Mõrv pereringis. Ann Granger
Читать онлайн книгу.
kui mustlased Euroopas. Ka jänesed olid tulnud Inglismaale keskajal. Danny teadis seda, kuna Simon Franklin oli seda öelnud, ja Simon oli õpetatud mees. Varemalt olid jänesed olnud härrasrahva toit. Hiljem oli saanud nendest vaeste lihapoolis. Praegu sõid seda ainult vähesed, Danny, temataolised ja vanemad maainimesed, kuigi jäneseliha oli puhas ja maitsev.
Mõned vanad urud olid maha jäetud, teisi kasutasid siiani jänesed ja teised loomad, kellele meeldis kaevata. Väsimatud jänesed uuristasid uusi käike ja moodustasid maa-aluseid labürinte. Terve raudteevall oli auklik nagu Šveitsi juust. Puujuured hoidsid maad koos. Ilma nendeta võiks mõne talvetormi ajal kogu kupatus kokku variseda.
Jänestel olid oma rajad ja Danny teadis neid peaaegu kõiki. Kui loom väljub urust, ei hakka ta sihitult ringi jooksma. Jänes on väike territoriaalne loomake ja liigub oma reviiril teatud radu mööda. Kui neid radu teada, võib öö jooksul ühe või kaks looma kätte saada. Jänestele meeldib käia söömas koidu ja videviku ajal. Ohtu märgates panevad nad putku, valged sabaalused hämaruses kaassööjaid hoiatamas.
Danny laskus poolenisti libisedes vallilt alla, järgides vaevumärgatavat rada puude ja põõsaste vahel. Jõudnud peaaegu põhja, nägi ta läikivaid raudteerööpaid. Ta ootas, kuni rong oli möödunud, et siis teed jätkata. Ta teadis, et oma siinviibimisega rikub ta mitmel moel seadust, ent see polnud ainus põhjus end varjata. Nagu metsloomad, kelle radu ta hästi tundis, ei meeldinud ka Dannyle ennast näidata. Langenud puutüvel istudes oli ta mõtisklenud selle üle, mis tunne võiks olla sõita suurel kiirusel kuhugi kaugele, maastik mööda lendamas. Danny polnud kunagi rongiga sõitnud. Talle ei meeldinud mõte istuda otsekui konservikarpi suletud ja lasta ennast teiste tahtmist mööda ringi vedada. Danny kortsutas kulmu, mitte helkivate rööbaste pärast, vaid mingi võõra mürkrohelise laigu pärast, mis ei sobinud siinse loodusliku pruuni, halli ja helerohelise hulka.
Ta jäi seisma. Ta tundemeeled püüdsid kinni nõrga signaali, et siin on hiljuti käidud. Midagi oli korrast ära. Midagi oli valesti. Ta pööras pead paremale ja vasakule ning silmitses oma tumedate teraste silmadega puudealust. Nuhutas õhku. Kõik oli vaikne. Ent ta nahk kiheles. Ärevus oli peaaegu füüsiline, peaaegu käega katsutav, otsekui saaks seda kätt välja sirutades puudutada. Mine ära! Jäta see paik, hoiatasid need näitajad Dannyt.
Ta hakkas juba tagasi minema, ent mõtles siis, et ta polnud siin esimest korda. Eile õhtul püüniseid üles seades oli olnud kõik korras. Võib-olla oli häirinud teda rong, see kolisev metallist peletis teisest maailmast. Igatahes äratas see roheline asi seal all temas uudishimu.
Danny jätkas teed allapoole ja lähenes esemele. Ta nägi, et see on mingi puuoksa küljes rippuv kott. Veidra kujuga, nagu konn. Ta vaatas ringi, kas on näha mingit liikumist, teritas kõrvu, otsides koti omanikku. Aga seda polnud.
Ta võttis koti maha. See oli raske ja täidetud raamatutega. Danny võttis ühe kotist välja ja vahtis seda nõutult. Ta polnud päris kirjaoskamatu, kuid ta koolitee oli jäänud napiks ning ta polnud veerimisest suurt kaugemale jõudnud. Iga pikem sõna, milles oli rohkem kui üks silp, valmistas talle raskusi. Tema naine Zilpah oskas lugeda ja kirjutada ning seega oli kõik korras. Naine oskas isegi lapsi õpetada. Kohtades, kus nad olid pikemalt peatunud, oli Danny lapsed kohalikku kooli pannud, kuid nad ei hoolinud sellest ja Danny ei mõistnud neid hukka. Kui Zilpah õpetab nad lugema ja kirjutama, siis mida enamat võiks kool neile pakkuda? Rehkendamine – mida nad aritmeetikaks kutsuvad – tuleb iseenesest. Kui sa ei oska liita ja lahutada, ei tule kauplemisest midagi välja. Danny võis olla kirjasõnas aeglane, ent kui oli tegemist vanakraamihunniku hindamisega, töötas ta pea nagu arvutusmasin.
Ta avas ettevaatlikult raamatu ja silmitses seda aupaklikult, sest see oli esimene raamat, mida Danny käes hoidis, ning maksis ilmselt palju raha. Raamatus oli pilt plekist riietes mehest, kes istus hobuse seljas. Hobune oli suur ja priske, muidu ei jõuaks ta seda koormat kanda. See oli ajalooõpik. Kui Danny raamatut kõrgemale tõstis, vajus see esikaane kohalt lahti, kuhu oli kirjutatud kellegi nimi. Danny huuled liikusid sõnu veerides. Tam-my Frank-lin. Tammy Franklin. Hugh Franklini tütar. Danny lasi kuuldavale vaikse vile. Ta ei teadnud, miks see kott on siin, ent see tuleb viia farmi ja ta teeb seda hiljem. Ta viskas koti õlale kalingurist pauna kõrvale ja suundus rajale. Ta hakkas astuma püüniste poole.
Juba varem oli ta kuulnud lendu tõusva varese tiibade laperdamist, aga nüüd kuulis ta veel ühte heli ja see oli toituva kärbseparve ärev sumin. Metsas tähendas see heli surma.
Danny jäi seisma, ettevaatlikkus asendus ärevusega. Võib-olla leidsid kärbsed püünisesse langenud jänese. Aga see ei meelitaks neid nii palju kokku. Seda võis teha ainult üks. Veri. Mingi olend lamab surnult põõsastes ja Danny ei uskunud hetkekski, et see on jänes.
Ta liikus küljetsi põldmarjade vahel edasi, kuni nägi midagi sinist. Nüüd oli ta juba hirmul ja võitles tahtmisega tagasi pöörduda. Uudishimu kihutas teda tagant. Ta liikus lähemale, lükkas põldmarjaväädid kaasas oleva kepiga kõrvale ja nägi mahatallatud rohul lamavat kogu, mis oli kärbsed ligi meelitanud.
See polnud tavaline korjus. See oli laip, ja see oli inimese laip.
Seal lamas naisterahvas, pikkade blondide klambri alt valla pääsenud juustega. Ta lamas selili, põlved ühele poole krõnksus, jalas sinised teksapüksid ja madala kontsaga kingad, seljas roheline pluus. Pluusiesine rinnakorvi all kubises kärbestest. Danny ajas need kepiga laiali. Kärbsed tõusid tõrksalt õhku vere kohalt, kus nad olid pidutsenud. Dannyl läks süda pahaks. Tahtmine põgeneda oli vastupandamatu, kuid ta jäi paigale, kuna oli vaja mõelda, mida oleks kõige õigem ette võtta. See tapmine oli inimese kätetöö ja varsti hakkavad teised inimesed selle vastu huvi tundma.
Kindlasti jättis ta alla tulles jälgi rajale, mis oli pärast vihma pehme. Kui saabub politsei – ja selles pole kahtlust –, näevad nad jälgi ja teevad kindlaks, kellele need kuuluvad. Danny lasi oma pruunide silmade pilgul ümber laiba ringi käia. Trambitud maad, rohtu ja murdunud põldmarjaoksi polnud mitte ainult surnukeha ümber, vaid ka üles tee poole viival rajal. See ütles ka midagi ja Danny kortsutas kulmu. Laip oli siia lohistatud.
Sel hetkel tundis Danny natuke kergendust, kuid samas segadust. Kuna ta oli leidnud Tammy koolikoti, oli ta kartnud, et see siin on Tammy. Ent kuna surnu oli ilmselgelt täiskasvanu, siis mida tegi siin Tammy koolikott? Danny teadis, et ta peab minema ja teatama sellest süngest leiust. Aga mitte kotist. Ta ei teata sellest, vaid viib lapsele koti vaikselt tagasi, ilma kellelegi teisele rääkimata. Dannyle ei meeldinud teha tegemist ükskõik mis sorti võimudega ja see oli talle ka praegu vastumeelt. Ent nüüd peab seda tegema, kuid ta ei näinud põhjust segada sellesse Tammyt või Hazelwoodi farmi.
Kui ta räägib politseile, ei tarvitse need teda uskuda. Nad hakkavad esitama igasuguseid küsimusi. Danny tegi südame kõvaks ja lähenes laibale just niipalju, et näha nägu. Seda oli surm moonutanud, ent kohkunud Danny tundis ta sellegipoolest ära.
Ta vandus vaikselt ja pühkis käeseljaga närviliselt suud. Asi muutus keeruliseks. Nüüd on farmi võimatu mängust välja jätta. Raske raamatukott õlal oli veel üks probleem. Danny süda oli raskem kui kaks kotti kokku. Ta võib teatada surnukehast politseisse või minna farmi ja rääkida Hugh Franklinile kohutavast leiust. See pole meeldiv ülesanne. Aga ta võlgneb seda Franklini perele. Rääkida neile sellest ise, mitte jätta teatamine hoolimatute mundrimeeste hooleks.
Süda raske, pöördus Danny ringi ja hakkas mööda lehtedega kaetud rada üles ronima.
kaks
Jane Brady lükkas tuhkblondi juuksesalgu kõrva taha ja lootis, et liigutus ei reeda ta sisemist masendust. Ta silmitses kaheteistkümneaastast tüdrukut enda ees pilguga, mis pidi olema kindel, ent samas lahke. Tüdruk vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Pea vastu, mõtles Jane, ja siis: Pagan võtaks! Mis nüüd?
Õpetajana oli Jane alati ettevaatlik, et ta ei soosiks ega diskrimineeriks ühtegi õpilast. Ent oli võimatu mitte tunda ühe lapse vastu rohkem huvi kui teise vastu. Eriti nagu antud juhul, kui taustal oli kindlasti mingi probleem. Häda seisnes selles, et Tammy Frankliniga suhtlemine oli nagu peaga vastu seina jooksmine. Tammy polnud raske õpilane tavapärases mõttes ega ka otseselt mässaja. Ta ei tulnud kunagi kooli lakitud