Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
olid sina, keda ma jampsides ära ei tundnud?» küsis Raskolnikov, kes ka natuke aega pead pööramata oli vaikinud.
«Mina, ja mõnikord sattusid hullustussegi, iseäranis kui ma Zametovi siia tõin.»
«Zametovi?.. Kirjatoimetaja?.. Milleks?»
Raskolnikov pöördus äkki ümber ja vahtis Razumihhinile tungivalt otsa.
«Miks sa nõnda… Miks sa ärevusse satud? Tahtis sinuga tuttavaks saada; ise tahtis, sest meie rääkisime sinust väga palju… Kust ma muidu sinu kohta nii palju oleksin kuulnud. Tubli poiss teine, vennas, imeline… mõistagi omal viisil. Nüüd oleme sõbrad; peaaegu iga päev puutume kokku. Mina kolisin ju siia jaoskonda. Sina seda veel ei tea? Alles äsja kolisin. Käisime korda kaks temaga Laviza juures. Lavizat mäletad ju, Laviza Ivanovnat?»
«Jampsisin ma ehk midagi?»
«Aga muidugi! Ei teadnud maast ega taevast.»
«Millest ma jampsisin?»
«Ehee! Millest jampsisid? Teadagi, millest jampsitakse… Noh, vennas, nüüd ei või enam aega raisata, tööle.»
Ta tõusis toolilt ja võttis mütsi.
«Millest ma jampsisin?»
«Ikka üks ja seesama? Kardad sa mõne saladuse tõttu või? Ära karda: krahvinnast ei rääkinud sa sõnagi. Aga mingisugusest buldogist, kõrvarõngastest ja ketikestest, Risti saarest ja mingisugusest kojamehest, Nikodim Fomitšist ja Ilja Petrovitšist, ülema abist – neist oli palju juttu. Ja peale selle tundsid oma soki vastu väga suurt huvi, väga! Kaebasid: andke aga sokk siia ja muud midagi. Zametov ise otsis mööda kõiki nurki sinu sokke ja oma lõhnavees pestud kätega, sõrmused sõrmes, andis sulle selle näru kätte. Siis jäid rahule ja kogu ööpäeva hoidsid seda näru oma peos: võimatu oli käest ära kiskuda. Vististi on ta praegugi sul kuskil vaiba all. Ja veel palusid pükstele narmaid ning kui härdalt! Küll meie uurisime: mis narmad need küll võiksid olla? Kuid võimatu oli midagi aru saada… Noh, ja nüüd asja juurde! Siin on kolmkümmend viis rubla; siit võtan kümme ära ja tunni kahe pärast esitan sulle selle summa kohta arve. Samal ajal teatan ka Zossimovile, ehk küll selletagi peaks ta juba ammu siin olema, sest kell on juba kaksteist. Teie aga, Nastjake, käige minu äraolekul sagedamini vaatamas, joogi või millegi muu pärast, mille järgi võib soov tulla… Pašenkale aga ütlen ma isegi, mis tarvis. Nägemiseni!»
«Hüüab teist Pašenkaks! Ah seda kavalat lõusta küll!» rääkis Nastasja talle tagantjärele; siis avas ta ukse ja jäi kuulatama, kuid ei läbenud ja jooksis ka ise alla. Nii hirmus huvitav oli tal teada, millest Razumihhin perenaisega seal räägib; ja üldse oli näha, et ta on Razumihhinist lausa võlutud.
Vaevalt oli teenija enda järel ukse sulgenud, kui haige endalt vaiba heitis ja nagu mõni poolearuline asemelt kargas. Kõrvetava, krampliku kärsitusega ootas ta, et nad rutemini ära läheksid ja et ta üksi jäädes silmapilk võiks tööle asuda. Kuid mida tegema, mis tööle? Selle unustas ta nüüd nagu meelega. «Issand! Ütle mulle ainult ühte: teavad nad juba kõik või ei tea? Aga mis siis, kui juba teavad ja teevad ainult näo, nagu ei teaks, õrritavad, kuni laman, pärastpoole aga astuvad sisse ja ütlevad, et juba ammugi on kõik teada ja et nad ainult muidu nõnda… Mis siis nüüd teha? Nagu oleksin selle meelega unustanud; äkki unustasin ära, just praegu oli meeles!..»
Ta seisis keset tuba ja vaatas piinavas nõutuses enda ümber; läks ukse juurde, tegi selle lahti, kuulatas; kuid see polnud see. Äkki oleks nagu midagi meelde tulnud, kargas nurka, kus oli tapeedis auk, hakkas kõike silmitsema, pistis käe auku, kobas, kuid ka see polnud see. Ta läks ahju juurde, tegi selle lahti ja hakkas tuhka segama: narmatükid ja rebitud taskuräbalad olid siin, nagu ta nad siia visanud, tähendab, keegi polnud neid vaadanud! Nüüd tuli tal sokk meelde, millest Razumihhin oli rääkinud. Õige, see on praegu sohval, vaiba all, kuid on juba nii hõõrdunud ja määrdinud, et Zametov ei võinud muidugi temas midagi tähele panna.
«Aa, Zametov! Politseijaoskond!.. Aga milleks kutsutakse mind jaoskonda? Kus on kutseleht? Aa!.. Segamini läksin: mind nõuti tookord! Ka siis silmitsesin oma sokki, kuna aga nüüd… nüüd olin ma haige.Aga milleks käis Zametov siin? Milleks tõi Razumihhin ta siia…?» pomises ta jõuetult ja istus tagasi sohvale. «Mis see siin on? Kas kestab sonimine ikka edasi või on see tõepoolest nii? Vististi tõepoolest… Aa, tuli meelde: põgeneda! Ruttu põgeneda, tingimata, tingimata põgeneda! Jah… aga kuhu? Kus on mu riided? Saapaid ei ole! Ära võetud! Ära peidetud! Mõistan.Aa – palitu on siin, see on silmapaari vahele jäänud! Ka raha on laual, jumalale tänu! Ja veksel… Võtan raha ja lähen, üürin teise korteri, seda nad ei leia! Jah, aga aadresslaud? Leiavad! Razumihhin leiab. Parem on sootuks põgeneda… kaugele…Ameerikasse ja süljata kõigele! Ka veksel kaasa võtta… seal läheb seda tarvis… Mida veel võtta? Nemad arvavad, et ma olen haige. Nad ei tea, et ma suudan käia, hehehee!.. Silmist aimasin, et nad teavad kõik! Ainult kui trepist alla saaksin! Aga mis siis, kui neil seal seisavad vahid, politseinikud?! Mis see on, tee? Aa, näe, ka õlut on jäänud, pool pudelit, külm teine!»
Ta võttis pudeli, milles veel terve klaas õlut oli, ja jõi selle nautides kulinal ära, nagu kustutaks ta rinnas tuld. Kuid ei kestnud minutitki, kui õlu talle pähe hakkas, kuna aga mööda selga kerge ja isegi meeldiv külmavärin liikus. Ta heitis pikali ja tõmbas endale vaiba peale. Mõtted, mis olid tänini haiglased ja seoseta, läksid tal ikka enam ja enam segi, ja varsti valdas teda kerge ja magus uni. Mõnuga otsis ta peale padjal parajat paika, mässis kõvemini endale ümber keha pehme vateeritud vaiba, mis nüüd täitis näruse sineli aset, ohkas tasakesi ja langes sügavasse, raskesse, tervendavasse unne.
Ta ärkas alles siis, kui kuulis, et keegi tema juurde sisse astub, avas silmad ja nägi Razumihhinit, kes oli ukse pärani lahti lükanud ja lävel seisatas, nagu aru pidades: kas sisse astuda või ei? Raskolnikov ajas enda ruttu sohval üles ja vahtis teda, nagu püüaks midagi meelde tuletada.
«Sa ei maga, noh, siin ma olen siis! Nastasja, too pamp siia!» hüüdis Razumihhin alla. «Kohe saad aruande.»
«Mis kell on?» küsis Raskolnikov ärevalt ringi vaadates.
«Tublisti magasid, vennas: väljas on õhtu, kell on kuue ümber. Oma kuus tundi oled maganud!»
«Issand! Mis ma nüüd ometi!..»
«Aga mis siis? Terviseks! Kuhu sa tõttad? Kohtama või? Kogu aeg on nüüd meie päralt. Mina ootan sind juba kolm tundi; paar korda käisin vaatamas, aga sina magasid. Käisin kaks korda Zossimovi juures kuulamas; öeldi, et pole kodus. Aga pole viga, küll ta tuleb!.. Ka oma asjus käisin. Täna kolisin ühes onuga ju uude korterisse, kolisin päriselt. Mul on ju nüüd onu… Kuid, kurat võtku, nüüd asja juurde!.. Nastenka, anna pamp siia. Silmapilk saame hakkama. Aga kuidas sa end, vennas, tunned?»
«Olen terve, mitte aga haige… Razumihhin, oled sa juba ammugi siin?»
«Ütlesin ju, et juba kolm tundi ootan.»
«Ei, aga enne?»
«Mis enne?»
«Mis ajast saadik sa siia käid?»
«Ma ju ennist jutustasin sulle kõik; või ei mäleta sa?»
Raskolnikov jäi mõttesse. Nagu unes virvendas tal ennistine. Üksinda ei suutnud ta meelde tuletada ja vaatas küsivalt Razumihhinile otsa.
«Hm!» ütles see. «Unustasid ära. Mulle näiski enne, et sa pole täies arus… Uni on nüüd parandanud… Õige, hoopis teine vaade. Tubli poiss! Noh, kuid nüüd asja juurde! Küll tuleb varsti meelde. Vaata siia, armas inimene.»
Ta hakkas kimpu lahti võtma, mis teda ennast nähtavasti väga huvitas.
«See, vennas, usud või ei, oli mul eriti südamel.Sinust peab ju inimese tegema. Hakkame peale: ülalt kõige enne. Vaata seda peavarju siin?» alustas ta kimbust kaunis kena, kuid ühes sellega ka väga tavalist ja odavat mütsi välja võttes. «Luba pähe katsuda.»
«Pärast, hiljemini,» lausus Raskolnikov pahaselt teda eemale tõrjudes.
«Ei, vend Rodja, ära aja vastu, pärast