
Jaanimardikas oli olnud tal kaua aega ning kujutanud endast enamat kui teenrit või lemmiklooma – ta oli sõber. Igal hommikul enne sööki oli Olivia läinud läbi aia, üle peenramaa väravast välja koplisse. Jaanimardikas kuulis ta samme ja kepi kopsimist tükk aega enne, kui Olivia nähtavale ilmus. Ta jooksis Oliviale vastu tere ütlema, kastemärg karv auramas, silmad säramas, pehme ülamokk ootusest värisemas. Mõnikord ulatas Olivia talle õuna või porgandi. Hobusele meeldis ka maiustada. Eriti maitsesid