Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kurja himu pärast. Kui ma nõnda mõtlen – ja see on nõnda –, siis pean ma veel enne surma tunnistama, et õigus oli sinu emal ja mitte minul, ning õigus oli ka Krõõdal, minu esimesel naisel, kui ta ütles Vargamäele tulles, et soosild jääb soosillaks ja temast ei saa maanteed. Mina uskusin, et saab, aga pole saand tänapäevani. Õigus on ehk Vargamäe lastelgi, kes katsuvad, et saaks aga siit minema…”
„Isa, aga mina tulin Vargamäele tagasi ja mina olen juba ammugi mõelnud, et tuleb, mis tuleb, sünnib, mis sünnib, jäägu või kogu maailm kitsaks, Vargamäel leidub ikkagi minu jaoks ruumi,” rääkis Indrek isa sõnade vahele.
„Nõnda pole minu lapsed veel kunagi Vargamäest rääkind,” ütles isa rõõmuvärinaga südames, peaaegu vapustatult. „Tuleb see sul puhtast südamest, või ainult sellepärast, et hakkad lolliks minema, ei mina tea, aga minu vanainimese süda läheb otse kergeks ja ma olen uuesti nagu poisike, kui kuulen niisukesi sõnu oma poja suust.”
Aga isa rõõm ei kestnud kuigi kaua ja tema süda läks varsti jällegi raskeks niihästi Vargamäe kui ka oma poja pärast, sest see ütles:
„Vargamäe on sunnitööliste paik, aga inimene ei saa ilma sunnitööta läbi. Inimene ei oska ilma sunnitööta elada, olgu see sunnitöö vabatahtlik või teiste poolt peale pandud. Mina tahtsin, et teised paneksid mu sunnitööle, aga nemad ei pannud: nemad arvasid, et mina ei vaja seda. Nõnda tulin ma siis ise vabatahtlikult, tulin, isa, sinu juurde, sest sina oled kõik oma paremad aastad elanud siin kui sunnitööline.”
„Ei, poeg,” vaidles isa vastu, „mina pole olnud Vargamäel ühtegi päeva sunnitööliseks.”
„Küll ikka, isa,” ütles Indrek, „aga see’p see õige sunnitöö ongi, kui inimene ise tunneb end vabana. Sellisele sunnitööle tulin nüüd minagi.”
„Oli selleks siis vaja Vargamäed üles otsida?” küsis isa etteheitvalt ja halvakspanevalt.
„Just selleks, isa,” vastas Indrek lihtsalt. „Sinule paistab see muidugi imelikuna ja arusaamatuna, aga ometi on see üsna loomulik. Meie seal linnas oleme pisut vasika moodi, kes äkki laudast välja pääseb ja esimeses tuhinas oma kõhu lahti jookseb. Usu, isa, meil kõigil, või kui mitte just kõigil, siis suuremal hulgal seal linnas on kõhud lahti – ihu ja hinge poolest. Aga kaua sa nõnda elad? Kaua sa nõnda elada saad? Ei kuigi kaua. Sellepärast siis ongi varsti kõik omadega läbi. Ära arva, et ainult mina. Kui see nõnda oleks, siis poleks häda kuigi suur. Paljud, väga paljud! Kes pankrotti, kes vekslivõltsijaks, kes mõrtsukaks, kes röövliks, kes abielurikkujaks, kes pätiks, kes kaabakaks või kelmiks, kes liigkasuvõtjaks, kes valemängijaks või vargaks, kes lukulõhkujaks, kes noorte tüdrukute meelitajaks, kes oma lastega sahkerdajaks, kes iseenda müüjaks. Ja mis kõige hullem: need, kes elavad ja praalivad ausate inimestena, need on need kõige ilgemad, kõige jälgimad. Kes rüüstavad kogu maa, kes pigistavad Vargamäe sunnitöölisegi taskust viimase krossi välja, taovad uhkustades omale vastu õieliaetud rinda ja kisendavad täiest kõrist, et nemad on maailma ja inimeste päästjad. Kõigi nende ja paljude teiste eest, aga mis peaasi – iseenda eest tulin ma ära Vargamäele, tulin sinu juurde, isa, et jõuda selgusele eneses ja teistes.”
„Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu,” rääkis isa, „aga kui sul oli tarvis Vargamäele tulla, eks sa siis jää pealegi siia. Ainult ma mõtlen, kas see on õige, et tuled kui sunnitööline ja et ka mina olen eland siin kui sunnitööline. Mina olen hakand Vargamäed armastama ja ma suren selle armastusega, seda tunnen ma.”
„Mis on armastus ja mis sunnitöö?” küsis Indrek. Aga sellest ei saanud vana isa midagi aru. Ta arvas, et täie aruga inimene ei võigi sellest aru saada. Sellepärast ei lausunud ta enam sõnagi, ja kui ta nõnda oli natukene aega vaikides istunud, tuli tal magus haigutus peale, mis tuletas meelde, et aeg oleks heita koiduunele. Sellepärast juhatas ta pojalegi aseme kätte – käskis teda mööda redelit minna vommile, kust ta leiab põhukoti eest. Ta andis isegi juhatust, kuidas kotti soputada, kui tahab pehmemat aset. Aga Indrek ei vajanud koti soputust, ta ei koorinud end õieti riidestki lahti, viskas ainult kuue seljast ja sirutas enda käsikaudu leitud kotile pikali.
„Mis on armastus ja mis sunnitöö?” sonis ta veel kord mõttes, kui oli juba pool-unes.
II
Hämaras valguses Indrek avas silmad, sest ta kuulis naisehäält ütlevat:
„Soo, pudru ja piim on siin, isa, hakka kohe sööma, muidu jahtub ära.”
„Mul on täna ka külaline, tea, mis sellele anda,” vastas isa.
„Kus ta sul siis on?” küsis naisehääl.
„Ülal, ahju peal, kus siis mujal, muud aset mul ju polnd,” seletas isa.
Nende sõnade juures tõusis Indrek Vommil istukile, et alla vaadata, ja ta tabas kaks alt üles vahtivat silma, mis peaaegu purskusid vett täis, kui naine tundis ülal istuva mehe ja otsekui hirmunult hüüdis:
„Armas aeg, sina, Indrek!”
„Mina, Maret,” vastas Indrek lihtsalt ja ronis mööda redelit maha.
„Küll oled sa vanaks läind,” ütles Maret Indrekule, kui see alla jõudis, kuhu väike neljaruuduline aken suutis pisut rohkem valgust kallata kui üles ahju peale.
„Meie kõik läheme vanaks,” lausus Indrek ja pöördus õe silmade eest kõrvale, sest need seisid ikka veel pisaraist tulvil.
„Mina olen varssi ainus noor Vargamäel,” katsus isa naljatada, kes oli akna all juba oma toidu kallale asunud.
„Jah, isa oleks nagu tõepoolest sestsaadik nooremaks läind, kui ta sauna elama asus,” rääkis Maret peaaegu veendunult.
„Noh, siis muutun ehk minagi jälle nooreks, kui ma mõni aeg isa seltsis saunas saan elanud,” katsus ka Indrek naljatada. Aga Maret võttis seda kibetõsiselt, sest ta küsis:
„Tahad sa siis tõesti siia elama asuda?”
„Tahan küll,” vastas Indrek.
„Aga sul pidid ju lapsed olema, kes siis neid kasvatab?” küsis Maret etteheitvalt.
„Olen siis mina mõni lastekasvataja, õde?” küsis Indrek nukralt vastu.
„Issand jumal!” ohkas Maret ja pööras silmad pimeda poole, sest need hakkasid sorinal vett jooksma. „Küll on see kõik hirmus!”
„Aga tead, Maret, ärgem rääkigem sellest kunagi enam,” palus Indrek. „Selle asemel katsume elada. Katsume paremini elada kui tänini, sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida.”
„Mis sa siis tahad tegema hakata, kui sa siia jääd?” küsis Maret.
„Kas siis minu jaoks Vargamäel tööd ei leidu?” küsis Indrek vastu.
„Sa pole ju meie tööga harjund,” ütles Maret.
„Küllap harjun jällegi,” arvas Indrek.
„Sa pole ju õieti kunagi Vargamäel tööd teind,” ütles Maret, nagu püüdes vennale selgeks teha, kui mõttetu on temal tulla Vargamäelt tööd otsima.
„Indrek ütleb, et tema tulnd Vargamäele sunnitööle,” rääkis isa nüüd laste jutu vahele.
Neid sõnu kuulates õde jäi vennale pärani silmi otsa vahtima. Ja nagu mõistaks ta äkki isa sõnade kogu kurva mõtte, hakkas ta peaaegu suure häälega nutma. Või oli ta ka iseoma tööd siin tundnud kui sunnitööd ja karjus sellepärast iseoma häda pärast?
„Ära nuta, Maret,” rääkis Indrek härdalt, „mina arvasin, et sunnitöö Vargamäel on ometi kergem kui surm, sellepärast tulin.”
Seepeale ei vastanud õde tükil ajal midagi, aga kuuldud sõnad katkestasid äkki pisarate voolu. Ja põlleotsaga silmi kuivatades ta lausus nagu lohutatult:
„Ah nõnda mõtlesid sa seda.”
„Nõnda,” kinnitas Indrek.
„Siis