Mõrv pereringis. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
Proua Smith vantsis treileri poole. Tema taguots oli aukartustäratav vaatepilt.
„Tere,” ütles Prescott lastele, üritades olla sõbralik.
„Sa tulid mõrva pärast.” ütles vanem lastest, umbes kaheksane tüdruk. See polnud küsimus, laps lihtsalt nentis.
„Jah,” ütles Prescott.
„Kas sa oled palju mõrtsukaid kinni püüdnud?”
„Mitte kuigi palju,” tunnistas Prescott. „Inimesed ei tapa kogu aeg teisi.” Prescottile turgatas pähe, et laps võib taolisest vägivaldsest mõttest ehmatada. „Seda juhtub väga harva,” lisas ta tõsiselt. „Ja kui juhtub, siis me võtame tapja kinni. Ära muretse. Sul pole midagi karta.”
„Muidugi pole,” ütles tüdruk nipsakalt. „Kui keegi öösel ringi luusib, kisuvad koerad ta lõhki.”
Mis neist koertest, proua Smith võtaks sissetungija ise käsile.
Treiler kriiksus ja vajus ratastel. Proua Smith ronis taas maha. Ta ulatas Prescottile teekruusi, millele olid maalitud roosid, ja tüki poest ostetud kirsikooki kaunil vanaaegsel taldrikul. Kuna lauda polnud, asetas Prescott koogitaldriku maha ja keskendus teele.
Talle läheneti. Poiss oli isa kätte saanud. Neid saatsid kaks jahikoera. Prescott mõtles endamisi, mis asju Smith võis ajada, ja arvas hingeldavaid koeri nähes, et küllap käis ulukeid jahtimas. Oli mis oli, ei puutunud see antud juhtumisse. Ent Zilpah Smithi elukaaslast vaadates oli tal raske muiet maha suruda.
Lüheldast kasvu kiitsakapoolne Danny oli abikaasa kõrval nagu viirastus. Ta naeratas külalisele ja silmitses teda samas teraselt. Ent kui Prescott üritas talle silma vaadata, oli mustlase pilk hämmastavalt tabamatu. Ta vaatas seersanti, otsekui loeks tema mõtteid. Prescottil endal oli Smithi mõtetest sama vähe aimu kui metslooma omadest. Tõtt öeldes köitis ta tähelepanu rohkem Danny kuub kui mees ise. Kuub oli kandja jaoks liiga suur ja kahtlaselt pungis, mis viitas peidetud sisetaskutele.
Danny tervitas seersanti kättpidi ja istus toolile. Proua Smith tõi talle teed, seekord olid kruusi kaunistuseks meelespead. Lapsed olid kaugemale kupatatud. Kõiges selles oli midagi suursugust. Prescotti koheldi nagu külalist. Ta pidas seda heaks endeks. Smithid käitusid nii, nagu poleks neil midagi varjata. Aga see võis olla ka pettekas.
„Ma juba rääkisin politseinikega,” ütles Danny kähedalt. „Rääkisin, mis juhtus, kuidas ma ta leidsin.”
Prescott selitas kurku ja pani kruusi käest. „Ma tahaksin seda veel kord kuulda. Kas te tundsite proua Franklinit hästi?”
„Olin teda üsna mitu korda näinud. Ta polnud esimene.”
Prescott jahmus. „Polnud esimene laip?”
Danny vaatas teda, just nagu poleks seersandi peas kõik korras.
„Ei, esimene proua Franklin. Enne teda oli veel üks. Kena naine, kuid kehva tervisega. Ta suri. Ja Hugh abiellus uuesti. Ka Sonia oli kena naine.”
Prescott otsustas alustada sellest, mida ta juba teadis. „Te ütlesite, et tulite eile hommikul mööda raudteevalli kodu poole.”
„Täpselt nii. Lihtsalt jalutasin. Ilm oli ilus. Ma ütlesin seda nendele teistele politseinikele.”
„Teate, sellest ei piisa,” lausus Prescott ergutavalt. „Mida te seal õieti tegite?”
„Midagi. Seda, mida ma ütlesin.”
„Vaadake,” ütles Prescott, „me arvame, et te salaküttisite. See on muidugi seaduserikkumine, ent ausalt öeldes ei huvita see ei mind ega ka minu ülemust. Me oleme piirkondliku politseivalitsuse raskete kuritegude uurimisrühmast. Siin toimus mõrv ja me uurime seda. Me pole raudteefirma vabatahtlikud metsavahid. Aga kui te ei leia vallil viibimise kohta mõistlikku selgitust, paigutate ennast kahtlustatavate nimekirja etteotsa.”
See mõjus. Danny muutus ärevaks. „Miks ma oleksin pidanud selle vaese naise tapma? Ta pole mulle midagi halba teinud.”
„Küllap mitte, Danny, aga vaadake seda meie seisukohalt.” Prescott pidas pausi ja küsis siis justkui muuseas: „Mis teil nendes taskutes on?”
„Mitte midagi,” vastas Danny kähku, „ei midagi sellist, mis teid võiks huvitada. Ja ma tunnen seadust. Praegu on päevane aeg ja ma viibin eramaal, milleks mul on luba. Te ei saa mind läbi otsida ainult sellepärast, et mul on kuskil üks või kaks jänest.”
„Tähendab te tegelesite siis sellega? Jäneste püüdmisega? Laske kuuldavale, Smith!” sundis Prescott. „Te aitate sellega iseennast.”
Danny mõtles järele. „Te ei esita minu vastu süüdistust?”
„Ei,” kinnitas Prescott, lootes – kuid olemata päris kindel –, et ülemused on sama meelt.
„Olgu siis, ma läksin püüniseid kontrollima.” Danny puhus teele ja rüüpas.
„Millal te need üles seadsite?”
Danny vastus näitas öise salaküttimise seadustiku tundmist. „Eelmisel õhtul, aga varakult, enne kui jänesed sööma tulevad. Enne loojangut. Ja ma ei käinud seal enne järgmist hommikut, ja siis ma ta leidsingi.”
Reeglistiku järgi loetakse ööks ajavahemikku üks tund pärast päikese loojumist kuni üks tund enne koitu. Jänesed, keda üldiselt ei peetud ulukiteks, liigitati selleks, kui neid jahiti öösel. Prescott ohkas. Kuna Danny seda ilmselt teadis, võis ta rääkida tõtt või ennast lihtsalt kaitsta. „Olete kindel?” küsis ta.
„Kindel. Ja sama kindel selles, et teda polnud seal, kui ma püüniseid seadsin. Siis polnud seal midagi.” Prescottile jäi mulje, et Danny lõpetas lause liiga äkitselt.
„Kuidas need püünised välja näevad?” tundis Prescott huvi.
Danny kõhkles pisut ja võttis ühe taskust välja. See kujutas enesest tugevat jooksva silmusega traati, millel oli ühes otsas kinnituskonks. Lihtne, aga tõhus. Loomulikult seadusevastane. Veel enam – Dannyl võis olla õigus viibida Hazelwoodi maadel, ent koht, kuhu olid püünised pandud, kuulus raudteele. Ja kindlasti pole raudteefirma talle selleks luba andnud. Salaküttimine, seadusevastased püünised ja loata võõrastes valdustes viibimine… Prescottil oli piisavalt põhjusi Smithil natist kinni võtta. Ent ta ei tahtnud meest ahistada ega hirmutada. Ta tahtis lihtsalt saada infot, mille ta võis muidu igaveseks kaotada.
See mõttesuund sundis teda küsima: „Kas proua Franklinil – tähendab sel viimasel – oli kombeks üksinda jalutada? Kas te olete teda kunagi üksinda ringi kõndimas näinud?”
„Enne tema surma?” küsis Danny ootamatult teravalt. „Ikka vahel. Käis siin mõned korrad Zilpah’t ja lapsi vaatamas, niisama juttu ajamas.”
„Te ei tülitsenud kunagi? Tal polnud midagi selle vastu, et te siin laagris olete? Ma tean, et härra Franklin lubab seda.”
„Tal polnud midagi selle vastu. Vähemalt ei öelnud ta seda. Ma rääkisin teile, et ta oli kena inimene, alati sõbralik, jõi siin teed nagu teie praegu.” Danny viitas faktile, et Prescott naudib tema külalislahkust ja on sunnitud külalisena käituma.
Prescott ajas oma rida edasi: „Ega te ei juhtunud nägema kolmapäeva õhtul raudteevalli juures teel mõnda võõrast autot – selle koha läheduses, kus te järgmisel hommikul laiba leidsite?”
„Ei ütleks.” Danny hüppas ilma hoiatamata püsti, tormas Prescottist mööda ja kahmas midagi maast. Kostis haugatus ja sibamist.
Prescott avastas, et oli unustanud murule pandud koogitüki. Üks koertest oli meeste jutu ajal ligi hiilinud ja varastanud maitsva suutäie. Järgnev ehmatas Prescotti rohkem kui Danny püsti kargamine. Smith võttis ilusa taldriku, millel oli olnud kook, ja viskas selle kiire liigutusega vastu treileri külge puruks.
„Miks te seda tegite?” küsis Prescott.
„Koer sõi sellelt. See ei kõlba enam.”
Prescott istus vaikselt, tajudes, et oli äsja võõra kultuuri ja väärtuste