Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu mõnutundel siia kõrtsi.
Kõrtsmik oli teises toas, kuid käis sageli pearuumis, tuli kusagilt kõrgemalt mööda astmeid alla, kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad. Seljas oli tal pikk kroogetega kuub ja tublisti võidunud must siidvest, ilma kaelasidemeta, ning kogu ta nägu tundus õliga määrituna, nagu mõni raudlukk. Leti taga seisis umbes neljateistkümneaastane poiss. Seal oli veel teinegi poiss, esimesest noorem, kes kätte kandis, kui midagi küsiti. Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti. Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga joobnuks jääda.
Mõnikord kohtame täiesti võõraid inimesi, kelle vastu hakkame esimesest silmapilgust huvi tundma – kuidagi äkki, ootamatult, enne kui saame sõnagi lausuda. Niisugust muljet avaldas Raskolnikovile see eruametniku moodi võõras, kes istus eemal. Pärastpoole tuletas noormees mitu korda seda esimest muljet meelde ja pani selle aimuse arvele. Vahetpidamata vahtis ta ametnikku, muidugi osalt sellepärast, et see ise teda ainiti silmitses, ja oli näha, et see tahaks heal meelel kõnelust alustada. Teisi kõrtsisviibijaid, peremeestki välja arvamata, vaatas ametnik kuidagi tavalise pilguga ja isegi igavusega, pealegi veel mingisuguse kõrgi põlguse varjundiga, nagu oleksid nad positsioonilt ja arenemiselt temast madalamal, mispärast nendega ei maksagi rääkida. See inimene oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alalisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid pisitillukesed nagu praod, kuid ilmekad punakad silmad. Ent temas oli midagi väga imelikku; pilgus hiilgas nagu rõõmujoovastus – isegi ehk mõte ja mõistus – , kuid samal ajal välgatas seal ka nagu hullumeelsus. Seljas oli tal vana, üsna närune must sabakuub, mille nööbid olid eest kadunud. Üks seisis veel kuidagi ees ja sellega panigi ta hõlmad kinni, et nähtavasti viisakusest mitte loobuda. Nankingvesti alt paistis kortsunud, määrdunud ja täistilgutatud manisk. Nägu oli ametniku viisil puhtaks aetud, kuid nähtavasti ammugi, sest et tärkama lõi juba tihe sinakas harjas. Ka tema liigutustes meenutas miski tõepoolest soliidset ametnikku. Kuid ta oli rahutu, sasis juukseid ja toetas ajuti murelikult mõlema käega pead, pannes auklikud küünarnukid ligedale ja kleepuvale lauale.Viimaks vaatas ta Raskolnikovile otse silma ja ütles valjult ning kindlalt:
«Kas tohiksin, armuline härra, teie poole pöörduda viisaka kõnelusega? Ehk küll välimuselt olete tähtsusetu, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumata inimene.Ma olen alati südamlikkude tundmustega ühendatud haridust austanud ja peale selle olen titulaarnõunik. Marmeladov – niisugune on mu liignimi; titulaarnõunik. Tohiksin ehk teada – olete teie teeninud?»
«Ei, õpin,» vastas noormees, imestudes selle erilise kunstliku kõneviisi kui ka selle üle, et nii otseteed, suisa tema poole pöörduti. Hoolimata hiljutisest silmapilksest soovist ükskõik missuguste inimeste seltsi leida, tabas teda äkki esimese temale määratud sõna juures harilik ebameeldiv ärritav vastikustunne iga võõra vastu, kes temasse puutus või tahtis puutuda.
«Tähendab, üliõpilane või endine üliõpilane!» hüüdis ametnik. «Seda ma arvasingi! Kogemused, armuline härra, sagedased kogemused!» Ja kiituse märgiks pani ta sõrme otsaette. «Olite üliõpilane või andusite teaduslikule uurimisele! Kuid lubage…» Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi ja istus noormehe juurde, pisut viltu tema ette. Ta oli purjus, kuid rääkis ladusalt, ainult harva paiguti pisut kõrvale kaldudes ja kõnet venitades. Ta kargas Raskolnikovi kallale mingisuguse aplusega, nagu poleks ka tema terve kuu jooksul mitte kellegagi rääkinud.
«Armuline härra,» alustas ta peaaegu pühalikult, «vaesus pole pahe, see on tõsi. Tean, ka joomine pole voorus – ja seda hullem. Kuid kerjakott, armuline härra, kerjakott – see on pahe. Vaesuses säilitate veel oma loomulikkude tundmuste suursugususe, kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi. Kerjakoti tõttu ei aeta kepiga, vaid pühitakse luuaga inimeste seltsist välja, et oleks veel teotavam; ja see ongi õige, sest kerjakotti kandes olen ise esimesena valmis ennast teotama. Ja siit joomine! Armuline härra, kuu aega tagasi peksis härra Lebezjatnikov minu abikaasat, minu abikaasa pole mitte mina! Mõistate! Lubage veelkord teilt küsida, niisama muidu, kas või lihtsast uudishimust: kas olete kunagi Neeval ööbinud, heinalotjadel?»
«Ei, pole juhust olnud,» vastas Raskolnikov. «Kuidas te selle peale tulete?»
«Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd…»
Ta kallas klaasi täis, jõi tühjaks ja jäi mõttesse. Tõepoolest, tema riietel ja juustes paistsid siin-seal heinapebred. Väga tõenäoline, et ta viis päeva polnud end riidest lahti võtnud ega pesnud. Eriti mustad olid ta paksud, punased, mustade küüntega käed.
Tema kõnelus, nagu näis, äratas üldist, kuigi loidu tähelepanu. Poisid leti taga hakkasid naeru kihistama. Peremees nähtavasti tuli nimelt just selleks ülalt toast alla, et «naljahammast» kuulata, ja istus eemale, haigutades tähtsalt ja laisalt. Nagu näha, tunti Marmeladovit siin juba ammugi. Kalduvuse kunstlikuks kõneks oli ta omandanud vististi mitmesuguste võõrastega kõrtsis sagedasti juttu ajades. See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karedalt koheldakse. Seepärast püüavadki nad leida endale teiste joodikute seltskonnas justkui õigustust ja, kui võimalik, ka lugupidamist.
«Naljahammas!» lausus peremees valjult. «Aga miks sa tööd ei tee, miks te ei teeni, kui olete ametnik?»
«Miks ma ei teeni, armuline härra,» haaras Marmeladov sõnast kinni,pöördudes ainult Raskolnikovi poole, nagu oleks see talle selle küsimuse esitanud. «Miks ma ei teeni? Aga kas mu süda seepärast ei valuta, et ma asjata maailmas rooman? Kui härra Lebezjatnikov kuu aega tagasi oma käega minu abikaasat peksis, mina aga joobnult lamasin, kas ma siis ei kannatanud? Lubage, noormees, on teil juhust olnud… hm!.. nojah, kas või raha laenuks paluda, lootusetult paluda?»
«On olnud… see tähendab – kuidas lootusetult?»
«Tähendab, täiesti lootusetult, juba varemalt ette teades, et sellest midagi välja ei tule. Näiteks teie teate juba täpselt ette, et see inimene, see laitmatuim ja kasulikem kodanik, mitte mingi hinna eest teile raha ei anna, sest milleks peaks ta andma, küsin ma. Ta ju teab, et ma tagasi ei maksa. Kaastundest? Kuid härra Lebezjatnikov, kes on kursis uute mõtetega, seletas hiljuti, et kaastunne on meie päevil teadusegi poolt keelatud ja et nõnda tehakse juba Inglismaal, kus on poliitiline ökonoomia. Milleks peaks ta siis andma, küsin ma. Ja nõnda siis, teades juba ette, et ta ei anna, asute ometi teele ja…»
«Milleks siis minna?» küsis Raskolnikov.
«Aga kui enam kedagi ei ole, kui pole enam kuhugi minna! Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna! Kui mu ainuke tütar esimest korda kollase piletiga läks, ja ka mina läksin siis… (sest et minu tütar elab kollase piletiga…),» lisas ta sulgudes juurde, vaadates seejuures teatava rahutusega noormehele otsa. «Sellest pole midagi, armuline härra, sellest pole midagi!» ruttas ta kohe näiliselt rahulikult seletama, kui mõlemad poisid leti taga naerma turtsatasid ja ka peremees ise naeratas. «Sellest pole midagi! See peade kõngutamine mind ei kohuta, sest kõigile on kogu lugu teada ja kõik salajane saab ilmsiks; ja mitte põlguse, vaid alistumisega andun sellele. Olgu! Olgu! «Ennäe inimest!»1 Lubage, noormees: kas te võite… Kuid ei, peab mõjuvamalt ja kujukamalt seletama: mitte – kas teie võite, vaid – kas teie söandate praegusel silmapilgul minu peale silmi tõstes kinnitavalt öelda, et ma pole siga?»
Noormees ei vastanud sõnagi.
«Noh,» jätkas kõneleja nüüd soliidselt ja isegi suurema väärikusega, kuna ta enne jällegi toas tõusva naerukihina ära ootas. «Noh, olgugi mina siga, aga tema on daam! Minul on metsalise nägu, aga Katerina Ivanovna, minu abikaasa, on haritud isik ja sünni poolest staabiohvitseri tütar. Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda ja on kasvatusega õilsate tundmustega täidetud.Aga siiski… oo, kui ta ometi mind haletseks! Armuline härra,
«Ennäe inimest!» – Nende sõnadega väljendas Pontius Pilatus oma austust Jeesuse Kristuse vastu, kes talus kindlalt piinamisi ja mõnitamisi (Johannese evangeelium XIX, 5).