Sidrunid ja siilid. Tiina Laanem
Читать онлайн книгу.
title>
„Pidasite ikka vastu?”
Rusuv vaikus, ei ühtegi vastust. Ringikujulise sõõrina toolidel istujad puurivad pilgud andunult põrandasse ja loodavad südamepõhjas, et leidub keegi, kelle häälepaelad pole hetkel ühisest halvatusest haaratud. Mõni isegi piilub altkulmu teiste poole, julgemata täiel rinnal hingata. Tundub, nagu napiks väikeses saalis õhku. On neljas päev pärast uue aasta saabumist, mis peaks juba rahulikumalt hingata laskma, kuid ikka püsib astmaatiku enesetunne. Sest alati leidub mõni tolvan, kes hüsteerilise vurrina ringi keerutades oma võltsreipa „head uut aastaga” sind abaluude vahele tulistab. Põmm! Ja kõik hakkab jälle otsast pihta. Sisemine hüsteeria kogub tuure, tuleb kiiresti tegevust leida!
Keegi ohkab. See ohe annab eluõiguse teistelegi ohetele. Lõpuks tunnistab sitikmusta põskhabemega mees, kelle vanust on raske määrata, kuid kelle välimuses on teatud sarnasusi rasvunud vesirotiga, et tema jaoks olid kõige raskemad uue aasta esimesed päevad kontoris. Isegi kui hiilida sinna tagumist treppi kaudu ja kärmelt kabinetti hüpata, tabab kellegi „head uut” ikka kas poolel teel tualetti või kohvimasina juurde. Pole ju võimalik oma kabinetist nädalaks üksikkongi teha, mille läbitungimatud müürid hoiaksid eemale kogu selle kihiseva vahuveinina plahvatanud maailma.
„Uue aasta algus on ikka raske, kõik justkui sunnib jälle hoojooksu alustama. Aga proovige seda lihtsalt jälgida rahuliku meelega. Distantsilt, ilma erilise huvita.”
Emaliku hoiakuga väikest kasvu heledapäine naine, kelle keskkoht ühel hetkel vägisi ümaraks õunaks muutub, räägib maheda häälega nagu multi-filmi taevakarva kutsu. Ta kordab öeldut veel kord, et ikka usutaks. Seejärel teeb kõigile pilguga pai, peatudes oma niiskete silmadega paar minutit iga inimese peal. Kui tuleks tuju nutta, valiks toeks tingimata just tema pehmet patja meenutava keha. Lahistaks ta õla najal ja kuulaks lohutuseks õrna sametist tämbrit, mis lubab emalikku andeksandi kõiges.
„Võtsin nädalaks puhkuse,” katkestab pikk ja kõhnapoolne mees paarkümmend sekundit kestnud vaikuse. „No nii igaks juhuks, et oleks rahulikum.”
Pilguga kokkusaamist juhatanud naise ripsmed võpatavad ja võtavad suuna kuuldud häälele. Ta noogutab teri nokkiva kana kombel pisut masinlikult. Seejuures ei paista teda häirivat teade puhkuse võtmisest, vaid tõsiasi, et kõrsikpikk mees ei talu vaikust ikka veel paremini kui lobast ja kärast nuumatud raadiodiskor. Hüsteeriline rahutus temas pole raasugi vähenenud. Seda võib märgata nii mehe pilgust, mis hüpleb pallina mööda saalipõrandat ja saab seinte vastu põrgates hoogu juurde, kui ka sõrmedest, mis trummeldavad rahutult mööda ta põlvi. Kui käeulatuses leiduks telekapult ja kedagi poleks pealt vaatamas, vajutaks ta esimesele nupule, mis täidaks ta sisemuse kihutava pildireaga ja päästaks pinevast tühjusest.
„Kuidas puhkus läheb? Veedad seda kodus?” küsib pehmele padjale sarnanev naine.
„Jah, kodus. Ei tee kohe midagi, võtan rahulikult,” noogutab mees.
„Lased ajal voolata?”
„Eks ma üritan, aga…”
„Kuidas enesetunne on?”
„Ausalt öeldes läheb iga päevaga hullemaks,” kurdab mees. „Nagu suruks jäika vedru enda sees aina allapoole. See on juba nii pingul, et hüppab varsti suure hooga välja. Lausa sunnin end rahulikuks.”
„Sundida pole vaja. Esialgu lihtsalt jälgi ennast, vaata oma rabelemist kõrvalt.”
„Jah, teil on kõik lihtsalt! Kuramus, nii palju oleks teha, aga mina muudkui istun.”
Seda on ennegi juhtunud, et mingi halastajaõekompleks sunnib Norat suud avama ja teisele appi ruttama. Või ei talu temagi vaikust? Nagu ei tahakski midagi öelda, aga suu ei kuula sõna. Kastanpruune juukseid kohendav Nora kallutab rääkima asudes pea vasakule viltu ja juhatab jutu sisse pooleldi vabandava naeratusega.
„Ega minagi parem pole,” tõdeb juukseid siluv Nora. „Ei saanud end ükspäev kuidagi pidama. Tundsin lõpuks nii suurt rahutust, et tormasin ühest poest teise ja šoppasin end täitsa oimetuks. See aitas paariks tunniks unustust saada. Ja nüüd on kodus jälle kotitäis träni, mis ainult korraks rahutust maandas.”
Koosistumist juhatav Aljo naeratab heatahtlikult ja noogutab mitu korda mõtlikult.
„Aga uue aasta võtsin vanas talumajas vastu, vaikne istumine ja täielik nostalgia,” jätkab Nora aina tõusvas tempos rääkimist.
„Sul oli vist nostalgiaga mingi probleem, kas polnud nii?” lausub terapeut Aljo.
„Jah, nostalgias on alati midagi õõvastavat,” sõnab kirgasroheliste silmadega naine. „Selline minevikus kahlamine. Kui juba nostalgia ligi hiilib, siis on kõigega lõpp. Ainult vanadus, tuimus ja vaikne hääbumine.”
Nora juttu näib sageli kannustavat mõte, et pigem liialdada kui laiali valguda, sest väljaöeldu mõjub oma jäikuses tihti ärritavana, aga see tundub olevat ka eesmärk. Tema näkku sigineb midagi teravat ja kõrged põsesarnad tõmbuvad pingule.
„Lõpuks oled nagu kulunud leierkast,” räägib ta hoogu sattudes. „Mängid üht-sama lugu ja tekitad teistes vaid tüdimust. Aga ise ei märka seda üldse. Otsid vaid tuttavaid asju, millest kinni hoida ja mille abil vastu pidada.”
„Aga kas sa jaksad lõputult uue järele joosta?” küsib Aljo leplikult. „Sa rääkisid, et lõpuks ei tundu enam miski piisavalt uus ja eriline. Ei paku rõõmu ega rahulolu. Kõiges jääb midagi puudu. Justkui oleks, aga ei ole ka.”
„Kas rattast väljatulek tähendab tingimata nostalgiasse langemist? ” küsib Nora imestades. „Hauaääreni võiks ju komberdada ka sõnadeta, et oi-oi, ja-jah, kuidas küll tuleb kõik tuttav ette. Mäletan, mäletan, miks ma ei mäleta, minu ajal olid asjad niimoodi, et…
„Aga, kuidas meil selle katsega läheb, et käime samade riietega?” uurib Aljo.„Ja vaatame, kuidas see mõjub.”
„Täitsa huvitav katsetus,” noogutab Nora.„Viskasin kõik uued riided, mis tol õhtul sai kokku ostetud, sügavale kapi põhja. Et oleks silma alt ära.”
Nora mõistab, et viimane lause oli viga. Aga tormakas keel ei suuda kuidagi paigal püsida. Võib-olla polegi tema keelel enam õiget tunnetust säilinud, millal vait olla ja millal rääkida? Ehk on sellest järel ainult tuimaks kõrbenud lihatükk. Nii võib juhtuda, kui juua kohvi ja teed peaaegu alati keemistemperatuuril, nagu tema seda teeb.
„Sul on praegugi uus pluus seljas,” täheldab sitikmusta habemega mees nagu muuseas.
Teolt tabatud Nora ei mõista, kuidas suudab teine tema pluuse eristada? Vana ja uus riidetükk näivad kui kaksikud, kes väljusid sama kaltsukubu kõhust vaid minutise vahega – sarnast värvi ja peaaegu samast kangast, ainult natuke teistsuguse mustriga pluus.
„Üks ja sama pluus ajab mu hulluks. Sunnitud rutiinist pole mulle abi,” sõnab näost punaseks värvunud Nora. „Mida kuradit ma siin rahunen?! Ausalt öeldes ajab kogu see asi mind naerma. Mis nalja me siin üldse teeme, ah?”
„Esimesed kuud ongi kõige raskemad,” lohutab Aljo. „Küll see tasakaal ka lõpuks tuleb, usu mind. Pealegi pole sa täna ainuke, kes riideid vahetas. On vist nii, Ralf?”
Kõnetatu muheleb. Ta saadab terapeudile justkui õrritades mängleva pilgu. Kui Ralfi näoilme kohal jookseks tõlge, saaks sealt lugeda enesega rahulolu.
Kauboi kombel teksakostüümi riietunud Ralf nööbib jaki lahti, võtab seljast ja heidab hooletult tooli seljatoele, lastes oma erkkollasel pluusil kõigi peale särada. Lõbusalt muiates paneb ta küünarnukid põlvedele ja toetab pea kätele. Tahapoole koolutatud juuste järgi võiks oletada, et üksi olles ümiseb ta tingimata mõnd igahaljast kantriviisi, kuigi tegelikult armastab ta kantrit sama vähe kui vesterne, kauboisaapaid, kaabusid ja vahtu aetud hobuseid. Võib isegi öelda, et hobuseid ei armasta ta üldse. Liiga salakavalad loomad. Vaatavad sind leebel pilgul, aga peas käib kalk arvestus – kumb seekord peale jääb, kas ratsu või ratsanik? Kui ratsanik korrakski kõhkleb, teeb hobune mis ise tahab. Viimasele mõeldes läbib Ralfi sabakonti traagiline valutorge, nagu suskaks keegi sukanõelaga. Kohe meenub ka lustisõit mööda talviseid jäävälju, mil pikalt tallis hoitud suksud pööraseks läksid.
Miks ta üldse talvel hobuse selga ronis? Eks ikka toonase kallima õhutusel. Igatahes loobus ta oma hobusehullust tüdruksõbrast selsamal hetkel, keset neid jäävälju, sest esiteks oli algusest peale selge, et see naine jumaldab